maja risttee lähedal, mis surnuaia poole viib – neid ei olnud siis, kui ta veel kodumail oli.
“Siin elab vorstmaaker,” ütleb Kiir, esimesele majale tähendades.
“Vorstmaaker…” kordab Toots haruldast sõna ja silmitseb punaseks värvitud maja, mis talle mingisugust tema enese kunagi ammu valmistatud asja meelde tuletab.
Majakese akna seespoolsel küljel ripub suur hallitanud vorstirõngas, nagu elu igavese ringjooksu sümbol. Lävel istub rammus kass ja mõõdab möödaminejaid rahuliku pilguga.
Teises majas on pagariäri aset võtnud. Ukse kohal kõigub kullatud kringel, tuule käes keereldes, otsekui uhkustaks oma kergusega ja sisemise tühjusega. Lahtisest aknast vaatab välja paks valge näoga naisterahvas, nagu tahaks ta ütelda, et siin, nende majas on kõik valge, niihästi jahu kui saiad kui inimesed.
Edasi tuleb pood, aga see on Tootsi vana tuttav ja selles ei leia kumbki koolisõber midagi iseäralikku. Ainult sildid kahel pool ust on aja jooksul tumedamaks muutunud; piipu suitsetavast talumehest teisel sildil pole vihm ja valjud tuuled muud alles jätnud kui piibu, ühe käe ja paari suuri vene saapaid.
Ometi kutsuvad mingisugused mälestused ja ahvatlevad Tootsi poodi astuma. Parajasti kaebas ka koolivend joogijanu, nii et poodi isegi asja on. Sõbrad astuvad sisse ja tellivad mõdu. Klaaside puudusel panevad nad pudeli suu juurde ja “timmivad”, nagu Kiir seda nimetab, otse pudeli kaelast. Juues laseb Toots silmad poeruumis ringi käia ja siis tekib tal sarnasus kapteniga, kes silmitseb läbi kiikri merd.
“Jaa, jaa,” ütleb ta pudelit suu juurest võttes ja Kiire poole pead noogutades. “Siin poodis käisime siis tihti.”
Väljudes röhatab Toots nii valjusti, et ta isegi ehmatab ja kaupmehe poole tagasi vaatab. Õnn, et kaupmees uus on ja temast midagi ei tea, vanal oleks nüüd hea juhus hambaid irvitada. Läve ees seisatab Toots, sülgab korra, haigutab ja teeb liigutuse, mis isegi Kiirele ootamatu ja täiesti ülearune näib: ta ringutab. Oh see kolm korda äraneetud lambiõli, mis ta enesele kohvi asemel ihusse valas! Nüüd tõi kihisev joomaaeg selle õli sealt kuskilt alt uuesti kõri juurde üles ja nüüd tee sa, patune hing, temaga, mis iganes tahad. Sel kombel tahab see õli vist veel kaua edasi-tagasi rännata, nagu ishias, ega mõtlegi seedimise alla minna.
Kiir vaatab sõbra ahastavat nägu ja juba hakkavad tumedad aimused ta hinges liikuma: kas Tootsile viimati ishias korraga pähe ei löönud? Ta astub paar sammu eemale, ümiseb mingisugust lauluviisi ja vaatab maha, nagu oleks ta maanteele midagi ära kaotanud. Teine silm peab aga siiski vahti ja piilub sülgava ning haigutava koolisõbra poole.
Kuid viimane toibub varsti, sülgab nagu lõppude lõpuks veel ühe mehise matsu, köhatab, pomiseb midagi eneseette, ja teekond võib jälle edasi minna. Kiir hingab kergemini, kuid midagi järele pärida kardab ta siiski: jumal teab, missugused tõved ja tujud tema rikkal haritud koolivennal veel võivad tagavaras olla, ja kes vastutab selle eest, et ainsamgi ettevaatamatu sõna neid vallale ei päästa.
Eespool on veel üks uus maja ilma ühegi ärisildita, mille kohta Kiir seletada teab, et see tohtrimajaks olla määratud ja praegu veel pooliti tühi seisvat. Siis pöörduvad sõbrad pahemat kätt ja sammuvad aeglaselt kirikumõisa poole. Veskijärve juures seisatavad nad jälle pisut, kus Toots leiab, et järv vaheajal väga ära on rohtunud. Veski käib “kõige kahe paariga”, nagu Kiir mürina järgi arvab otsustada võivat: veel pole läheneva suve kuumad ilmad kevadist suurvee ajajärku lõpetada jõudnud ja veski võib täiel jõul jahvatada. Siit pääseksid koolivennad mõnekümne sammuga, otse mööda jalgteed, kirikumõisa, aga Toots näeb teisel pool järve jälle üht uudist.
