style="font-size:15px;"> NORA: Oo, ma teadsin seda küll, lugesin seda ju lehest. Oo, Kristine, sa pead mind uskuma, tol ajal mõtlesin ma tihtipeale sulle kirjutada, aga alati lükkasin ma edasi ja alati tuli midagi vahele.
PROUA LINDE: Armas Nora, sellest saan ma väga hästi aru.
NORA: Noh, see oli minust inetu, Kristine. Oh sa vaeseke, kui palju sul kindlasti läbi on tulnud elada. Ja ta ei jätnud sulle ju midagi, millest elada?
PROUA LINDE: Ei.
NORA: Ja lapsi ka mitte?
PROUA LINDE: Ei.
NORA: Järelikult mitte midagi?
PROUA LINDE: Isegi mitte põhjust teda leinata või tema järele puudust tunda.
NORA (vaatab talle umbusklikult otsa): Aga kuidas see võimalik on, Kristine?
PROUA LINDE (naeratab nukralt ja silitab tema juukseid): Oo, mõnikord tuleb seda ette, Nora.
NORA: Nii üksinda. Kui kohutavalt raske sul peab olema. Minul on kolm kena last. Jah, praegu sa neid näha ei saa, sest nad on lapsehoidjaga väljas. Nüüd aga pead sa mulle kõik ära rääkima…
PROUA LINDE: Ei, ei, ei, räägi parem sina.
NORA: Ei, sina pead alustama. Täna ei taha ma egoistlik olla. Täna tahan ma üksnes sinu asjadele mõtelda. Aga üht pean ma sulle siiski ütlema. On sul see suur õnn teada, mis meile neil päevil osaks sai?
PROUA LINDE: Ei ole. Mis õnn see on?
NORA: Mõtle, mu mees sai Aktsiapanga direktoriks.
PROUA LINDE: Sinu mees? Oo, milline õnn!
NORA: Jah, ääretu! Advokaadiamet ei anna ju äraelamiseks midagi kindlat, eriti kui ei taha võtta enese peale niisuguseid asju, mis ei ole ilusad ja puhtad. Ja seda ei ole Torvald kunagi tahtnud; ja selles olen ma temaga täiesti päri. Oo, sa võid arvata, kuidas me rõõmustame! Ta astub juba uuest aastast ametisse, ja siis hakkab ta kõrget palka ja suuri protsente saama. Nüüdsest peale me võime elada hoopis teisiti kui seni – täpselt nii, nagu tahame. Oo, Kristine, kui kerge mul süda on ja kui õnnelik ma olen! Jah, sest on ometi mõnus, kui on hästi palju raha ja ei ole tarvis muret tunda. Eks ole?
PROUA LINDE: Jah, igatahes peaks mõnus olema, kui on kõike, mis tarvis.
NORA: Ei, mitte ainult seda, mis tarvis, vaid hästi-hästi palju raha!
PROUA LINDE (naeratab): Nora, Nora, kas sa ei ole ikka veel mõistlikuks muutunud? Kooliajal olid sa suur raiskaja.
NORA (naerab vaikselt): Jah, seda ütleb Torvald veel nüüdki. (Ähvardab sõrmega.) Aga „Nora, Nora” ei olegi nii hull, kui teie arvate. Oo, me ei ole tõesti nii heas olukorras olnud, et ma oleksin raisata võinud. Me oleme mõlemad tööd pidanud tegema.
PROUA LINDE: Sina ka?
NORA: Jah, mitmesugust tühja-tähja: käsitöö, heegeldamine, väljaõmblemine ja muu selletaoline. (Käega heites.) Ja ka muid töid. Küllap sa tead, et kui Torvald ministeeriumist ära tuli, me abiellusime? Tema kontoris ei olnud ametikõrgenduse saamiseks mingeid väljavaateid, ja pealegi pidi ta ju rohkem raha teenima kui varemalt. Aga esimesel aastal pingutas ta end päris kohutaval kombel üle. Ta pidi ju kõiksugu kõrvalteenistusi otsima, nagu sa isegi võid arvata, ja hommikust õhtuni tööd tegema. Seda aga ei kannatanud ta välja ja jäi nii haigeks, et oli suremas. Siis pidasid arstid tarvilikuks, et ta lõunasse sõidaks.
PROUA LINDE: Jah, te veetsite ju terve aasta Itaalias?
