(tõuseb püsti): Ära mulle pahane ole!
PROUA LINDE (läheb tema juurde): Armas Nora, ära sina minule pahane ole. Niisuguses olukorras nagu minul on kõige halvem see, et südamesse koguneb nii palju kibedust. Ei ole kedagi, kelle heaks tööd teha; ja sellegipoolest oled sunnitud igati rassima. Elama peab ju; ja nii muutud egoistlikuks. Kui sa rääkisid mulle sellest õnnelikust muutusest teie olukorras – usud sa seda? –, ei rõõmustanud ma mitte niivõrd sinu, kuivõrd enese pärast.
NORA: Kuidas nii? Oo, ma mõistan. Sa arvad, et Torvald saaks sinu heaks ehk midagi teha.
PROUA LINDE: Jah, seda ma mõtlesin.
NORA: Seda ta teebki, Kristine. Ainult jäta see minu hooleks; ma teen sellest nii peenelt, nii peenelt juttu – mõtlen välja midagi armastusväärset, mis talle õige meeltmööda oleks. Oo, ma tahaksin nii kangesti sind aidata.
PROUA LINDE: Kui kena see sinust on, Nora, et sa mu murest nii soojalt osa võtad. Iseäranis kena sinust, kes sa ise eluraskusi ja muresid nii vähe tunned.
NORA: Mina…? Mina tunnen nii vähe…?
PROUA LINDE (naeratades): Noh, issand jumal, see raasuke käsitööd ja muud selletaolist… Sa oled laps, Nora.
NORA (viskab pea selga ja käib mööda tuba): Seda ei peaks sa nii üleolevalt ütlema.
PROUA LINDE: Soo?
NORA: Sa oled samasugune kui teised. Te kõik arvate, et ma ei kõlba mitte millekski päris tõsiseks…
PROUA LINDE: Noo, noo…
NORA: …et mul siin keerulises maailmas mingeid katsumusi ei ole olnud.
PROUA LINDE: Armas Nora, sa rääkisid mulle nüüdsama ju kõik oma ebameeldivused ära.
NORA: Päh – need pisiasjad! (Tasakesi.) Seda, mis suur on, ei ole ma sulle rääkinud.
PROUA LINDE: Mida suurt? Mis sa sellega tahad ütelda?
NORA: Sa alahindad mind täielikult, Kristine, aga seda ei peaks sa tegema. Sa uhkustad, et sa oma ema pärast nii kaua ja nii rasket vaeva oled näinud.
PROUA LINDE: Ma ei alahinda muidugi mitte kedagi. Aga tõsi on see: ma olen ühtaegu uhke ja õnnelik, et mulle oli võimalus antud oma ema viimaseid elupäevi enam-vähem mugavaks teha.
NORA: Ja sa oled ka selle peale mõteldes uhke, mis sa oma vendade heaks oled teinud.
PROUA LINDE: Ma arvan, et mul on selleks õigus.
NORA: Seda arvan minagi. Aga nüüd saad sa midagi kuulda, Kristine. Ka minul on midagi, mille üle uhke ja õnnelik olla.
PROUA LINDE: Selles ma ei kahtle. Aga mida sa sellega mõtled?
NORA: Räägi tasa. Mõtle, kui Torvald seda kuuleb! Ta ei tohi mingi hinna eest… mitte keegi ei tohi seda teada saada, Kristine, mitte keegi peale sinu.
PROUA LINDE: Aga mis asi see siis on?
NORA: Tule siia. (Tõmbab ta enese kõrvale sohvale.) Jah, vaata, ka minul on midagi, mille üle uhke ja õnnelik olla. Mina päästsin Torvaldi elu.
PROUA LINDE: Päästsid…? Mismoodi?
NORA: Ma rääkisin sulle ju meie Itaalia-reisist. Torvald ei oleks oma haigusest paranenud, kui me ei oleks sinna pääsenud…
PROUA LINDE: Nojah, su isa andis teile ju vajaliku raha…
NORA (muigab): Jah, seda arvavad nii Torvald kui ka kõik teised. Aga…
PROUA LINDE: Aga…?