See väike maja seal järve kaldal on tema äraolekul ümber ehitatud ja paistab nüüd suurena ja toredana. Lähemal vaatlemisel näib, nagu oleks väikesest majakesest teine, suurem, risti läbi ehitatud; keskpaigas on see koguehitus nüüd kahekordne, ja raske on ütelda, kumbapidi ta nüüd pikem on või laiem. Majakese ees, järve kaldal, kasvas seekord üks paju, see on seal praegugi alles, aga näib kõrge ja uhke maja kõrval pisikesena ja mannetuna. Majakese akna all oli veel üks vaher, kuid seda ei ole enam; arvatavasti hukkus see noor, kena puu ümberehitamise juures.
“Nüüd on seal apteek,” seletab Kiir, muutunud hoonele tähendades.
“Jah, ma näen,” vastab Toots. “Kull on ukse kohal.”
Päike kõrvetab ikka kuumemini; Toots kahetseb juba tõsiselt, et ta hommikul pika kuue selga pani. Kui kerge ja lahe oleks tal nüüd õhemas jahikuues liikuda! See on haruldaselt kuum kevad: kui nüüd vahel sekka ka mõni sagar sooja vihma tuleks, siis kasvaks vili põldudel ülihästi. Paisu ees, veekasvude seas mängivad väikesed kalapojad ja otsivad rohelise limaga kaetud kivide juurest toitu; aeg-ajalt välgatab ka mõne suurema kala selg väiksemate hulgas, otsekui tahaks selja peremees vaadata, kas vähemate vendade keskel mõnda korratust pole tekkinud. Toots vaatab mõttes järve ja tunneb midagi nagu kadeduse sarnast: kui hea on neil järve vilus vees supelda, ilma kraeta, saabasteta ja musta kuueta. Hea meelega istuks ta praegu kodus, kuskil vilus, suitsetaks paberosse ja mõtleks maailma asjade üle.
Veski lävele ilmuvad kaks veskilist, teevad suitsu, nõjatuvad uksepiitade najale ja kõnelevad ilmast. Mürina pärast peavad mõlemad peaaegu karjuma, et teineteist kuulda, aga imelikul kombel kostavad nende hääled sillale palju selgemini, kui nad seda teavad arvata.
Kui ilma kohta juba kõik öeldud, mis öelda oli, vaatab teine veskiline sillale ja ütleb kaaslasele:
“Ei tea, kes need kaks untsantsakat silla peal peaks olema?”
“Ei tea,” vastab kaaslane. “Teist nagu oleks ennemini kuski näinud, aga see, kes kübaraga on ja pika rüüga, see on päris võõras.”
Toots ja Kiir vaatavad korra kõõrdi teineteise poole, pööravad siis näod kähku kõrvale ja teevad, nagu ei kuulekski nad veskiliste juttu.
“Näe, teisel saadanal veel sulg kübaral, nagu mõnel krahvil,” ütleb jälle noorem veskiline, kes puudutatud kõneainest nähtavasti enne ei taha lahkuda, kui ta selle põhjalikult on ära tarvitanud.
Kuid sõpru ei huvita veskiliste jutt suuremat, iseäranis avaldab Toots korraga oma kärsitust ja annab Kiirele märku, et tarvis on sillalt lahkuda.
Sel silmapilgul, kui sõbrad parajasti kirikumõisa poole tahavad pöörduda, avatakse apteegi uks, küürus ja palja peaga mehike astub välja ja hakkab, käed seljal, maanteel edasi-tagasi käima.
“See on apteekri sell,” ütleb Kiir, mehikesele tähendades.
“Olgu!” vastab Toots üle õla. “Siiski, pea kinni,” ütleb ta seisma jäädes, “peaks õieti minema ja midagi ostma, mis…”
“Mis asja peaks ostma?” küsib Kiir.
“Midagi südame pöörituse vastu. Ta müdistab mul siin hommikust saadik sees nagu narr ja ajab ühtelugu haigutama. Peaks võtma midagi sisse, mis selle eli nagu ära sulataks, muidu ujub teine peal ja ajab kurgust üles.”
“Missugune eli?” imestab Kiir.
“Missugune eli!” vastab Toots. “Kas elisid maailmas vähe on.”
Seejuures pöördub ta ilma pikema jututa ümber ja sammub apteegi poole. Kiir läheb talle järele, segasele jutule mingisugust seletust otsides. Veskilised saadavad neid küsivate pilkudega, kusjuures vanem mees nii valjusti oma tühja piipu kisub, et krigin maanteele kostab.
“Ei tea, kuhu nad nüüd ise peaks minema?” kuuleb Kiir
