jämeda, punase kiviga ehitud sõrmuse, mille ta energilise liigutusega oma parema käe nimetissõrme torkab.
“Nii!” ütleb ta seejuures poolkuuldavalt.
Peale selle seisab ta veel mõne silmapilgu kapi ees, võtab siis kähku pintsaku maha ja ajab pika kuue selga. Ka seda toimetust kinnitab tasane “nii”. Üldse näib asi seni kõigiti korras olevat ja pole mingit põhjust arvata, et edaspidigi mõni viperus vahele võiks tulla. Aga siis tekib küsimus: missuguse peakatte peab ta valima? Praeguse ülikonnaga käiks muidugi kõige rohkem kokku must kõva kübar ehk “oktoober”, aga Joosepil on väga raske lahkuda sulega kaunistatud viltkübarast. Ja näe imet: viimaks võidabki viimane ja saab võimuse “oktoobri” üle. Rõõmuga tarvitaks ta ka oma pruune ratsasaapaid, kuid need annaksid pika kuuega liiga märgatava dissonantsi. Ratsapiits ei sünnita pikemat peamurdmist.
“Seda riista võib igas ülikonnas kanda,” ütleb ta enesele ja läheb, peale seda kui ta õues hoolitsevalt ringi on vaadanud, väravast välja. Jalg on imekombel ruttu paranenud ja takistab käimist vaevalt märgatavalt.
Mäeküljelt paistab kogu Paunvere nagu peopesal. Kui palju ja kui vähe ühtlasi on sest aega möödunud, kui ta viimati läks seda teed mööda! Need sirelid seal tee kõrval ja väike kasesalk eespool – kui tuttavad on need Joosep Tootsile! Oh-oh-hoo, mitu korda istus ta koolist koju tulles selles kasesalus ja vaatles koolis vahetatud asju! Mitu korda seisatas ta sirelite juures ja haudus plaane, kuidas Julk-Jürile kätte maksta! Ilusad ajad olid! Öeldagu mistahes, kõige üle võib vaielda, aga need olid siiski ilusad ajad!
See vana hall kirikutorn! Ja see vana, rohekas katus seal lähedal! Need teaksid paljugi jutustada imelikke sündmusi. Missuguseid naljakaid tempe tegid vahel need väikesed mardikad, kes vahetundidel koolitoast rüsinal välja tungisid ja jõekaldal sekeldasid!
Toots seisab maantee lähedal oleva väikese majakese kohal ja mõtleb pisut.
“Õigus, siin ta on,” pomiseb ta enese-ette ja sammub aeglaselt majakese poole. Näib, nagu poleks ta enesega veel täiesti selgusel, kas minna või mitte. Aga natuke pentsik oleks nüüd veel maanteele tagasi pöörduda, sest aknast on teda muidugi juba nähtud, ja küllap peetakse seal sees juba aru, kes umbes võiks olla niisugune uhkes riides isand.
Õues talitab kõhn, punase kikkhabemega vanaldane mees seaputka juures. Tulija samme kuuldes tõstab ta pea töö juurest üles ja pühib käsi oma sinise põlle külge. Mehe paljas pealagi läigib kevadise päikese paistel nagu suur klaasmuna, mis aednikud vahel lillepeenarde keskele üles seavad. Otsaesisele lükatud prilliklaasid aitavad seda sarnasust oma säraga aina suurendada.
Jälle seisatab Toots mõne silmapilgu, otsekui püüaks ta midagi meelde tuletada möödaläinud ajast, astub siis mõne sammu lähemale ja teretab.
“Tere, tere!” vastab kikkhabe ruttu ja lahkelt. Seejuures kummardab ta viisakalt võõra poole ja paneb käed rinnale alandlikult kokku, nagu ootaks ta tulijalt mingisugust käsku. Toots vaatab lahkele mehele korra otse näkku ja siis tuleb talle järsku midagi meelde: kui mitte muud, neid silmi on ta kindlasti kunagi ennemini näinud. See vaade… lahke ja naeratav… Ah jaa, õigus! Nüüd sai ta kätte: ükskord juhtus niisugune imelik lugu ja siis vaatasid need silmad tema, Tootsi peale väga, väga kurjasti. Jaa, jaa… hmh-hmh-hmh…
Toots saab tärkava naeru üle võidu, hävitab selle nõndaütelda juureni ja küsib siis:
“Kas ma võiks Aadnieliga kokku saada?”
