surutakse peale näiteks tema õlavarre- ja rinnalihastele. Kuid need paisunud lihased pole loomulikult avanenud keha vaba ja nõtke kujunemise saadus. Ta ei kanna neid spontaanselt, kergelt ja graatsiliselt ega suuda rakendada jõuliselt ja plastiliselt, et teha kauneid, mõõdetud, vabalt jõulisi žeste ja liigutusi. Me teame, kui takistavalt mõjuvad ülearendatud lihased. Oleme näinud mehi, kes kannavad neid kui koormat, – ja nende pikaldasi paindumatuid raskepäraseid liigutusi. Teiste sõnadega, kehasüsteem võtab niisuguste arengute suhtes tõrjuva hoiaku. Keha talub neid tõrksalt ja vastumeelselt ning suudab nende kasutamist üksnes hädavaevu terviku omaga kooskõlastada.
Vaadeldes sellise inimese arusaamu, näeme, et määral, mil niisugused arendamistulemused tema hoiakuid kontrollivad, on ta kaotanud sideme tõelisusega. Ta võib kaasinimese suhtes mingi hoiaku võtta, aga niivõrd kui see hoiak nimetatud arenguid esindab, pole sel pistmist ei tema enese ega inimesega, kellele ta hinnangu annab. See lähtub üksnes arenguid põhjustanud mõjustamisest – mis on temast ja kaasinimesest ning tema enese ümbrusesuhtest täiesti väljaspool asuv tegur. Kui oletada, et iga mõjustamine toob kaasa mingi pealesunnitud tulemuse, siis võib arvata, kui kaugele tõelisusest inimene on liikunud. Kes on ennast täielikult mingit liiki mõjustamisele loovutanud, on tõelisusest sootuks irdunud. See aga tähendab, et ta on täiesti irdunud iseendast. Omaenese elujõu väljendusena on ta lakanud olemast. Õigupoolest on temast saanud täielik eimiski.
Pole raske näha, et kui hoiak on peale sunnitud, pole temas ei vaistlikele hoiakutele omast tõesust ega mõistuspäraste hoiakute näivat tõesust. Ennekõike ei esinda ta üldse inimese kehalist tingitust – teisisõnu, salgab kehasüsteemi ja selle varusid. Kummatigi on kehavarud need, mida sunnitakse hoiakut võtma.
Samuti ei esinda ta üldse inimese mõistuspärast seisundit. Viimane kujutab endast segu meeldejäetud kogemustest, mida ta on saanud ise või millest ta teab, et teised on neid saanud. Mõjustatud hoiak aga ei arvesta kogemusi ega seda, kuidas need teda suunata võiksid. Asi pole selles, et kehale on antud voli kustutada mälestused loomuliku unustamisprotsessi kaudu ning asendada nad vaistliku tunnetuse võimalustega. Mälestused on alles, aga nad tuleb täiesti alla suruda. Kummatigi kasutatakse inimese mõistust (nagu ka keha) ära selleks, et ta võtaks hoiaku, mida talle peale surutakse. Teiste sõnadega, hoiak salgab nii keha kui ka mõistust.
Ümbruse-ilmel, millega inimene on silmitsi hetkel, mil ta ennast mõjustada laseb – ehk mõjustatud hoiaku võtab – , on konkreetne tähendus keha ja mõistuse jaoks, mida ta oma hoiakuga salgab. Niisiis salgab ta kõiki kolme: keha, mõistust ja ümbritsevat. Jääb üle vaid öelda, et mõjustatud hoiak pole ei tõene ega näivalt tõene, vaid ebatõene ehk vale. Ning paratamatult on kogu sellest tulenev käitumine samuti vale.
KOKKUVÕTE
Seega jagunevad inimeste hoiakud kolme põhirühma. Vaistlikud, tõesed hoiakud osutavad hoiaku võtja täielikule ning vahetule teadlikkusele tõelisusest. Mõistuspärastunud hoiakud on vaid pealtnäha tõesed ja osutavad vaid näivale teadlikkusele. Mõjustatud hoiakud on sootuks ebatõesed ja näitavad tõelisuse täielikku salgamist. Hoiakuid tuleks mõista, sest nendest saab alguse igasugune tegu või käitumine. Kaasinimeste käitumist jälgides võime aimata hoiakut, millest see lähtus, ja mõjustavat survet, mõistuspärastumist või kehalist tingitust, mis on hoiaku aluseks. Kui märkame selliseid nähtusi ja teame, kuidas nad tekkisid, ei satu me enam hämmeldusse enda või inimkonna ees seisvate probleemide pärast. Võime jääda hätta vahendite osas, mille abil neid lahendada, kuid suund, milles lahendus peaks liikuma, pole enam mõistatuseks.
Kõige kurvem üleminek hoiaku ühelt liigilt teisele – ja tänapäeval üsna sagedane – on olukord, kus mõistuspärastunud inimene otsustab alistuda mõjustamisele. Niisugune asi võib juhtuda siis, kui üldine mõistuspärastumine on muutunud nii keerukaks, et inimeste vaadetes tekib segadus. Nad avastavad, et pole võimelised oma hoiakuid tegelikkuses rakendama, nad on hämmeldunud ühiskondlikus elus ettetulevate probleemide, hälvete ja vasturääkivuste rohkusest, ning alistuvad lõpuks mingi idee või teooria mõjule, selle asemel et jätkata pingutusi iseenda egoistlikuks kehtestamiseks ümbritseva terviku suhtes.
