Aga, Torvald…
HELMER: Seda ei saa eitada, mu kallis Norake. (Paneb käe talle piha ümber.) Mu raiskaja on kena ja armas, aga tarvitab kole palju raha. Otse uskumatu, kui kulukas on mehel säärast raiskajat ülal pidada.
NORA: Vuih, kuidas sa seda ometi ütelda võid? Ma hoian ometi tõesti nii palju kokku, kui iganes suudan.
HELMER (naerab): Jah, tõesõna. Nii palju, kui sa iganes suudad. Aga sa ei suuda põrmugi.
NORA (ümiseb laulda ja muheleb vaikselt ning rahulolevalt): Hm, kui sa vaid teaksid, Torvald, kui palju meil, lõokestel ja oravatel, väljaminekuid on!
HELMER: Sa oled väike kummaline olend. Päris oma isa moodi. Sa püüad igal viisil raha saada, aga niipea kui sul seda on, pudeneb see sul nagu liiv sõrmede vahelt; kunagi sa ei tea, kuhu sa ta paned. Noh, sind tuleb võtta sellisena, nagu sa oled. See on sul veres. Jajah, see on pärilik, Nora.
NORA: Ah, ma sooviksin, et ma palju papa omadusi oleksin pärinud.
HELMER: Ja mina ei sooviks, et sa põrmugi teistsugune oleksid, kui sa oled, mu väike armas lõoke. Aga kuule, mulle paistab, et sa oled täna nii – nii – kuidas ma peaksin seda nimetama? – kahtlase näoga.
NORA: Kas tõesti?
HELMER: Muidugi oled. Vaata mulle otse silma.
NORA (vaatab talle otsa): Noh?
HELMER (ähvardab sõrmega): Ega maiasmokk täna linnas ometi laial teel ole olnud?
NORA: Ei. Kuidas sa selle peale tuled?
HELMER: Kas maiasmokk tõesti kondiitri juures ei ole käinud?
NORA: Ei, kinnitan sulle, Torvald…
HELMER: Veidi moosi ei ole mekkinud?
NORA: Ei, sugugi mitte.
HELMER: Isegi mitte paari mandlikooki näsinud?
NORA: Ei, Torvald, ma tõesti kinnitan sulle…
HELMER: Noo, noo, noo; loomulikult heidan ma ju ainult nalja…
NORA (läheb paremal oleva laua juurde): Mul ei võiks ometi pähegi tulla sinu tahtmise vastu teha.
HELMER: Jah, tean küll; ja sa oled ju mulle sõna andnud… (Läheb tema juurde.) Noh, jäta oma väikesed jõulusaladused enesele, mu kulla Nora. Küllap nad õhtul, kui jõulupuu on süüdatud, päevavalgele tulevad.
NORA: Oli sul meeles doktor Ranki kutsuda?
HELMER: Ei. Aga seda ei ole ju vajagi. On ju enesestmõistetav, et ta meiega õhtust sööb. Muide, ma kutsun teda, kui ta enne lõunat siia tuleb. Head veini tellisin ma ka. Nora, sa ei või arvata, kui hea meel mul tänase õhtu üle on.
NORA: Minul ka. Ja kuidas lapsed rõõmustavad, Torvald!
HELMER: Ah, on ikka tore mõtelda, et oled saanud kindla koha ja oled majanduslikult kindlustatud, et sul on soliidne sissetulek. Eks ole, ütlemata mõnus on sellele mõtelda?
NORA: Oo, imehea!
HELMER: Mäletad sa eelmisi jõule? Tervelt kolm nädalat enne seda lukustasid sa end igal õhtul oma tuppa ja veel kaua aega pärast kesköödki valmistasid seal lilli jõulupuu jaoks ja kõiki teisi toredaid asju, millega sa meid üllatada tahtsid. Uh, see oli kõige igavam aeg, mida ma kunagi läbi olen elanud.
NORA: Minul ei olnud siis sugugi igav.