“Aadnieliga,” kordab kikkhabe, “Aadnieliga – miks mitte. Olge nii lahke, astuge sisse. Või soovite, et ma ta välja kutsun?”
“Jaa,” vastab Toots peale lühikest arupidamist, “kutsuge ta parem välja.”
“Silmapilk.”
Lahke mees tahab kambrisse minna, pöördub aga lävelt ümber, vaatab korra Tootsile uurivalt näkku ja küsib siis viisaka naeratusega:
“Lubage küsida: kas te mitte pole härra Toots?”
“Jaa,” vastab Toots, peaga nokutades, “see ma olen. Ja kui ma ei eksi, siis on mul vist au härra rätsepmeister Kiirega kõnelda.”
“Jaa, jaa – väga õige!” rõõmustab meister. “Oo, siis oleme ju vanad tuttavad. Kus sellega!”
Viimaste sõnadega teevad vanad tuttavad mõne sammu ja raputavad kaua teineteise kätt.
“No aga,” ütleb meister, “siis peate juba sisse tulema; Aadniel saab väga rõõmustama koolisõpra nähes. Olge nii lahke.”
Ütleja laseb võõra viisakalt ees minna ja sammub ise järele, eeskoja korratu seisukorra pärast vabandust tehes. Seejuures silmitseb ta asjatundja pilguga võõra kuube ja leiab oma tundmata ametivenna töö juurest paar viga… missuguseid tema, meister Kiir, iialgi poleks teinud.
Toas, suurel töölaual istuvad kaks punase peaga noormeest ja õmblevad virgasti. Võõra ilmumisel vaatavad mõlemad ukse poole ja püüavad mõttes välja arvata, umbes missugust kehakatet võiks niisugune peenike isand nende juures tellida. Kolmas toasolija, arvatavasti õpipoiss, soojendab pliidi all triikrauda.
“Aadniel!” hüüab meister. “Sulle tuli külaline. Vaata terasesti, võib-olla tunned, kes see on.”
Hüütav läheb kõrvuni punaseks, tunnistab paar silmapilku võõrast ja hüüab siis:
“Toots! Joosep!”
Ta paneb õmmeldava riidetüki kõrvale, ronib laualt kähku maha, tuleb Tootsi juurde ja pigistab truult selle kätt.
“Noh,” ütleb ta, “kudas te… sa ka siia saite? Teid… sind… teid pole peale kooliaega enam näha olnud. Olite kõik aeg Venemaal?”
“Venemaal ikke,” vastab Toots, paberossikarpi taskust võttes. “Teeme suitsu!”
“Eei!” vastab Aadniel ja tõmbab pea õlgade vahele. “Mina ei suitseta. Pole veel õppinud.”
“Ega meie ei suitseta siin keegi,” seletab meister, pilku üle töökoja heites.
“Kõik aeg Venemaal!” imestab Aadniel, otsekui näeks ta ses võimatut asja, et inimene nii kaua Venemaal võib elada.
“Kõik aeg Venemaal!” kordab Toots, suitsu ühes sõnadega suust välja lastes. “Pole midagi teha: kõik ei mahu kodumaale, mõned peavad kaugemal leiba teenima.”
“See on õigus, see on õigus!” kinnitab meister.
Tootsile pakutakse istet ja tutvustatakse teise noormehega, kes, nagu selgub, mitte enam pole ega vähem kui Aadnieli lihane vend. Tootsi pilk peatub kõige nooremal ja nagu udust kerkivad ta meelde kaks nime: Kolumbus ja Krisostomus. Kas see poisijõmps viimati seesama ei olegi, kelle ristjatsil nad… Hmh-hmh-hmh… Vein… Grammofon…
“Minu soov oleks ju ka,” algab meister juttu, “et minu pojad ka läheksid natuke ilma vaatama; vaatama, kudas väljas elatakse. Kui sest muud kasu ei oleks, siis täiendaksid nad endid vähemalt omas ametis. Nüüd tekivad iga päevaga uued moodid, võimata on neid siin kõrvalises nurgas kõiki tundma õppida. Kõige parema tahtmise juures on see võimata. Igatahes käib meil üks moodisurnaal, aga seda on ikkagi vähe.”
Meister läheb teise tuppa ja toob rasvaplekkidega kaetud moeajakirja, mille ta viisaka naeratusega Tootsi kätte
