varustatud sõrme tahtmata suu juurde tõmbab.
“Kas viimaks,” küsib ta eneselt mõttes, “needsamad punased saadanad mulle meelega lambiõli kohvitassi ei valanud? Issand olgu neile armuline,” ei suuda ta ähvardamata jätta, “kui ma kunagi teada saan, et see meelega oli tehtud! Siis ei vii ma oma konte enne Paunverest, kuni teile nii olen kätte maksnud, et te mind surmatunnilgi meele tuletate.”
Aga vaevalt on niisugune ülbe tegu usutav, sest niihästi vanemad kui lapsed on võõra vastu kõigiti lahked ja head soovivad ja näitavad nii palju südamlikkust, et harilik inimene kuidagi pisaraid ei suudaks tagasi hoida. Kuid Joosep Toots ei ole harilik inimene, nagu juba enneminigi kuskil on öeldud.
V
Pärast kohvijoomist lähevad koolivennad jalutama. Heinrich Georg Aadniel paneb endale pühapäeva-riided selga ja hakkab Joosepile nõnda-ütelda teejuhiks, sest viimase äraolekul on Paunvere palju muutunud. Palju uusi maju on juurde ehitatud, paljude vanade asemele on uued tekkinud, ühe sõnaga: Paunveret pole enam äragi tunda ja teejuhti ning seletuseandjat on võõrale niisama vaja kui pead i-tähele.
Keskpäevane päike kõrvetab noormeeste palgeid, Toots pühib taskurätikuga oma higist otsaesist ja vaatleb tolmuseid saapaid ja püksisääri. Ühtlasi tunneb ta, et pikk kuub talle korraga kitsaks on jäänud ja kaenla alt kisub. Siis silmitseb ta koolivenna välimust. Nööpsaabastele on Aadniel tänini truuks jäänud: nendega ta käis koolis, käib nüüd elus, ja küllap läheb ta nendega haudagi; seevastu on pikk, lõhkise sabaga pintsak ja kitsaservaline õlgkübar midagi täiesti uut ja annavad tunnistust punapea muutunud maitsest. Käes viibutab koolivend läikiva käepidemega jalutuskeppi.
Nii lähenevad kaks pühapäevast noorhärrat äripäevasele Paunverele. Toots piitsutab ratsapiitsaga oma tolmuseid püksisääri ja vaatab korra väikesesse peeglisse, mis ta kuskilt sisemisest taskust vargsi välja võtab. Peale selle pühib ta taskurätikuga veel korra oma otsaesist, silmi ja silmanurki.
Kiusna sillal peatuvad teekäijad, toetavad endid rinnuli käsipuu najale ja vaatavad alla, ojasse.
“Siin käisid sa seekord Liblel vee all järel,” ütleb Kiir, kõõrdi Tootsi poole vaadates.
“Kudas vee all?” küsib Toots, pead järsku üles tõstes.
“Noh, kõneldi pärast koolis. Sa ise olla ütelnud.”
“Mina põle midagi ütelnud.”
“Kudas nii, see oli seekord, kui sa meie ristjatselt läksid.”
“Ah-ah-haa!” tuleb Tootsile nüüd meelde. “Jaa, jaa – õigus. Siin käisin ma Liblel järel küll. Aga siis oli see oja palju sügavam. See oli kevade poole talve.”
Tootsile ei meeldi koolivenna usutlev toon ja kahtlustav pilk, mis ta kõik aeg tunneb enesel viibivat. Näib, nagu tahaks koolivend temalt ammu möödaläinud sündmuste saladusi välja pinnida. Tal on tundmus, nagu roniks talle keegi kaelale, keegi, kes iseenesest mitte väga raske ega ka mitte väga kerge pole, aga kes oma kuuma hingeõhku temale kuklasse puhub. On üks asjaolu, mis jutu Lible päästmisest tõesti peaaegu uskumatuks tahab teha: oja on isegi silla juurest, kus ta iseäranis kardetav pidi olema, naeruväärselt madal.
