näeme, et kui inimene võtab mõistuspärase hoiaku, millele järgneb mingi temapoolne ilmutus, kulgeb kõik teisiti. Hoiak esindab ikka veel kogu kehasüsteemi, aga ta ei esinda seda kui tervikut. Mõistuspärane hoiak sisaldab mingit vilumust, need aga saavad kuuluda ainult kehasüsteemi konkreetsetele osadele. Järelikult on vastav osa hoiakus ülemääraselt esindatud.
On ilmne, et vaistlik hoiak esindab kehasüsteemi väärtust hoiaku võtmise hetkel. Kui jalutaja suudaks mäkke tõusta sama kergesti, nagu ta kõndis tasasel teel, jääks tema kehaline hoiak samaks. Teiste sõnadega, niikaua kui tema keha väärtus ja tegutsemisviis (kerge kõnnak) on ümbritsevaga võrdväärsed, pole tal vaja oma hoiakut muuta. Alles siis, kui ümbrusesuhe tõusu järsenedes muutub, tuleb võtta ka teistsugune hoiak.
Keha väärtus, mis ise ei muutunud, on nüüd vähem võrdne ümbritsevaga, mida sel hetkel esindab mägi. Kui keha ei võta hoiakut, et ta peab hakkama senisest jõulisemalt tegutsema, siis väheneb tema liigutuste kiirus järk-järgult, kuni ta lõpuks jääb täiesti seisma – nagu auto, mille võimsusest teatud käigu puhul ei jätku, et selle raskust üles mäkke viia. Kui oleks mõeldav, et inimese keha väärtus tõusu järsenemise korral kasvab, siis võiks ta jätkata ülespoole liikumist sellesama kiiruse ja samasuguse suhtelise energiakuluga – nagu siis, kui autol on varuks võimsust, lubab kägiventiili järkjärguline avanemine tal järsemaks muutuval mägiteel kiirust säilitada.
Järelikult tingib hoiaku muutumise inimese kehavarude suhteline väärtus – nimelt nende suhteline väärtus hetkel, mil hoiaku muutmine vajalikuks osutub ja mis selle otsustab. Kui suhteline väärtus oleks suurem, poleks vaja hoiakut muuta. Kui ta oleks väiksem, siis oleks juba eelminegi pingutus olnud suurem. Mäkketõusjat ei aita see, kui ta on mõnel varasemal juhul olnud energilisem ja jõulisem. Samuti ei raskenda ronimist asjaolu, et ta on vahel olnud vähem energiline. See, mis tingib tema kehalise hoiaku ja niisiis ka pingutuse suuruse, mida ta mäkketõusmiseks teeb, on tema väärtus muutliku mägitee suhtes igal üksikul hetkel.
Ühtlasi tähendab see, et vaistlike hoiakutega ei kaasne teadlikkust ajalistest ega ruumilistest väärtustest. Need hoiakud pole suhestatud ühegi varasema kogemuse ega tulevikuaimdusega. Inimene ei hakka mäe madalamatel nõlvadel sellepärast jõulisemalt ronima, et mägi on kõrgemal järsem. See nõuaks tulevase ümbruse mõistuspärast hindamist. Samuti ei hakka ta ronima vähem jõuliselt põhjusel, et on varem viibinud tasasel teel. See nõuaks mõistuspärast hinnangut endisele ümbrusele. Meie aga eeldasime, et ta mõistus on parajasti hõivatud millestki, mis pole tema ja ta ümbruse suhetega üldse seotud.
Tema hoiakut võib muuta ainult tunne, mille kutsub esile halvemuse suurenemine ümbruse suhtes, kui mäkketõus järseneb. Varasem suhe ümbritsevaga ei saa tunnet põhjustada. Alles võib jääda mõistuspärane mälestus sellest, aga mitte tunne ise. Kui keegi mäletab mõnd katsumust, mille ta läbi on elanud, siis – kui selge tema mälestus ka poleks, olnut ei saa mäletamise kaudu päriselt korrata. Tugeva kujutlusvõimega inimene võib niisuguste mälestuste tõttu kuigivõrd kannatada, kuid see on puhtkujutluslik, erinevat laadi kannatus, mitte tolle eelmise kannatuse kordamine, mis moodustas kogemuse, mida ta mäletab. Õigupoolest ei saa miski, millele on omane mineviku-väärtus, olla tõeline. Ta võiks seda ehk ollagi, kui kehasüsteemi seisukord oleks püsikindel – aga me teame, et viimane muutub pidevalt. Niisiis on isik, kes mäletab, sisuliselt erinev tollest, kes koges seda, mida ta meelde tuletab.
Samuti ei põhjusta tunnet mingi tulevane ümbrusesuhe. See võib küll panna inimese tunnet põhjendatult ootama, kuid ei tekita seda päriselt. Ootus on mõistuspärane, sest selleni võib jõuda ainult varasematest kogemustest järeldusi tehes. Samamoodi jääb vaistlikule hoiakule võõraks ka ruumiline teadlikkus. Kui inimene on seotud ainult olevikuga, siis on tal tegemist ainult lähima ümbrusega, millega ta on parajasti kokkupuutes. Mis on ruumiliselt eemal, eemaldub ajaski nii kaugele, et sellega puudub suhe.