See toimub nii ideele või teooriale vaimse allumise mõttes kui ka oma füüsise mingile süsteemile või ühendusele allutamise vormis. Vaatleme näiteks noorukit, kes on saanud hariduse ja püüab end kaasaegsete mõjuvõimsate vaimuhoiakute suhtes maksma panna. Teda piirava traditsiooni surve mõjub nii, et ta loobub väljendamast teadmisi, mida tema ainuline mõistuslik suunatus teda omandama ajendas. On olemas normid, mille põhjal ühiskonna allaheitlikumad liikmed jõuavad hinnanguteni kõige ümbritseva, sealhulgas ka oma kaasinimeste käitumise suhtes. Esialgu tunneb nooruk, kuidas tema kehaline tingitus ja mõistuslik suunatus teda nende normidega pahuksisse viivad. Ta näeb, kui mõttetud on normid, mis peaksid juhtima väga paljude ja väga erinevate inimeste käitumist. Need, kes on juba traditsiooni ja teooriate mõju all, nimetavad seda staadiumi leebelt “nooruse mässuks”. On vana tõde, et aastate lisandudes loobub selline nooruk oma Mina maksmapanemisest ja annab alla.
Kuid see on nooruki isiksus, mis enda eest kostab, kui ta mässab. Alistumine võrdub isiksusest loobumisega, selle kaotamisega ümbritsevate survete all. Nooruki vastuhakk (ehk tema isiksus) rajanes tema füsioloogilisel kordumatusel. Mälupäraseid teisendusi, mida kasvatus ja haridus talle peale olid surunud, oli häälestanud tema kehasüsteemi ainuline väärtus. Kui tema hoiakud selliseid teisendusi esindasid, said nad neilt mingi eriomase varjundi – seepärast ei korranud ta omandatut nagu papagoi. Ta kohandas teadmisi oma isiksusele ja väljendas oma arusaamade, hinnangute ning väärtuste kaudu iseenda Mina.
Hetkest, mil ta otsustab ennast maksmapaneva võitluse lõpetada, ei esinda ta enam omaenese kordumatust. Nüüd tuleb kõrvale jätta kõik aju-, lihas- ja närvikoe eriomased teisendused, millest sõltub talle iseloomulik elujõu väljendumise viis. Edaspidi ei ilmuta ta kõneldes ja käitudes enam ennast, vaid traditsioone, ideid või teooriaid, millele ta on end loovutanud.
Oma füüsise süsteemile või ühendusele allutamise näiteks võib tuua samasuguse nooruki, kes elukutseliselt või leivateenimise mõttes asub mõne kaubandusliku, tööstusliku või bürokraatliku ühenduse teenistusse. Enamasti on niisugustele noormeestele õpetatud, et “meeskonnavaim” on kiiduväärt nähtus ja kõigile tuleb kasuks, kui seda üldkasulikel tegevusaladel rohkesti või maksimaalselt esineb. Ühendusega liituv noormees on sellest vaimust innustatud ega soovi ennast peale suruda, oma kvaliteete ja atribuute või ainulaadseid hoiakuid maksma panna ning ühendust vastavalt muuta. Vastupidi, tema eesmärgiks on sellega ühte sulada, saada selle lahutamatuks osaks, salata ennast ja võimaluse korral kindlustada kaaslaste enesesalgamine, nii et süsteem, mida too ühendus esindab, võiks toimida tema arvates kiiduväärse meeskonnavaimu alusel.
Seepärast aitab ta omaenese kehajõu, harjumuste ja huvidega – õigupoolest kõige sellega, mis teeb temast isiksuse – süsteemi huvidele kaasa. Nii tehes hülgab temagi oma kehasüsteemi kindlapiirilised teisendused. Meist igaühe oskused, vilumused, erialad, eelistused, vastumeelsused, innustused ja kired esindavad alati meie kehalise vormi ja vaimse arengu kordumatuid iseärasusi, mis teevad meist ainulaadsed väljendused koguilmas. Kui me laseme end mingis ühenduses alla suruda, sündigu selline allaheitlikkus siis “meeskonnavaimu” või mõne muu taolise tunnussõna nimel, – salgame me toda ainulisust, lubades alla suruda ning viimaks kustutada oma isikupärased erisused, mis meie olemasolu ainsana õigustavad.
Midagi head ei tule ka sellest, kui niisugusele olukorrale ajutiselt järele anda, lootes end edaspidi kokku võtta ning taas mingis ulatuses oma Mina väljendamiseni jõuda. Mõjustamine on hävitav – mis vormi ta ka ei võtaks. Ainulaadsus kaob, kui seda vähe või üldse mitte väljendada, ja mõjustamise käigus surutakse inimese kehasüsteemile ja ajule kogu aeg peale normipäraseid teisendusi. Mõistuspäraselt häälestatud otsuste tegemise võime
