loomuliku põhjusliku seose. Kui inimene oleks vaistlikum ja tema käitumine esindaks tõesemalt tema loomulikke tarbeid või pürgimusi, – siis ajendaks juba esimene ebameeldiv seisukord, mille ajal ta ennast pahasti tunneb, selle tõrjumiseks kohaseid liigutusi. Paraku ei suuda tänapäeva inimene oma seesmistele tungidele nii vahetult vastata, isegi kui tema kivistunud harjumused ja kunstlik ümbrus seda võimaldaksid.
Seepärast ergastab teadlikkus halvast enesetundest teda esialgu ainult vaimselt. Ta hakkab oma seisukorra üle järele mõtlema, seostab selle teatavate mälestustega ja jõuab hoiakuni, et tuleb treenima hakata. Võibolla on ta varem sellega tegelnud, võibolla lugenud asjakohaseid artikleid või pidanud nõu oma arstiga – igatahes suunab teda hoiaku võtmisel omaenda või kellegi teise kogemus. Seejärel tuleb tal võtta hoiak konkreetse treenimiskava suhtes. Võibolla on vaja millegi vahel valida ja midagi kõrvale jätta – ning jällegi mängivad kaasa nii kehaline tingitus kui ka kogemus.
Kui inimene näiteks avastab, et ta läheb paksuks, siis eelistab ta harjutusi, mis on mõeldud kehakaalu vähendamiseks. Kui viga on selles, et ta selg hakkab kühmu tõmbuma, siis lähtub tema valik sellest – ja nii edasi. Kuid valikut, mille ta sedasorti kaalutluste alusel teeb, suunab tema mälu. Treenimiskava peab olema niisugune, mida ta võib endale lubada: sportima peab ajal ja tingimustel, mida elurütm võimaldab, ning see ei tohi põhjustada tüli ega seada teda halba valgusesse inimeste ees, kelle hea arvamus on talle tähtis. Tema hoiak erinevate sportimisvõimaluste suhtes esindab kõiki selliseid arvestusi, ja need piiravad kehalist tingitust. Lõpuks tekib eelistav hoiak võimaluse suhtes, mis kõige enam vastab tarviduse ja selle piiritluste sulamile.
Aga kui ta valitud harjutusi tegelikult sooritama hakkab, nurjab tema mõistuspärastunud hoiak nende suhtes palju nende kasulikust toimest. See johtub kõigepealt asjaolust, et kehaliigutusi põhjustavate protsesside loomuliku käigu vastaselt saab iga liigutus alguse väljaspool inimest ennast. Aje treenimiseks tärkas inimeses eneses, aga eriotstarbelised liigutused, mida ta teeb, on talle väljastpoolt peale pandud. Kui ta valib spetsialisti koostatud kava, on liigutuste vorm, laad ja ajastamine talle üksikasjalikult ette kirjutatud.
Kui mõni harjutus kujutab endast näiteks käte korduvat pea kohale sirutamist, siis pole inimese kehal otsest vajadust käsi ikka ja jälle tõsta. Spetsialist on mingite tähelepanekute põhjal iseenese või oma õpilaste kohta – aga võibolla hoopis kehalihaste kujunemise teooria alusel – järeldanud, et selle liigutuse kordamisel peaksid olema teatud kindlad tagajärjed. Niisiis on need harjutused juba olemas, niiöelda abstraktselt, ja inimene, kes neid teeb, rakendab neid oma kehale, nagu ta sobitaks üleriideid või teisi hüvitavaid vahendeid. Kuid lisaks sellele tulevad käesoleval juhul mängu ka kehasisesed protsessid.
Nagu eespool osutasime, pole koed kehaprotsesside niisuguseks toimumiseks ette valmistatud. Kui inimene tõstab esimest korda käed üle pea, pole keha võtnud hoiakut, et tuleks niimoodi teha. Käed tõstetakse mõistuse käsul. Teiste sõnadega: selle asemel, et verevool liikmeid tegevusse kutsuks, paneb neid liikuma mõistus. Täiendav verehulk liigutuste toetamiseks saabub ebaloomulikult alles siis, kui rakud hakkavad nõudma tuge neile avaldatava surve vastu. Energiaväärtusega varustamine, mis liigutused võimalikuks teeb, jääb asjaomasest pingutusest kogu aeg maha.
Seda mahajäämist ei tuleks võtta mõõdetava ajavahemikuna. Viidatud on vaid järjestuse (loomulikule ajele peab järgnema pingutus) ümberpööramisele (pingutusele järgneb aje). Kummatigi võib see nii peenelt häälestatud mehhanismi nagu inimkeha puhul üsna oluline olla. See tähendab, et tundlikele ettevalmistamata kudedele saab osaks surve. Tekib liigse pinguldumise ja kahjustuste oht.