Alguses võib näida, et seletatakse endastmõistetavaid asju, ent kui asume vaatlema mõistuspäraseid hoiakuid, saame öeldu elulisest tähtsusest aru. Siis näeme, et kogu inimese tõelisusekäsitus võib olla minevikumälestustest ja tulevikuaimdustest moonutatud, sest need mõjutavad lakkamatult tema hoiakut ümbritseva suhtes.
Senise eritluse kokkuvõtteks võib öelda, et vaistliku hoiaku põhjustab tunne, mille kutsub esile mingi ümbruse-ilme suhtes tekkinud konkreetne halvemus. Vaistlik hoiak mõõdab inimese hetkeväärtust ümbritseva suhtes, valmistab ette kergesti ja loomulikult järgnevaid tegusid, esindab kogu kehasüsteemi kui kooskõlastatud tervikut ega eelda mälu või arutlusvõime kasutamist. Sellist hoiakut on põhjust nimetada tõeseks ja ehtsaks. Ikka ja jälle esitatakse küsimus või püütakse seletada, mis on inimeste meelest tõde. Järeldused sõltuvad alati eeldustest, need aga on sisuliselt olnud tõeotsijatele meelepärased vaated või arvamused.
Siin pakutakse alust, mille puhul pole vaja lähtuda vaadetest. Inimelu on kõige üldisemalt võttes elujõu väljendus ümbritseva suhtes. Vaistliku hoiaku võtmisel räägivad kaasa vaid inimese elujõu väärtus ja tema konkreetne suhe ümbritsevaga igal üksikul hetkel. Teised inimesed sellesse ei sekku. Hoiaku võtja loomulikele varudele ei lisata midagi ega võeta neist midagi vähemaks. Sellist hoiakut pole võimalik võltsida. Ükski mõistuspärane kaalutlus ei saa sellele mingit mõju avaldada. Vaistlik hoiak esindab inimest tõepoolest ja näitab, kes ta päriselt on. Kui sooritatav tegu lähtub vaistlikust hoiakust, väljendab see tõeselt inimese väärtust ümbritseva suhtes, tema käsitus enesest ja ümbrusest aga esindab täit teadlikkust sellest, mis tegelikult toimub.
NÄIVALT TÕESELE SEISUNDILE OMASED HOIAKUD
Nüüd võime vaadelda mõistuspärast (intellektuaalset) hoiakut. Rangelt võttes pole midagi niisugust olemas – on vaid mõistuspärastunud hoiak. Kõik sellised hoiakud lähtuvad kehasüsteemist ja kõigi nende puhul mängib kaasa kehaline tingitus. Inimesed on tänapäeval nii keerukalt mõistuspärastunud, et see ei pruugi otseselt ilmneda. Aga kui vaatleme paari näidet, siis saame aru, et ükski inimlik ilmutus ei või toimuda teisiti kui keha vahendusel ja temast tingituna.
Inimelu, ja igasugune muugi elu on võimalik vaid ümbruses (ehk keskkonnas). Selleta poleks kasvamist ja avanemist – ega üldse mingeid eluilmutusi – , sest poleks väliseid nähtusi, mille suhtes teadvus võiks olla eneseteadlik; poleks takistust, mille suhtes võiks vormuda organismi aineline osa. Ning teadvus, olgu siis enese- või ümbruseteadlikkuse mõttes, saab toimida ainult meelte kaudu. Need aga on kehasüsteemi atribuudid. Niisiis tajub ja mõistab inimene kõike vaid kehasüsteemi kaudu. Kui nõnda, siis piiritleb too kõiki meie tajumusi.
Põhimõtteliselt tähendab see, et inimene võib mingist asjast teada ainult niiviisi, nagu tema kehasüsteem võimaldab. Kuna ta teab asjust ainult nii ja võib arutleda ainult selle üle, mida teab, siis paneb igasugusele arutlemisele ja kõigile järeldustele aluse keha. Teiseks, kui teadvus saab toimida ainult kehasüsteemi kaudu, siis avaldavad kehalist laadi tarvidused ja ihad mõju kõigile teadvuses tärkavatele ajedele ja käsitustele. Seda võib võtta ka nii, et kui elu on lihtsalt elujõu väljendus ümbritseva suhtes ja inimese kehasüsteem on vahendiks, mille kaudu see väljendus toimub, siis võrdub elamine kehasüsteemi tarviduste ja ihade rahuldamisega. Teiste sõnadega: otseselt või kaudselt osutub iga teadvuses leiduv aje ja käsitus mõne kehalist laadi tarviduse või iha väljenduseks.
Sellest ei järeldu, et inimelu on midagi läbinisti füüsilist (nagu seda sõna tänapäeval mõistetakse). See tähendab vaid, et ei saa vaadelda elu psüühilist väärtust, võtmata arvesse keha; et keha on sama psüühiline nagu teadvus; ja et nüüdisaegne mõte käib eksiteed, kui ta, hinnates tõelisust