HELMER (muiates): Aga see kukkus siiski üsna nigelalt välja, Nora.
NORA: Oo, pead sa mind nüüd sellega jälle nokkima hakkama. Mis mina sinna parata sain, et kass oli sisse lipsanud ja kõik puruks rebinud?
HELMER: Muidugi sa ei saanud, mu vaene Norake. Sul oli kõige parem tahtmine meile kõigile rõõmu valmistada, ja see on peaasi. Aga ikkagi hea, et need kitsad ajad on möödas.
NORA: Jah, see on tõesti tore.
HELMER: Nüüd ei ole minul tarvis siin üksinda istuda ja igavust tunda, ja sinul ei ole tarvis oma kauneid silmi ja ilusaid õrnu käekesi vaevata…
NORA (plaksutab käsi): Jah, eks ole, Torvald, seda ei ole enam tarvis? Oo, kui ütlemata mõnus on seda kuulda! (Võtab tal käe alt kinni.) Nüüd ma räägin sulle, mis ma olen mõelnud, kuidas me end sisse seame, Torvald. Niipea kui jõulud on möödas…
Esikus heliseb uksekell.
NORA: Oo, helistatakse. (Korrastab veidi tuba.) Keegi tuleb vist. Kahju.
HELMER: Külastajate jaoks ei ole mind kodus. Pea seda meeles.
TOATÜDRUK (esiku uksel): Proua, siin on üks võõras daam.
NORA: Noh, las tuleb sisse.
TOATÜDRUK (Helmerile): Ja temaga ühel ajal tuli ka doktor.
HELMER: Läks ta kohe minu poole?
TOATÜDRUK: Jah, läks küll.
Helmer läheb oma kabinetti. Toatüdruk juhatab tuppa proua Linde, kes on reisiriietuses, ja suleb tema järel ukse.
PROUA LINDE (kohmetult ja pisut kõheldes): Tere, Nora.
NORA (ebakindlalt): Tere…
PROUA LINDE: Sa ei tunne mind vist küll ära.
NORA: Ei, ma ei tea… No muidugi, mulle näib… (Pahvatades.) Mis? Kristine! Oled see tõesti sina?
PROUA LINDE: Jah, see olen mina.
NORA: Kristine! Ja mina ei tundnud sind ära! Aga kuidas ma võisingi… (Tasemini.) Kuis sa oled muutunud, Kristine!
PROUA LINDE: Jah, küllap olen. Üheksa-kümne pika aastaga…
NORA: Ons sellest nii palju aega mööda läinud, kui me viimati nägime? Jah, nii see ongi. Oo, viimased kaheksa aastat on õnnelik aeg olnud, võid uskuda. Ja nüüd oled sa siis siia linna tulnud? Talvisel ajal selle pika reisi teinud. See on vapper tegu.
PROUA LINDE: Ma saabusin just täna hommikul aurikuga.
NORA: Et jõulu ajal meelt lahutada, loomulikult. Oh, kui tore see on! Me hakkame päris tõesti lõbusalt aega veetma. Aga võta ometi üleriided seljast ära. Ega sul ometi külm ei ole? (Abistab teda.) No nii, nüüd istume mugavalt siia ahju juurde. Ei, sinna leentooli. Siia kiiktooli istun mina. (Võtab tal kätest kinni.) Noh, nüüd on sul ju jälle su endine nägu; see oli ainult esimesel hetkel… Pisut kahvatumaks oled sa siiski muutunud, Kristine, ja võib-olla ka pisut kõhnemaks.
PROUA LINDE: Ja palju-palju vanemaks, Nora.
NORA: Jah, võib-olla natuke vanemaks, õige vähe; sugugi mitte palju. (Äkki peatub, tõsiselt.) Oh, kui mõtlematu ma olen, istun siin ja lobisen! Armas, kulla Kristine, saad sa mulle andeks anda?
PROUA LINDE: Mida sa sellega mõtled, Nora?
NORA
