läheb viimasena, mõttes aru pidades, mida temal õige vaja oleks osta, sest niisugune tähtis asutis pole kaugeltki selle tarvis olemas, et ainult sisse minna, teretada ja jälle välja tulla.
“Noh, mis teil siis oli?” küsib apteeker leti taha minnes.
Kiir on peaaegu kindel, et Toots ishiasest hakkab kõnelema, kuid imestades kuuleb ta teda siiski südamepöörituse üle kaebavat.
Apteeker nõjatub leti najale, võtab oma suure palja kolu käte vahele, vaatab haigele otse silma, naeratab pisut ja ütleb siis:
“Südame pöörituse vastu on ainult üks rohi olemas, kõigile teistele ei maksa teil asjata raha raisata.”
Nende sõnadega ajab ta enese sirgeks, võtab letilt ühe klaaspurgi ja astub sellega riiuli juurde. Toots vaatleb kaalusid, haljaid vasest kaalupommisid, ka haavlitoosi nende kõrval, ja ootab saladuslikku kaalumisprotsessi, mis teda, apteekides käies, noorest saadik oli huvitanud ja praegugi huvitab. Kuid praegu ei sünni midagi sellesarnast. Apteeker võtab riiulilt klaaskorgiga pudeli, valab purgi kollakaspunast vedelikku pooleni täis, tuleb sellega Tootsi juurde tagasi ja ütleb:
“Jooge see ära, küll siis näeme, kas südamepööritus läheb mööda või mitte.”
“Kõik?” küsib Toots pisut kohkudes ja vaatab riiuli poole, kus klaaskorgiga pudel oma paksu kirjalist kõhtu leti poole näib upitavat. “Bais. vulnerar. Kunz.” loeb abiotsija selt kõhult ruttu, võtab siis purgi ja joob pikkamisi tühjaks. Apteeker vahib üksisilmi oma kliendile, otsekui ootaks ta antud rohu mõju, mis iga silmapilk nähtavale peab tulema. Tema punane nina, mis esiti ainult punasena näis, omandab korraga kõik vikerkaare värvihelgid; Kiir paneb tähele, kuidas pisikesed higitilgad sel haruldasel ninal aknast paistva päikese käes pärlite kombel sätendavad. Toots krimpsutab nägu, pühib suu taskurätikuga kuivaks ja vaatab küsivalt naeratades apteekri poole.
“Noh?” küsib apteeker. “Eks ole parem?”
“Jaa,” venitab tõbine. “Nagu parem on. Aga lubage küsida, härra apteeker, kas see rohi ei olnud Punsli eli?”
“Punsli eli,” kordab apteeker. “Mis see teie asi on. Peaasi, kui ta aitab. Kui meie kõigile seletama peaksime, mis rohtu me anname, siis jääksime ise ka haigeks, ja mis kõige hullem: need rohud ei aitaks siis midagi; sest pange tähele, noormees, ja pidage meeles: kõige kangema rohu toovad abiotsijad enesega ühes; seda rohtu võite meie riiulitelt asjata otsida, tema nimi on usk rohu võimu sisse. Jaa, nii on asi. Jooge, mis teile antakse, ja ärge küsige, ärge usutage. Uskuge, lootke ja armastage, siis saate kõigest ja kõige üle võimuse. Teie olete noor, teie paremad päevad on alles ees, teie päralt on terve maailm, kui te aga õigest küljest peale mõistate hakata. Kas pole õigus? Mh? Ah? Aga nüüd,” lisab apteeker lõpuks juurde, “läks minugi süda kõneledes pahaks, nüüd ei ole suurem patt, kui minagi oma usku pisut kinnitan; sest pange tähele, noormees, ja pidage meeles: juba pühakirja salm ütleb selle asja välja, et arst aidaku kõigepealt iseennast.”
Viimaste sõnadega läheb kõneleja riiuli juurde, täidab purgi kollakaspruuni vedelikuga, vaatab silmapilguks lakke, lööb pöidla ja keskmise sõrmega pea kohal kõva plaksu ja tühjendab siis purgi üheainsa sõõmuga. Seepeale avab ta ühe valge purgi, võtab sealt seest mõne mandlitera, mis ta endale üksteise järele osavasti suhu pillub, ja tuleb leti juurde tagasi. Seal laseb ta enese uuesti käsipõsakile leti najale, vaatab Tootsile jälle otse silmi ja ütleb, hambutu suuga lätsutades:
“Aga millega peab soola soolatama, kui sool tuimaks saab? Mh? Ah? Vastake mulle selle küsimuse peale, noormees!”
Kiir vaatab võõrastades ringi; niihästi see kui ka enneöeldu on niivõrd imelik ja kentsakas, et tema kõigele midagi vastata ei oskaks. Aga Toots, kelle silmad vahepeal on saanud rasvase läike, paneb paberossi põlema ja näikse teadvat, mida vastata.
