olgu need siis ise läbi elatud või õppides omandatud, täidavad teda ainulaadsete ihadega. Seepärast tunduvad traditsiooni, idee või teooria ettekirjutused talle ideaalse vahendina enese alalhoiuks, mis vabastab vastutusest, kuid lubab väljendada oma elujõudu.
Võiks öelda, et nüüd võtab inimene viimase mõistuspärastunud hoiaku, mida tal on võimalik võtta. See on veel kehaliselt tingitud. Nimelt on kehavarud langenud allapoole taset, mille puhul ta võiks jõulise tegutsemise või oskuste ja vilumuste abil ümbrusele vastu panna ning mitte jääda olulisel määral selle jõudude meelevalda. See ei tähenda, et inimene ei saaks enam oma vilumusi rakendada või ümbrusemuljetele reageerides kehaliigutusi sooritada. See tähendab, et tema jõud ning oskus iseennast ümbritseva suhtes hinnata, olgu siis tõeselt või näiva tõesusega, on sedavõrd nõrgenenud, et ta on nagu tüürita laev või roolita auto. Ta annab hinnanguid, millel pole alust tõelisuses ega näivas tõelisuses – sest nad põhinevad kujutlustel.
Seepärast kõneleb keha viimast korda ja teavitab inimest kujutluse kaudu, et kui ta ei taha jääda ümbritsevate jõudude mängukanniks, tuleb tal alluda mingisugusele mõjustavale survele. Ka inimese mõistus suunab teda viimast korda. Kogemused, mida ta on omandanud ise või õppimise kaudu, panevad ta valima sedasorti mõjustamist, millele ta otsustab alluda.
Näiteks võiks parasiitlikust klassist pärineva mandunud olendi mõistuspärastunud hoiak suunata teda nägema ahvatlust sõjaväelistes tavades; seevastu agulist tulnud tüüp kalduks utoopilise poliitilise teooria või usulise kujutluse poole. See on vaid näide. Mistahes liiki mõjustamine võib olla külgetõmbav mistahes ühiskonnakihi esindajale, kuid valik vastab alati inimese haridusele ja kogemustele.
Kui niisugune samm on astutud, peavad kehaline tingitus ja mõistuspärane suunatus lõppema. On olemas mõjustav nähtus: traditsioon, idee või teooria. Teda pole loodud selleks, et ta sobiks igaühe konkreetsete kehaliste tarvidustega. Ta pole paindlik tugisõrestik. Tema aluseks on alati mingi kujutlustel rajanev käsitus – kuid see on käsitus režiimist, olukorrast või seisusest, mitte inimestest. Selline käsitus postuleerib vajaduse saavutada režiimi täiuslik toimimine või täiuslikud olelustingimused inimese mõne spirituaalse avarduse, nagu vaimu või hinge jaoks, – või vajaduse ehitada üles mõni “täiuslik” ühiskondlik mehhanism.
Käitumine, mille abil too täiuslikkus saavutada tuleb, on rangelt ette kirjutatud ning ei luba võtta arvesse isikupäraseid (individuaalseid või personaalseid) eelistusi. Selle esimeseks nõudeks on inimese kui niisuguse täielik allasurumine. Inimesest peab saama mingi ühik, kelle elujõu varud ja energiline väljendus tuleb sümboolse käsituse huvides rutiinile allutada. Allumise eest antakse autasusid, allumatuse eest karistatakse. Autasud ning karistused osutuvad tihti vaid tõelisusest irdunud lubadusteks ja ähvardusteks, nagu on usuliste kujutluste juurde kuuluv paradiis või põrgu.
Mõjustava nähtusega on vastakuti mandunud inimolend, kes vastutasuks valmishinnangute eest tema ümbrusesuhetele nõustub alluma igasugustele eeskirjadele ja ükskõik millisele korrale.
Kui jälgime, kuidas inimene mõjustamise korral käitub, siis näeme, mis üldse paneb teda sellist hoiakut võtma. Kuigi ta on enese ühendusele loovutanud, jääb ümbritsev maailm üldjoontes samasuguseks nagu varem. Nagu ennegi, puutub ta kokku loodusjõudude, ühiskondlike jõudude ja kaasinimestega. Kui nõnda, siis vastab ta neist saadud muljetele ka nüüd hoiakutega, mis väljendavad tema hinnangut neile ning endale nende suhtes.
Kuidas tekib näiteks vastav hoiak toidu suhtes? Inimene peab jätkama söömist, aga kui ühendus, kuhu ta kuulub, kirjutab ette teatud toidud – nagu see mitmete usuliste ja sõjaväeliste ühenduste puhul ongi – , siis ei arvesta ta oma isiklike eelistuste või maitsetega. Need on endiselt olemas. Kuid ühendus tavatseb otsustada, et maitsetele ja eelistustele järeleandmine on nõrkus, aplus või muidu sobimatu. Järelikult võtab mandunud tüüp omaks hoiaku, et maitsvad toidud on kahjulikud – teisisõnu, mõjustav surve tõrjub täiesti kõrvale tema konkreetse kehalise tingituse ja surub peale hoiaku, mis on tema suhtes sootuks vale.