Veel mõne minuti vaatavad koolivennad vaikides ojasse, ajavad siis endid sirgu ja astuvad edasi. Toots on rõõmus, et piinlik jutuaine ruttu lõppes. Aga veel korra vaatab punapealine saadan silla poole ja naeratab kavalasti enese-ette. Venemaa sõber näeb seda naeratust väga hästi, mõistab isegi selle salajast tähendust, vaikib. Kuid nägematusse raamatusse märgib ta sellegi teo, ja kui ta Kiirele, samale Georg Aadnielile, kes praegu ta kõrval sammub, kunagi nahatäie võlgu jäi, siis… siis pole tasumine veel hilinenud. Sinna juurde tulevad arvata veel mitmeaastased protsendid. Ka ei meeldi Tootsile koolivenna avalik ja otsekohene üleminek “sina” peale. Seni hoidis teine end ütlemast niihästi “sina” kui “teie”, otsis mingisugust vahepealset ütlust või tarvitas mõlemaid korraga. Aga nüüd, sillal? Mis arvas ta õieti? Kas ta arvas, et tal endise Joosep Tootsiga tegemist on, kellele kõike võib ütelda, mis iganes pähe tuleb? Oodaku, ka see märgitakse kirja!
Siis järsku võtab punapea ometi uue jutuaine.
“Issias,” ütleb ta tasa enese-ette. “Sa ütlesid enne, et sul on issias jalas. Kas sa ei võiks mulle ütelda, mis on issias?”
“Ishias!” parandab Toots karmilt, kusjuures ta oma parema jalaga naljakaid nõksakuid hakkab tegema. “Ishias, aga mitte issias!”
“Hea küll: ishias. Mis on ishias?”
“Ishias? Kas sa tõesti ei tea, mis on ishias?”
“Ei ole kunagi kuulnud niisugust tõbe.”
“Ishias on niisugune haigus,” seletab Toots, “mida ainult rikkad ja haritud inimesed põevad. Teie siin, maal, võite mureta olla, teile ta külge ei hakka.” “Nojaa, aga mis ta siis teeb, see issias?”
“Ishias, mitte issias!” vastab Toots. “Sa küsid, mis ta teeb? Arvad vist, et pead silitab. Ishias lööb kõigepealt jalga. Vaata, mis ta teeb. Vaata, kudas ma käin.”
Toots astub mõne sammu Kiirest ette ja teeb käies parema jalaga imelikke liigutusi, tolmupilve maanteelt üles kraapides.
“Oi, oi!” hüüab Kiir kohkudes. “See iss– ishias on siis üks väga paha asi. Aga ära sa,” lisab ta hoiatades juurde, “küla vahel nii käi.”
“Soo!” vastab Toots seisatades. “Kudas ma siis küla vahel pean käima?”
“Nii nagu enne.”
“Aga kui ma ei saa.”
“Kudas sa enne said.”
“Enne! Enne ei olnud mul ishiast jalas, aga nüüd lõi ta järsku jalga. Pea meeles,” seletab haige sõber edasi, “ishias on niisugune tõbi, mis reisib.”
“Reisib?”
“Jaa, reisib,” vastab Toots rõhuga. “Reisib mööda inimese keha; mööda nõndanimetatud organismust. Kõigepealt lööb ta jalga, kuulab seal mõne aja ja hakkab siis reisima. Täna oli ta mul kõik aeg puusas, aga praegu tuli jalga tagasi. Kõige pahem on, kui ta lööb pähe.”
Siin peatub kõneleja ja laseb sõbra kuuenööbist lahti, millest ta seletuse ajal kinni oli hoidnud.
“Pähe ka lööb!” hüüab kuulaja. “Mis ta siis teeb?”
“Siis,” ütleb Toots paljutähendavalt, “siis teeb ta vahel kaunis veidraid asju. Härra Ivanovil, mõisahärral, kelle juures ma teenin, käib ishias tihti peas. Ja kui härra Ivanovile ishias pähe lööb, siis võtab ta oma jämeda kepi ja kolgib esimest kättepuutuvat isikut kolkimise viisi. Ja kõige imelikum: pärast põle tal endal aimugi, mis ta tegi. Vaata, nüüd sa tead, mis ishias teeb. Sa tahtsid teada, mis ta teeb.”
“Hm…” arvab Kiir. “Ei, siis on see ishias peris kardetav tõbi, kui ta niisugune on, nagu sa kõneled. Kas ta sulle ka vahel pähe lööb?”
“Seni pole veel löönud,” vastab Toots, “aga ta võib iga silmapilk lüüa.”
“Hm, hm… Ei, las ta olla siis parem jalas. Parem lonka siis juba ja käi, kudas tahad.”
“Nüüd