“Mina olin kaua kodust ära,” ütleb ta. “Mina kolasin mitu aastat Venemaal ringi, tulin nüüd kodumaale tervist parandama ja nüüd ei tunne mind siin ükski tont. Peale seda äraolekut olen täna esimest korda Paunveres, sain vana koolivennaga kokku ja nüüd olen ma siin. Vabandage –” lisab ta köhatades juurde, “tohin ma end tutvustada, minu nimi on Toots.”
“Väga rõõmustav!” pomiseb apteeker ja nimetab oma nime.
Seepeale pigistavad uued tuttavad teineteise kätt, Toots annab paljaspeale paberossi ja kõneleb edasi:
“Muu seas,” ütleb ta, “pean ma tähendama, et Paunvere vahepeal väga palju on muutunud. Põleks mul seda vana koolisõpra ühes – tohin ma tutvustada: härra Heinrich Georg Aadniel Kiir – jaa, põleks mul seda vana koolisõpra ühes, siis ei mõistaks ma siin küla vahel enam käiagi. Aga nüüd, kus mul see osav teejuht… jaa, nüüd… Üleüldse olen ma väga rõõmus, et ma teiega tuttavaks sain, sest head tutvused ei kasva puu otsas, iseäranis igaval maakohal.”
“Heakene küll,” vastab apteeker, “aga ütelge mulle, noormees, nüüd puhtast südamest, kas saite antud rohust tõesti abi, või pean ma veel teise portsjoni andma, mh, ah?”
“Eei,” vastab Toots koduselt, otsekui oleks ta apteekriga juba tuhat aastat tuttav, “eei, minul on nüüd palju parem kui enne. Aga kui arvate, siis võiks ju… võiks ju ka teine portsjon nõnda-ütelda tagavaraks võtta.”
Apteeker käib purgiga riiuli juures ära, Toots võtab teise portsjoni südamepöörituse-rohtu sisse. Ühtlasi toob paljaspea valge purgi letile ja käsib mandleid peale hammustada.
“Jaa,” ütlevad siis mõlemad ühest suust ja kumbki jääb ootama, mis teine edasi ütleb; et aga kummalgi õieti midagi tähtsat ütelda ei ole, siis pöördub apteeker pooliti Kiire poole ja küsib:
“Aga teie sõber Raafael? Kas ei sooviks tema ka pisut oma südant kinnitada? Sest pange tähele, selle asja kohta ütleb juba laulusalm, et: noorus on ilus aeg ja ei tule iial tagasi. Kas pole tõsi, mh, ah? Kas kallame?”
“Sõber Raafael” raputab pead ja tähendab viisakasti naeratades, et ta on täiesti terve.
“Joo, joo,” aitab Toots, “see puhastab verd ja annab jõudu kah.”
“Ei, ei,” vastab punapea.
“Kui ei, siis ei,” pomiseb apteeker ja lisab juba valjemini juurde: “Meie ajal sundust ei ole. Aga ühte pean ma ütlema, minu tervis ei ole vist kõigiti korras. Arvan, et pean veel ühe šnabilivopski kallama, sest siin, südame all on üks asi, mis… Niisugune tundmus on, nagu peaks ma endale veel kaks troppi sealt pudelist tilgutama ja suhkruveega sisse võtma ja ühe mandlitera peale hammustama. Mis te selle kohta arvate, mh, ah?”
Seejuures pilgutab paljaspea Tootsile kavalasti silma, liigutab oma halle vurre ja astub riiuli juurde, kus ta purgi endist rohtu ääreni täis kallab. Kiir jälgib seda toimetust imestades ja tuleb otsusele, et apteegi tilgad õige mitmesugused on; ainult kaks tilka lubas ta kallata, ometi sai purk ääreni täis. Siis vaatleb punapea veel apteekri suurt paljast pead ning leiab selle nähtuse üsna loomuliku olevat: kui lõpmata palju rohunimesid peab see pea eneses mahutama, mis ime, kui see leegion ladinakeelseid sõnu juuksed pealaelt välja on tõrjunud. Ühtlasi tõmbab ta endale tubli kopsutäie apteegilõhna sisse, arvates, et see tervisele väga kasulik on. Vahepeal teeb apteeker sõrmega pea kohal tubli plaksu ja võtab oma kaks troppi ilma suhkruveeta sisse. Tootsi suu venib laiale, headsoovivale ja heakskiitvale naerule. Seejuures laseb ta enese rinnuli leti najale, poetab paberossituhka kaalupommide peale ja sülgab põrandale. Kiir paneb seda kõike tähele ja märkab kohkudes, et koolisõbra jalad korraga nõrgaks hakkavad jääma.
Kui
