Portugalis üldiselt teatud usaldamatust, kui jutt puudutas Ronaldot või Mendest. Millest selline kartus? Miks on ainus võimalik suhe neisse mõlemasse alistuvussuhe?
Kas oleks olnud võimalik kõike seda uurida, kui raamatu lõppversiooni oleks pidanud heaks kiitma Jorge Mendes?
Avastasin, et Carringtoni treeningukeskuses Manchesteris oli aset leidnud põnev kultuurišokk. Paljud inimesed olid olnud osalised Ronaldo loomise juures (või nii nad väidavad) ja paljud teised soovisid teda muuta, kuna ei uskunud, et temast saab pooltki nii hea mängija, nagu ta on praegu. Mõned kaotasid isegi usu Ronaldosse, seda tema kinnisidee tõttu asetada individuaalne mäng ettepoole meeskonna vajadustest. Võib-olla nad lõpuks muutsidki Ronaldot, ent mitte kõik neist ei tunnista, et Cristiano kujundas ühtlasi ümber maailma ühes kõige kuulsamas jalgpalliinstitutsioonis valitseva kultuuri.
Nõudis omajagu kraapimist, et eemaldada värvikihid, mis katavad seda Ronaldot, keda tema lähikondlased püüavad tänapäeval maailmale maha müüa, jäädes samas teadlikuks inimlikest tugevustest ja nõrkustest. Kas minu versioon Ronaldost saab olema parem kui teiste omad? Tegelikult polegi see oluline. Üks on siiski kindel – üritan teha selle teistsuguseks.
Eiffeli tornist teevad fotosid kõik, ent asja tuum seisneb sellise foto tegemises, mida keegi pole varem näinud.
Võib-olla ei saa see olema see Ronaldo, keda te kõik näha soovite, või see Ronaldo, nagu tema soovib, et te teda näeks, või see Ronaldo, keda soovib kujutada Mendes, või isegi see Ronaldo, nagu ta päriselt on. Või see Ronaldo, keda tema kriitikud nii hästi tunnevad (nii-öelda). Järgnev põhineb uurimistööl, analüüsil, uuringutel, 25 aasta pikkusel ajakirjanduslikul kogemusel, vestlustel inimestega, kes teda tunnevad, psühholoogidega, sotsioloogidega, mängijatega, kellega ta on jaganud riietusruumi, klubide direktoritega, mõne tema peatreeneriga, ning samuti jutuajamistel, mis mul olid Ronaldo enda ja tema lähikondlastega enne intsidenti… Nii ametlikel kui mitteametlikel jutuajamistel.
Ronaldo on lubanud maailmal oma elu uurida. Ta annab sageli intervjuusid ja lubab auhindade üleandmistel kaamerad ka kulisside taha. 2012. aastal sai CNN vestluse jaoks Ronaldoga vaba sissepääsu tema koju, ja nii edasi. Just nii luuaksegi järk-järgult võitja kuvandit.
Ei saa olema lihtne üles leida reaalset inimest.
Muuseas – neile, kes on selle üle pead murdnud – ei, Ronaldo advokaadid pole mulle helistanud.
ESIMENE PEATÜKK
MADEIRA
VÄIKE SAAR NAGU IGA TEINE
Sündides avaldavad meile mõju neli tegurit, mille osas puudub meil endal valik: ema, isa, õed-vennad ja sünnikoht. Mis veel? Kirg, mis meid motiveerib. Kõik muu on liigne ja vaid dekoratiivne. Tean, et sellega ei nõustu mitte kõik.
Oodates, et näha, mis kihutab tagant alles sündimata Cristiano Ronaldot – kellele peaks kuuluma esimesed leheküljed: tema emale, perekonnale või sünnikohale? Millest peaks me esimesena kirjutama?
Dolores Aveiro on ema, kes elab endiselt Cristiano kõrval ning kes hoolitseb tolle poja eest nii, nagu ta olekski poisi ema, mitte vanaema. Ühtlasi on tema see naine, kes lubas 12-aastasel pojal kodunt lahkuda, et see saaks järgida oma unelmat saada jalpalluriks. See oli valus, ent Dolores lubas tal ometi sedavõrd noorelt minna. Võib-olla seetõttu, et see oli parim valik, või isegi ainus. Või ehk seetõttu, et midagi taolist oli juhtunud ka tema endaga. Sageli öeldakse, et elu õppetundides korduvad voorused ja puudused põlvest põlve: ka Dolorese isa hülgas ta, kuigi tegi seda teisel viisil, ilma selle lahkuseta, mille Dolores pakkis Cristiano kohvrisse, kui poiss Lissaboni lendas. Mulle on jäänud mulje, et nende juhtumite vahel on nähtamatu side.