NORA: Papa ei andnud meile mitte krossigi. Selle raha muretsesin mina.
PROUA LINDE: Sina? Kogu selle suure summa?
NORA: Tuhat kakssada speetsiet. Neli tuhat kaheksasada krooni. Mis sa selle kohta ütled?
PROUA LINDE: Jah, aga kuidas see võimalik oli? Võitsid sa siis loteriil või?
NORA (halvakspanevalt): Loteriil? (Põlastab.) Mis kunst see siis oleks olnud?
PROUA LINDE: Aga kust sa selle raha siis said?
NORA (ümiseb laulda ja muheleb saladuslikult): Hm; trallallaa!
PROUA LINDE: Sest laenata sa seda ju ei võinud.
NORA: Soo? Miks siis mitte?
PROUA LINDE: Naine ei saa ju ilma oma mehe nõusolekuta laenata.
NORA (viskab pea selga): Oo, kui naine vähegi asja oskab ajada, kui ta pisutki targalt tegutseda mõistab, siis…
PROUA LINDE: Ma ei saa, Nora, mõhkugi aru…
NORA: Sul ei ole ju tarviski aru saada. Ei ole ju sugugi öeldud, et ma selle raha laenasin. Ma võisin ta ju teisel teel saada. (Heidab end sohval tahapoole.) Ma võisin ta ju mõnelt oma austajalt saada. Kui nii veetleva väljanägemisega ollakse nagu mina…
PROUA LINDE: Sa oled hull.
NORA: Nüüd oled sa kindlasti ääretult uudishimulik, Kristine.
PROUA LINDE: Kuule, armas Nora, kas sa mitte mõne mõtlematu teoga hakkama ei ole saanud?
NORA (istub jälle sirgelt): Ons oma mehe elu päästmine mõtlematu tegu?
PROUA LINDE: Minu meelest on mõtlematu, et sa ilma tema teadmata…
NORA: Aga ta just ei tohtinudki midagi teada saada! Issand jumal, kas sa sellest aru ei saa? Ta ei tohtinud sedagi teada saada, kui kardetavas seisukorras ta on. Minule ütlesid arstid, et tema elu on ohus, et miski muu ei suuda teda päästa kui mõnda aega lõunas viibimine. Arvad sa, et ma esmalt ei katsunud talle kavalusega auku pähe rääkida? Ma rääkisin talle, kui suurt mõnu see mulle pakuks, kui minagi välismaale saaksin sõita nagu teised noored naised; ma küll nutsin, küll anusin; ütlesin, et ärgu ta unustagu, missuguses seisukorras ma olen, et ta peab mu vastu hea olema ja mulle järele andma; ja siis viisin ma jutu sellele, et ta võiks väga hästi laenu teha. Aga siis sai ta peaaegu pahaseks, Kristine. Ta ütles, et ma olen kergemeelne ja et tema kui abielumehe kohus on minu tujudele ja kapriisidele mitte järele anda – nagu ta seda minu arust nimetas. Jajah, mõtlesin ma, päästa sind tuleb; ja siis leidsingi pääsetee…
PROUA LINDE: Ja kas su mees ei saanud su isa käest teada, et see raha ei tulnud mitte tema käest?
NORA: Ei, ei saanud. Papa suri just samal ajal. Ma olin mõelnud teda asjasse pühendada ja paluda, et ta midagi välja ei räägiks. Aga kuna ta nii haige oli… Kahju küll, seda ei olnud tarvis.
PROUA LINDE: Ja kas sa ei ole kunagi hiljem oma mehele üles tunnistanud?
NORA: Ei, taeva pärast, kuidas võid sa seda mõtelda? Temale, kes selles suhtes nii range on! Ja peale selle – Torvald oma meheliku iseteadvusega –, kui piinlik ja alandav oleks talle teadmine, et ta minule midagi võlgneb. See rikuks täielikult meie vahekorra: meie ilus, õnnelik kodu ei oleks enam see, mis ta on.
PROUA LINDE: Kas sa iialgi seda talle ei ütle?
