põlvele tõstes.
Aadniel vaatab häbelikult koolivenna poole ja raputab siis naerdes pead.
“Seal on!” tähendab meister naerdes. “Nad on maaeluga nii harjunud, et linn neid sugugi ei meelita. Igatahes oleks Aadnielil nüüd väga hea juhtumine koolivennaga ühes minna. Härra Toots on ilmas juba palju käinud ja mõndagi näinud, ta võiks Aadnielile suureks abiks olla.”
“Igatahes,” vastab Toots. “Lähme, Aadniel!”
“Ei,” raputab tedretähniline mehike uuesti oma punast pead.
“Kas mõtlete kauaks kodumaale jääda, härra Toots?” küsib meister peale mõningat vaikust.
“Ei tea veel kindlasti,” arvab küsitav. “Võib olla, mõneks nädalaks. See on selle järele, kudas tervis lubab.”
“Tervis?” kohkub meister. “Kas te siis haige olete, härra Toots? Teil on ju üsna priske väljanägemine?”
“Mul on ishias paremas jalas. Sellepärast ma õieti kodumaale tulingi. Ma võtan iga päev vannisid.”
“Aa,” ütleb meister kahetsevalt, “kui kahju!”
“Kui kahju!” ütleb ka Aadniel kurvalt.
“Jaa,” vastab Toots märgatava irooniaga, “pole midagi teha. See on see mitmeaastase hoolsa teenistuse palk. Töötad, töötad ja jooksed ümber nagu narr ja ühel heal päeval on sul ishias jalas ja siis pole muud, kui lase sellesama haige jalaga kodu poole ja võta vannisid. Nii on asjad. Pole midagi teha. Jaa, maksetakse ju tõesti, see on õigus, aga siiski…”
“Kui palju maksetakse teile seal palka, kui küsida tohin?” uudishimutseb meister.
“Palka…” kordab Toots pead pisut selga lükates. “Ei või just nuriseda. Viimase aastaga hakkasin saama peale kahe tuhande rubla aastas ja prii ülespidamise.”
Paar silmapilku on meister ja ta kolm poega päris keeletud, siis vaatavad nad päid raputades üksteisele otsa ja hüüavad peaaegu ühest suust:
“Oi-oi-oi!”
“Vaat see on alles palk!” ütleb meister, kui esimene imestushoog möödas. “Niisuguse palga eest võib juba teenida. Meie nõelume siin kolme mehega, aga hea, kui me kõik kokku poole sellest summast teenime. Ei, härra Toots, siis ei tohi te oma elujärje peale sugugi nuriseda. Niisugune koht… ei, see on juba midagi… Igatahes, jaa… raskusi võib ju olla, aga… ei, ei, ei…”
“Jaa… see… see… on juba,” pomiseb Aadniel keskmise venna poole, kes umbes needsamad sõnad nooremale vennale imestavate pealiigutuste saatel edasi annab.
Parajasti, kui Toots nendele märkustele midagi tahab vastata, tuleb teisest toast pereema ja toob jutusse pöörde. Õiguse pärast ei teki see pööre sugugi jutusse, vaid jutt tikub pöörduma ja tahab otsast uuesti peale alata. Jälle küsitakse ja kostetakse ja imestatakse; vahe on ainult selles, et nüüd juba paljudele küsimustele meister ja tema pojad võõra eest vastavad.
Viimaks pakutakse külalisele kohvi, ja mõningate ettevalmistuste järel istub kogu perekond ühes võõraga lauda, mis töökoja kõrval olevas toas on kaetud. Kolm punapealist perepoega istuvad kasvu järgi üksteise kõrval nagu oreliviled ja ootavad viisakalt, kuni mamma neile aurava kohvitassi kätte ulatab.
“Selles toas,” tuleb Tootsile meelde, “oli seekord ristimine.” Ja seal ees… seal pani ta grammofoni mängima. Naljakas lugu: praegu on need toad hoopis teistsugused kui seekord. Siis oli neis kange rasva ving, mis silmist vee välja võttis; nagu udu heljus kõigis ruumides ja kuskilt hoovas kange äädikalõhn. Veel ühe ruumiga siin majas on Tootsil mõned mälestused ühenduses, aga seda ruumi ei saa ta muidugi kunagi enam näha. Praegu on toad nagu suuremad ja valgemad ja rõõmsamad.