Igal juhul pole lihtsalt võimalik Ronaldot mõista, tundmata Dolorese elu.
Meil tuleb sättida paika lava, näidates ära selle koha, kus Dolores ja Cristiano sündisid, üles kasvasid ning kust nad lõpuks põgenesid. Me peame siirduma Funchali.
Funchal on…
Portugalile kuuluva, Aafrika looderanniku lähedal asuva Madeira saare pealinn.
See äärmiselt haljendav saar on tulvil sealt lahkunud inimeste ja lahkumise äärel olevate praeguste elanike vaimusid.
Ilma usteta vangla.
Risttee.
Hüppelaud.
Ning see avastati juhuse läbi.
Läheme ajas tagasi suurte maadeavastuste ajastu algusesse 15. sajandi alguses. Portugali prints ja Viseu hertsog Henrique Meresõitja oli Portugali kuninga õukonnas omainimene. Kuningate pojal, vennal ja onul Henriquel olid küll mongoli kurruga silmad, ent see-eest otsusekindel hääl, ning ta haaras osavalt enda kätte monopoli Aafrika ranniku uurimise osas. Henrique kogus kokku riigi – ning seega ka kogu tolleaegse maailma – parimad meresõitjad ja kartograafid. Ta saatis mehed välja, et nad avastaks uusi maid kolmemastiliste purjekate ja üsna piiratud vahenditega: astrolaab, liivakell ja kompass. Väga vähe muud.
Aafrika ranniku lähedal puhuvad tuuled olid noorte kaptenite João Gonçalves Zarco ja Tristão Vaz Teixeira jaoks tundmatud ja reetlikud ning nad eksisid teelt. Möödus mitu päeva maad nägemata, enne kui avastati väike kuldsete randadega saar, mille mehed nimetasid Porto Santoks. Pärast selle ranniku kaardistamist pöördusid meresõitjad Portugali tagasi, et oma avastusest teada anda.
„Tänan teid,” tervitas neid prints Henrique, „nüüd minge tagasi ja koloniseerige saar. Ühtlasi jätkake ka uute maade otsimist.”
Oli aasta 1419.
Tagasi avastatud saare piirkonnas märkasid meresõitjad mitte väga kaugel Porto Santost lõunas tohutut pilvemassiivi, mille kohta iga Madeiral käinu teab, et see on saarele sama iseloomulik, nagu järsud teed ja vein.
Iga meremiil läbiuurimata vetesse oli samm tundmatusse, ebausu ja hirmu ületamine. Mehed pidid võitlema Atlandi ookeani lainete ja karmide ilmaoludega, et jõuda Porto Santolt Madeira väravasse, Machico lahte.
Lõpuks heitsid meresõitjad ankrusse suurimal vulkaanilise arhipelaagi neljast saarest, mis asub 400 km kaugusel Kanaaridest ning samal laiuskraadil, mis Casablanca Marokos. Väikesed ja asustamata Desertase ja Selvagensi saared, mis mõlemad kuuluvad praegu UNESCO Maailmapärandi nimekirja, jäid järgmisteks kordadeks.
Madeira oli avastatud.
Peagi saatis Henrique Meresõitja uusi maid koloniseerima põhiliselt talupojaperesid Algarvest. Tänapäeval elab Madeiral umbes 270 000 inimest.
Portugali koloniaalimpeerium lõpetas ametlikult eksisteerimise 1975. aastal. Madeira on jäänuk sellest kuldsest ajastust, ent ühtlasi ka kauge sugulane, kelle tunnustamisega on Portugalis elaval perekonnal raskusi.
Enne oma esimest reisi Funchali tegin peatuse Lissabonis. Õhtustasin koos sõpradega kohas nimega Clube de Jornalistas, mille kohta oleks võinud arvata, et seal on soodne pinnas intellektuaalse ja peenetundelise diskussiooni jaoks. Ent mitte juhul, kui jutuks tuli Madeira: „Madeira inimesed,” informeeriti meid, „pole mitte ainult veidra aktsendiga, vaid nad on ka ise veidrad. Kujutan ette, et olete kuulnud sealsest viimasest pedofiiliaskandaalist ja saart põhjakiskuvast vaesusest. Seal valitseb väike diktatuur, mille juht on püsinud võimul kõige kauem kogu riigis. See pole Portugal, see on midagi muud.”
Ja turismipiirkond?
„Inglise