Mis juhtub väljastpoolt ühendust pärinevate seltskondlike kommete ja tavadega? Mandunud tüübi päritolu ja haridus võisid (enne mõjustamisega nõustumist) sisendada talle tõekspidamisi kommete ja seltskondliku viisakuse suhtes. Jällegi taunib ühendus neid harjumusi kui sobimatuid, ja selle liige võtab tehtud ettekirjutuse omaks. Kui antaks voli tema mõistuspärastunud seisundile, suunaks see teda just niisuguseid kombeid järgima. Kuid mõistuspärasus tõrjutakse kõrvale. Hakatakse peale suruma hoiakut – mille ta omaks võtab – , et selline kombekus on häbistav.
Mis toimub hoiakuga teiste inimeste suhtes? Varem toimisid nende vahel võistluslikud ehk konkurentsisuhted, mis tähendasid nii kokkukuuluvustunnet ja mõistuslikku külgetõmmet kui ka tõrjuvat hoiakut ja mõistuspärast vastumeelsust.25 Selliste suhete jätkumiseks tuleks tal aduda, mida tema keha kaasinimeste suhtes tingib või kuidas mõistus seda hoiakut suunab. Ent nüüd mängib kaasa mõjustamine, seepärast jagunevad kõik inimesed kaheks: need, kes tunnustavad käsitust, millel mõjustav ühendus rajaneb, ja need, kes ei tunnusta. Esimeste suhtes on tema hoiak seltsimehelik. Nemad on ühenduse osakesed nagu ta isegi ja ükski nende hoiak pole talle vastuvõtmatu. Kuid ülejäänud on temast ära lõigatud. Tal ei ole nendega kokkupuutepunkte. Nende hoiakud on vastuolus käitumisega, mille mõjustav surve ette kirjutab, ning järelikult kõiguvad tema hoiakud nende suhtes põlgusest vihkamiseni – vastavalt sellele, kas nad on ohutud või ähvardavad ühendust, mida ta on hakanud esindama. Niisugusel hoiakul pole midagi tegemist tema eriomase kehaseisundi või vaimulaadiga. See kuulub, nagu ta isegi, tervenisti ja ainuüksi ühendusele.
Tulles tagasi mundrikandmise juurde, mida ühendus nõuab, näeme, et ette kirjutatakse isegi hoiak liigutuste suhtes. Kui on tegemist sõjaväemundriga, siis tähendab mundrikandja hoiak, et vabalt ja sundimatult kõndides võiks ta mundrit ja Teenistust häbistada. Füüsiline väsimus või tervislik seisukord (kui ta tohiks neid väljendada) võiksid panna teda jalgu järele vedama või ebakindlalt seisma. Kuid talle on peale surutud hoiak, et selline käitumine oleks sihilik, mõeldud häbistama mundrit ja Teenistust, mida munder esindab.
Niisiis tõrjub mõjustatud hoiak kehalise tunde ja vaimsed kaalutlused kõrvale. Sõjaväelane võtab end kokku, et sammuda nii jäigalt ja reipalt, nagu tema väljaõpe ette näeb. Kui oleks tegemist usulise ühenduse rüüga, väljendaks seda kandva inimese hoiak, et sõjaväeline rüht on arrogantne, vaba ja sundimatu lonkimine aga aukartusetu. Millised ajed tema sisimast ka ei lähtuks – siiski astub vaimulik isik malbelt ja tagasihoidlikult, esindades mitte iseennast, vaid oma seisust. Tema hoiak muude kõndimisviiside suhtes kõigub vastumeelsusest vihkamiseni – vastavalt sellele, kas too kõndimisviis on kõigega, mille eest seisab religioon, tühises või suures vastuolus.
Millises järgus mõjustatud inimese suhe ümbritsevaga ka poleks, – kõiges, mida ta teeb, on tal hoiak, mis ei peegelda teda ennast või tema kogemusi, vaid ühenduselt saadud väljaõpet. Et ühendust peegeldavad hoiakud ei alga inimesest enesest, siis võib ta neid tõhusalt tagasi peegeldada ainult määral, mil nad on talle peale surutud. See tähendab, et ta ei saa olla algusest peale võimekas liige. Tal tuleb alluda rangele korrale ja teha läbi mehaaniline väljaõpe, enne kui tema kehasüsteem ja mälu etteantud mudeleid kõrvalekaldumatult järgima hakkavad. Jõudes ülima võimekuseni, lakkab ta sisuliselt inimesena olemast. Siis on ta kõigest mõjustava ühenduse liige, selle osake – teenistusvalmis tööriist kõige jaoks, mida iganes kästakse.
Selliste
Neist on pisut rohkem juttu järgmises kirjutises.