Toimuval on veel teinegi oluline külg. Teame, et täiendav verehulk, mis on mõeldud kõigi liigutuste toetamiseks, tähendab ka täiendavat jääkainete eemaldamist ning enama väärtuse ladustamist selles kehaosas või – piirkonnas, mis vastavate liigutustega seostub. Järelikult tähendab liigutuste kordamine ka kõige selle kordamist ning seetõttu ebaühtlust, nimetatud osa või piirkonna eraldi suurendamist. Ning et kehaosale või – piirkonnale pannakse väljastpoolt peale vaid liigutused, kuid ei anta nende sooritamiseks energiat, siis saab ülemäärasust põhjustav lisaenergia tulla vaid keha kui terviku arvelt. Arendamine, mis annab lõpuks tulemuse keha ühes piirkonnas, on selle loomulike avanemispürgimuste moonutamine. Juba tekkinud moonutust hakkavad esindama kõik inimese tulevased hoiakud.
On arusaadav, et kui keegi treenis sel viisil oma käsi ja õlgu, siis erineb tema hoiak näiteks tõkke suhtes spordiplatsil hoiakust, mille ta võtaks, kui oleks arendanud käte asemel hoopis jalgu. Esimesel juhul püüaks ta üle tõkke hüpates sellele kätega toetuda, teisel juhul tõukaks end jalgadelt tugevamini ära. Ja kui tema suhtumine tõkkesse on sel viisil piiritletud, siis võib samasugust mõju märgata ka tema hoiakutes kõigi teiste asjade suhtes.
Isegi kui kasutatakse harjutustikku, mis on mõeldud treenima suuremat hulka lihaseid, leiab aset kanaliseerimine. See pole küll nii selgesti määratletav, aga miski ei saa muuta tõsiasja, et treeniv inimene pole neid liigutusi ise algatanud. Ta vaid tunnustab kellegi teise algatust ja rakendab selle oma kehale. Sisuliselt saab ta ise teatud määral tolleks teiseks inimeseks.
Niisiis pole treeniva inimese jaoks oluline mitte ainult üldine hoiak, millest sõltub, kas treenida või mitte, vaid ka igakordne hoiak üksikute liigutuste suhtes. Oleme jõudnud selleni, et tänapäeval pole treenimisliigutuste asendamine loomulike liigutustega (mida tehakse vaistlike tegude sooritamisel) keskmise inimese võimuses. Aga kui tehakse kõik mõeldav, et kõrvaldada treeningutest suunav alge, siis saadakse neist suurimat võimalikku kasu ning viiakse kanaliseerituse kahjulik toime vähimani. Pärast esimest impulssi loomulike pürgimuste vabastamiseks jõutakse mõninga enesemõistmiseni ja suunatuse edasine vähendamine on juba kergem. Kui hoiak muutub nii tõeseks kui võimalik – tõeseks keha suhtes – , siis on sellest lähtunud liigutustel ka täiustav väärtus.
MÕISTUSPÄRASTUNUD HOIAKUD KAASINIMESTE SUHTES
Kui vaatleme hoiakute mõju suhetele kaasinimeste vahel, tähendab see kokkupuudet kõikvõimalike sotsiaalsete probleemidega. Just inimeste hoiakud üksteise suhtes on konkreetsete ühiskondlike tingimuste tekkepõhjuseks – kuigi neid tingimusi ei saa taandada otseselt või ainult hoiakutele, millest nad alguse said.
Siingi põhjustab komplikatsioone ja probleeme just hoiakute mõistuspärastumine. Kui meie tegusid tingiksid ainult vaistlikud hoiakud, poleks ühiskond saanud tekkida. Siis rajaneksid inimestevahelised suhted ainult tunnetel ja oleksid taandatavad lihtsakoelistele poolehoiu või vastumeelsuse algetele. Kui kõigi tegevuste jaoks vajalikud varud asuksid ainult inimestes endis, oleks konkurents võimatu. Igaüks leiaks vahendid ümbritsevaga võrdväärsuse kehtestamiseks omaenda kehasüsteemist. Sel juhul ei toetutaks välisteguritele, mis tekitavad huvide kokkupõrkeid.
Ent pärast seda, kui on hakatud kasutama väliseid hüvitavaid tegureid, ning hoiakud ümbritseva kui terviku suhtes on mõistuspärastunud, toimub samasugune protsess paratamatult ka inimsuhetes. Mitmesuguste mõistuspäraste arvestuste tõttu on need suhted tänapäeva elutingimustes nii keerukad, et ühemõttelised hoiakud osutuvad peaaegu võimatuks. Igaüks sõltub arvututest sobitustest, sageli sel määral, et need tunduvad omavahel vastuollu minevat. Kummatigi on iga üksiku inimese hoiakus üks kindel element – tema kehaline tingitus.
Kuni inimene veel tervenisti mingit sorti mõjustamisele ei allu (mispuhul tema kehaline seisukord ei mängiks tema käitumises enam mingit rolli), loovad ta eriomased füüsilised tarvidused ja ihad kõigile tema hoiakutele võõrandamatult ainulaadse tagapõhja, – olenemata sellest, kas nad juhtuvad joonduma muude inimeste ihade ja tarvidustega, nagu oleks ühiskonna seisukohast õige ja sobiv.
