Rändaja õhtulaul. Ernst Enno

      Su sinilaintes kuldne tee

      Viib sügavusesse,

      Kus tukub meie Kaljuvee

      Koit kogu ilmale,

      Me Pühajärv!

      Su kaldal tammed ootavad

      Ja kuulab igatsus,

      Kas sügavusel sõuavad,

      Et hõiskaks hämarus,

      Oh Pühajärv!

      Küll lendab hilju mängides

      Tuul hõbeuduga —

      A’ab nagu salalootuses

      Puulehti sonima;

      Oh Pühajärv!

      Kuid sügavuses unistab

      Kui virve edasi —

      Ja nagu kodu naeratab

      Siin hingel jällegi,

      Me Pühajärv!

      Su sinilaintes Kaljuvee

      Koit kogu ilmale —

      Kes juhib sinna meie tee

      Ja rahva südame —

      Oh Pühajärv!

      Üks vari kasvab ja kasvab

      Ju hämaruse orgudes.

      Veel üksi mägede tipud

      On kumamas valguses.

      Veel üksi mägede tipud —

      Ja säälgi meelitab

      Ju ere udude kuma,

      Me valgus unistab…

      Et kadugu leiguse udu,

      Mäed säragu valguses.

      Siis ülesse varjudki viivad —

      Org hõiskab võimuses!

      Lumi katab laia välja,

      Kiigub oksadel,

      Täidab õue, matab rada,

      Lasub katusel.

      Vaikus, püha vaikus täidab

      Kogu ilmamaad —

      Üksi läbi väikse akna

      Tuled säravad;

      Üksi läbi väikse akna

      Välja lainetab

      Laste hele lauluhelin,

      Rõõmu kuulutab.

      Vaikus, püha vaikus kuulab —

      Läbi looduse

      Kõrgel kostab inglikeelil:

      Rahu ilmale!

      Oh jõua koju, armas,

      Mu koidukiireke,

      Oh sõua, jõua, kuldne,

      Mu armu õitele.

      Mu igatsustes elab

      Uus ilu tasane,

      Kui sõuaks koidutiivul

      Õrn õitsev kevade. —

      Kui veereks veteviisid

      Ja tähed naerataks,

      Ning lehte kaisus hilju

      Tuul kandleid kõlistaks…

      Oh jõua koju, armas,

      Mu koidukiireke,

      Oh sõua, jõua, kuldne,

      Mu armu õitele.

      Nii tasa kellahelin

      Käib üle majade

      Ja läbi tänavate

      Viib sõnu kaugele:

      Üks hing on koju läind!

      Ja tänavatel elu

      Keeb, kihab püsita —

      Ehk harva mõni võtab

      Sääl hinge ülenda’, —

      Üks võõras on koju läind.

      Nii tasa kellakõla

      Käib üle majade —

      Salk väike kalmu poole

      Viib põrmu ülesse, —

      Hing väsind on koju läind.

      Arm kustus ammu ära,

      Jäi mure üksinda,

      Kus ainsaks rõõmuks, juhiks

      Kaks silma lõid särama. —

      Üks ema on koju läind.

      Ja mure ilu mattis,

      Viis ära nooruse,

      Tõi ühes kipras palge

      Ja hõbe juustele. —

      Üks võitleja on koju läind.

      Aeg siiski ühe rõõmu

      Tõi armul tagasi —

      Neid särasilmil tõusis

      Ja õitses õrnasti.

      Üks süda on koju läind.

      Sääl säras soode tuli —

      Neid ihkas ilmasse,

      Et õnne rada minna —

      Jäi üksi emake. —

      Hing üksi on koju läind!

      Ja uues armumures

      Ta kostus üksinda —

      Arm igavene kattis

      Ta südant mullaga. —

      Hing rahuriiki on läind.

      Nii tasa kellakõla

      Käib üle majade

      Ja nagu kutsub, hüüab,

      Ning kaob kaugele…

      Hing unund on koju läind.

      Üks kuldne helin jälle

      Mul elab südames,

      On nagu kiirte kurde

      Ööl koju eksides;

      On nagu päikse rada,

      Mis kumab salaja,

      Kui igaviku elu,

      Kui valgus sonija.

      Kolm

Скачать книгу