mis hirmus ja kisub krampi. Selgete ilmadega pole asi nii hull, siis võib veel kannatada, aga vihmaga, siis koguvad kõik maailma valud sinna kokku ja valutavad üksteise võidu. Vahel ajavad koguni siia üles, siia puusa ja purevad nagu koerad.”
Joosep katsub oma paremat jalga ja puusa ja teeb näo, nagu kannataks ta iga silmapilk põrgulikku piina.
“See on paha lugu,” ütleb isa pead raputades.
“Jah, see on väga paha lugu,” vastab poeg.
“Mina tean ja tunnen seda valu küll,” seletab isa. “Minu endagi jalad lähevad vihmaga alati nii õelaks kätte, et võta või kargud. Aga mis võin mina suuremat nuriseda, mina olen vana, minu jalgadel on õigus valutada. Eks ole nad küllalt käinud ja mõõtnud maad, küll oma, küll võõrast. Aga sina? Sina oled noor, sinu jalad peaksid ikka veel vastu pidama. Ja siis on imelik veel see, kudas see häda sulle nii järsku tuli.”
“Jah, järsku tuli see häda küll. Isegi ei saanud aru, millal ta tuli.”
Siis lähevad mõlemad kambrisse. Joosep veab oma paremat jalga järel nagu kooti ja oigab tasa.
“Armas aeg!” hüüab ema, poega silmates. “See on ju päris sant. Vaata, kudas ta käib. Ja sina, vanamees, küsid veel ja imestad, kudas ta nii järsku haigeks jäi. Jumal paraku, kas haigus kunagi küsib, millal tulla või mitte tulla.”
“Jah!” õhkab Joosep ja vajub väsinult pingile. “Aga,” läheb ta mõne silmapilgu järel elavamaks, “kui me teda hoolega arstima hakkame, seda jalga, küllap ta siis juba paraneb. Ma tahaksin kord katsuda heinapebrevanni ja pärast nõgestega üle vihelda.”
“Jumal teab,” arvab isa, “kas see aitab; mina olen katsunud niihästi seda kui teist. Ei saa aru ühtigi, et parem oleks.”
“Küll ta aitab,” vastab haige poeg.
“Peale selle tean ma veel ühte rohtu… mulle õpetas üks vana metsavaht Venemaal. Katsume seda ka.”
Viimaks, kui küllalt on kahetsetud ja kaheldud ja pisut keha kinnitatud, pannakse suitsud põlema – Joosepil on suur karp kalleid Venemaa paberosse ühes – ja jutt kaldub põlluharimisele ning karjakasvatusele.
“Missugune põllujaotuse sisteem on praegu teie pool maksev?” küsib Joosep, suitsujuga läbi nina lastes ja haiget jalga pahemale põlvele tõstes.
“Kudas? Missugune…”
“Nojaa,” seletab küsija, “mitmesse põldu jaotatakse siin nurgas künnimaa?”
“Ah nii!” saab isa seekord aru. “Noh, samuti nagu ennegi. Või mis meil siin uut võib olla.”
“Oo, ei!” hüüab poeg kahetseva naeratusega. “See sisteem on vana. See on juba ajast ja arust. Venemaa suurtes mõisates, näituseks…”
Ja poeg seletab pikalt ja laialt Venemaa suurte mõisate põlluharimisviisi.
“Aga karjakasvatus?” küsib ta peale seda. “Mitu lehma on meil praegu?”
“Seitse.”
“Kui vähe! Mis tõugu nad on?”
“Jumal nende tõugu teab… Seal nad karjamaal on…”
“Oo, ei! See ei lähe. Ka karjakasvatuses peab kindel sisteem valitsema. Üleüldse, nagu ma näen ja ennemaltki olen tähele pannud, seisab kodumaa põlluasjanduse ja karjakasvatuse peaviga sisteemi puuduses. Siin, kodumaal, ollakse väga visa vastu võtma uuendusi ja sisteemi.”
“Mis asi see on, see… nagu sa ütlesid… sitsteen või…?”
“Sisteem, sisteem. Mina ütlen: sisteem. Sisteem on – kord.”