Jälle tekib jutt. Kõneldakse tuttavatest Paunvere elanikkudest ja tuletatakse endisi aegu meelde. Muu seas saab Toots kuulda, et Raja peretütar on praegu tõesti kodus ja et asi tema ja Saare noorhärra vahel sellepärast katki jäänud, et… et… noorhärra linnas kedagi teist neidu olla armastama hakanud. Aadniel läheb Raja peretütre nime kuuldes kõrvuni punaseks ja köhatab mitu korda, otsekui oleks talle midagi kurku kinni jäänud. Kellamees Lible olla Paunveres alles ja sõbrustavat endiselt alkoholiga. Lahingutest kirikumõisa ja kihelkonnakooli poiste vahel pole Kiire perekond kuulnud. Üldse olla kihelkonnakoolis nüüd palju rahulikumad ajad, nagu meistri noorem poeg, kes seal juba aasta ära on käinud, teab jutustada. Kooliõpetaja Laur olevat ammugi ära, aga köster olla alles. Jaa, vahel tuleb nüüdki imelikke asju ette, kuid Aadniel, kes niihästi endist kui praegust koolielu tunneb, leiab, et see kaugeltki see ei ole, mis siis, kui nemad alles…
Seega tahab punapea umbes sellele vihjata, et pole seal enam endisi kangeid poisse, kes kirjutasid oma nimed Paunvere kihelkonnakooli ajaloosse kustumata tähtedega.
Vahepeal maitseb Toots oma kohvitassist natuke ja märkab kohkudes, et kohvil on kange lambiõli maik juures. Esimene lonks läks alla, see on õigus, aga teisega ja järgmistega ähvardab lugu täbaram olla. Esimest suutäit ei teadnud hoidagi, see läks nagu iseenesest sinna, kuhu ta minema pidi, aga edasi… Toots jõllitab pisut oma öökullisilmi ja vaatab abiotsivalt ringi. Kui tuleks kuskilt mingisugune salavõim, mis tema kohvitassi nägemata tühjaks imeks, küll oleks ta sellele võimule tänulik!
Aga “võim” on oma hommikuse kohvi nähtavasti juba joonud ega ilmu. Küllap pikutab “võim” juba kuskil metsajõe kaldal, soojendab päikesepaistel oma jalakandu ja pungil kõhtu ja ei mõtlegi oma hommikueinet lambiõlistatud kohviga üle juua.
Ühtlasi puutub Tootsile veel teine veider nähtus silma. Võitoosi serva küljes on tükk mingisugust ollust, mis võiga milgi kombel ühenduses ei peaks olema. Näib, nagu oleks keegi, kes hiljuti või sisse puges, oma saapatallad võitoosi serva külge puhtaks kraapinud.
“Olge nii lahke, härra Toots,” sunnib meister, “olge nii lahke, sööge! Tehke endale võileib ja pange sinki peale, siis jõuate lõunasöögini vastu pidada.”
“Tänan väga!” vastab Toots ja vaatab altkulmu võitoosile.
“Muidugi,” jätkab lahke pereisa, “meil siin ei ole ju seda, mis teil seal Venemaal, aga noh, võtke sestki ainust.”
Seejuures sirutab ta kaela õieli ja vaatab külalise kohvitassi.
“Jooge ometi! Sööge ometi! Te ei võta mitte midagi. Võtke sestki ainust.”
“Võtke sestki ainust,” kordab Toots mõttes ja soovib, et kõik need ainumad temast praegusel silmapilgul õige, õige kaugel oleksid. “Ei õnnista minul,” lisab ta mõttes juurde, “kunagi siin perekonnas. Olgu see viimne ja viimistest viimne kord!”
Ta võtab südame rindu, pigistab silmad kinni ja rüüpab kohvitassist. Oh, missugune kole joomaaeg on see! Ta teab palju koledaid joomaaegu, aga nüüd näeb ta, et kõige kohutavam on ikkagi see, mida ta praegu joob. Ja siis tunneb Toots korraga, kuidas mingi vastik asi talle rindu koguneb, ja hakkab teed otsima välja. “Puk-puk-puk!” teeb keegi seal sees ja saadab, nagu hoiatuseks, ühe vänge röhatuse, mis Tootsi haigutama paneb.
“Tänan,” ütleb ta viimases hädas ja tõuseb laua juurest kähku üles.
“Nii vähe?” hüüavad pereisa ja pereema ühest suust. “Jooge ometi veel üks tass!”
“Ei, suur tänu! Ma