NORA: Nojah. Ei olnud kerge seda teekonda ette võtta, usu mind. Ivar oli siis parajasti sündinud. Aga minema me loomulikult pidime. Oo, see oli imetore reis! Ja päästis Torvaldi elu. Aga läks hirmus palju raha maksma, Kristine.
PROUA LINDE: Seda võib arvata.
NORA: Tuhat kakssada speetsiet läks see maksma. Neli tuhat kaheksasada krooni. See on suur raha.
PROUA LINDE: Jah, aga niisugusel juhul on igatahes suur õnn, kui seda on.
NORA: Jah, ma pean sulle ütlema, et me saime selle papalt.
PROUA LINDE: Või nii. Minu meelest suri su isa just tol ajal.
NORA: Jah, Kristine, just siis. Ja mõtle, ma ei saanud tema juurde sõita ja tema eest hoolitseda. Ma ootasin siin ju iga päev väikese Ivari ilmaletulekut. Ja peale selle oli mul ju mu suremas haige Torvald talitada. Mu hea, armas papa! Ma ei saanud teda enam iialgi näha, Kristine. Oo, see oli kõige raskem aeg, mis ma pärast abiellumist läbi olen elanud.
PROUA LINDE: Ma tean, et sa teda väga armastasid. Siis te aga sõitsite niisiis Itaaliasse?
NORA: Jah, siis oli meil ju raha; ja arstid kiirustasid meid. Me sõitsimegi siis kuu aja pärast.
PROUA LINDE: Ja su mees tuli täiesti terveks saanult tagasi?
NORA: Tervena nagu kala vees!
PROUA LINDE: Aga – doktor?
NORA: Doktor?
PROUA LINDE: Minu arust ütles teenija, et see härra, kes minuga ühel ajal tuli, on doktor.
NORA: Jah, see on doktor Rank. Aga ta ei käi siin mitte arstlikul visiidil, ta on meie kõige lähem sõber ja astub vähemalt korra päevas meie poole sisse. Ei, Torvald ei ole pärast seda tundigi haige olnud. Ka lapsed on täiesti terved, samuti mina. (Kargab püsti ja lööb käsi kokku.) Oh jumal, jumal, on ikka imetore elada ja õnnelik olla! Oo, aga see on minust ometi inetu: ma räägin ju ainult omaenese asjadest. (Istub päris proua Linde juurde järile ja paneb käed talle põlvedele.) Oo, sa ei tohi mu peale pahane olla! Ütle mulle, on see tõesti tõsi, et sa oma meest ei armastanud? Miks sa talle siis läksid?
PROUA LINDE: Mu ema elas veel, oli voodis maas ja abitu. Ja peale selle tuli mul hoolitseda oma kahe noorema venna eest. Minu meelest ei olnud mul õigust tema ettepanekut tagasi lükata.
NORA: Jah, selles võib sul õigus olla. Ta oli siis tol ajal rikas?
PROUA LINDE: Ta oli üsna jõukas, arvan ma. Kuid tema äriasjad olid ebakindlad, Nora. Kui ta suri, lendas kõik korstnasse ja üle ei jäänud mitte midagi.
NORA: Ja siis?
PROUA LINDE: Noh, siis pidin ma end väikese poe ja väikese kooli ja muu varal, mida ma välja nuputada oskasin, vee peal hoidma. Viimased kolm aastat on mulle nagu üksainus pikk ja puhkuseta tööpäev olnud. Nüüd on see lõppenud, Nora. Mu vaene ema ei vaja mind enam, sest ta on siit ilmast lahkunud. Ja poisid ka mitte: nad on nüüd koha peal ja suudavad ise enese eest hoolitseda.
NORA: Kui kerge su süda nüüd peab olema…
PROUA LINDE: Ei ole, mind on vallanud vaid kirjeldamatu tühjus. Ei ole enam kedagi, kellele elada. (Tõuseb erutatult püsti.) Sellepärast ei kannatanud ma seal väikeses kolkas enam välja. Siin peaks ikkagi kergem olema leida midagi, mis kogu tähelepanu nõuab ja millega mõtted võivad tegelda. Kui mul vaid õnnestuks mõnda kindlat kohta saada, mingit kontoritööd.
NORA: Oo, Kristine, see on hirmus pingutav ja sa näed juba selletagi nii kurnatud välja. Sulle oleks palju parem, kui sa mõnda kuurorti saaksid minna.