Sel silmapilgul näeb Joosep õues mingisugust uudist, tõuseb kähku üles ja astub kiirel sammul üle toa. Akna lähedal aga jääb ta järsku seisatama, oigab, triigib jalga ja katsub puusa. Vanemad vaatavad talle kahetsevalt järele ja imestavad mõttes, kuidas võib niisuguses peenikeses jalas nii suur ja jäme valu olla.
Siis minnakse õue, käiakse karjaaias, laudas, aidas ja rehe all. Kõike tahab Venemaa võõras enne oma silmaga näha, kui ta mingisugust nõu võib anda. Ta võtab õuest jämeda kasekepi, toetab end käies selle najale, oigab ja ägab aegajalt nii kurjasti, et isa nõutult pead raputab, aga käib ometi igal pool ja vaatab kõike, mis põllumeest iganes võib huvitada. Nii on Joosep Venemaal tihti näinud oma mõisahärrat õues komberdavat, ja nüüd ei sünnita talle mingit raskust seda järele teha. Oma haige jalaga arvab ta enese vastu isegi aukartust äratavat; muidugi ütlevad mõned, kes teda nii näevad: “Vaadake, kui tark ta on, kuidas ta kõik teab! Mis kõik ei teeks see inimene, kui ta terve oleks. Aga ta vaeneke on haige. Nii noor, nii tark, aga haige.”
Mõnes kohas peatub Joosep kauemat aega, näitab kepiotsaga kõnesolevale asjale ja teeb isale karmi tähenduse:
“Et see homme päev korda seataks!”
Nii ütles see seal tihti… Venemaal.
III
Joosep Toots asub Ülesoo tagakambrisse elama: joob hommikuti kohvi, suitsetab Venemaalt toodud paberosse ja leiab, et nii kaunis kena on elada. Esimestel päevadel ei sega ta end suuremat talupidamisse, istub enamasti toas ja sorib laua juures mingisuguseid pabereid, mis ta oma jahikuue põhjatumatest rinnataskutest pakkide kaupa välja võtab. Aegajalt komberdab ta kepi abil õues ringi, vaatab kaevu, maja katust ja kodumaa taevast. Mõnikord käib ta kopliski, istub tüki aega tühja heinaküüni lävel ja näib mõningate asjade üle tõsiselt järele mõtlevat.
Aga peale seda hakkab temas endine ettevõtlikkus avalduma. Kõigepealt asub ta maise kallima vara jaluleseadmisele. Ta võtab rehe alt suure koti ja käib sellega mitu korda aida ja koplis oleva küüni vahet, missuguste käikude tagajärjel aida esikusse tekib kõrge kuhi heinapepri ja muud prahti. Siis toob ta metsast veel ühe kotitäie männikasve, niidab aia äärest natuke nõgeseid ja segab kõik need vahendid aida esikus segamini.
Ühel päeval, kui see kõik valmis, istub ta aida lävele ja vaatleb mõttes olles suurt, kohedat rohuhunnikut nurgas.
“Kas see kõik, mis siin praegu on nurgas, tõesti ei peaks aitama?” küsib ta eneselt mõttes. “Sest olgu kudas on, aga vihmaste ilmadega pole asi parema jalaga tõesti korras. Ei või ütelda, et ta narr just valutaks, aga ta justkui pakitseb, justkui oleks teine unine ja tahaks magada. Ja üleüldse,” lisab ta lõpuks juurde, “vannid on head asjad. See seal, Venemaal, käib iga päev vannis.”
Järgmisel päeval köetakse sauna. Näib, nagu tahaks kütja puid ja hagu niikaua ahju ajada, kuni sauna korsten punetama hakkab ja taevas korstna kohal lõkendama lööb. Viimaks arvatakse kuumust küllalt olevat ja arstimine võib alata. Haige perepoeg ähib ja puhib mõne minuti heinapeprede keedises, mispeale ta enese kohe tervema tunneb olevat.
Sel päeval ei lähe ta enam õue, vaid lamab voodis, vaiba all, ja ajab emaga juttu, kes aeg-ajalt küsimas käib, kas haigel vahest midagi tarvis pole.
Ei, haigel pole suuremat midagi tarvis, haige on priske ja punane nagu piison ja suitsetab nii kurjasti, nagu tehtaks Ülesoo tagakambris kütist.
“Kes teab, mis need minu endised koolivennad ja kooliõed siin ka peaksid tegema?” küsib Joosep muu seas.
