naera! Ma tahtsin loomulikult ütelda, kui ma Torvaldile enam nii ei meeldi kui praegu; kui see talle enam mõnu ei paku, et ma talle tantsin, end kostümeerin ja talle deklameerin. Siis võib hea olla, kui midagi varuks on… (Katkestades.) Lori, lori, lori! See aeg ei tule iialgi. Noh, mis sa nüüd mu suure saladuse kohta ütled, Kristine? Kas minagi millekski ikka kõlban? Sa võid mind muide uskuda, et see asi on mulle palju muret teinud. Mul ei ole tõesti kerge olnud õigel ajal oma kohustusi täita. Ma pean sulle ütlema, et ärimaailmas on midagi niisugust, mida nimetatakse kvartaliprotsentideks ja võla osade kaupa tasumiseks; ja raha on selleks alati hirmus raske muretseda. Nii olen ma pidanud, tead sa, küll siit, küll sealt, kust aga sain, pisut kokku hoidma. Majapidamisrahast ei võinud ma ju kuigi palju kõrvale panna, sest Torvald peab ju hästi sööma. Lapsi ei võinud ma ju kehvalt riides lasta käia; ma arvasin, et pean kõik ära tarvitama, mis ma nende jaoks sain. Olgu nad õnnistatud, need armsad maimukesed!
PROUA LINDE: Vaene Nora, küllap sa pidid seda seega omaenese vajadustest pigistama?
NORA: Muidugi mõista. Minusse puutus see ju ka kõige rohkem. Iga kord, kui Torvald mulle uute kleitide ja muu selletaolise jaoks raha andis, ei tarvitanud ma kunagi rohkem kui poole ära; ostsin alati kõige lihtsamat ja odavamat. Jumala õnn, et kõik mulle nii hästi sobib, et Torvald seda ei märganud. Kuid nii mõnigi kord oli see mulle raske, Kristine, sest on ikkagi mõnus hästi riides käia. Eks ole?
PROUA LINDE: Ojah, on küll.
NORA: Noh, peale selle on mul ju ka muid sissetulekuallikaid olnud. Möödunud talvel õnnestus mul suurt hulka ümberkirjutustöid saada. Igal õhtul lukustasin ma end siis oma tuppa ja kirjutasin hilise ööni. Ah, nii mõnigi kord olin ma nii väsinud, nii väsinud. Aga oli siiski hirmus mõnus niimoodi istuda ja tööd teha ja raha teenida. Mul oli peaaegu tunne, nagu oleksin ma mees.
PROUA LINDE: Aga kui palju oled sa siis sel viisil suutnud ära maksta?
NORA: Noh, seda ei oska ma nii täpselt ütelda. Niisugustes asjades, vaata, on väga raske sotti pidada. Tean vaid seda, et olen maksnud nii palju, kui kokku kraapida suutsin. Nii mõnigi kord ma ei teadnud, mis peale hakata. (Naeratab.) Siis kujutasin ma ette, et üks vana rikas mees on minusse armunud.
PROUA LINDE: Mis? Missugune mees?
NORA: Ah, ma lobisen niisama… et ta on surnud, ja kui tema testament avatakse, siis seisab seal suurte tähtedega: „Kogu mu raha tuleb armastusväärsele proua Nora Helmerile kohe sularahas välja maksta.”
PROUA LINDE: Aga, armas Nora, kes see mees siis on?
NORA: Issand jumal, kas sa sellest aru ei saa? Seda vana meest ei ole ju üldse olemaski, ma mõtlesin ta lihtsalt välja, kui ma raha muretsemiseks mingit nõu ei leidnud. Aga on ka ükstapuha, minupärast võib see igav vanamees jääda sinna, kus ta on, ma ei hooli ei temast ega tema testamendist, sest nüüd olen ma mureta. (Kargab püsti.) Oh issand, kui mõnus on ometi sellele mõtelda, Kristine! Mureta! Võida mureta olla, päris ilma mureta! Võida lastega mängida ja hullata; võida maja ilusalt ja maitsekalt sisse seada, kõik nii, nagu Torvaldile meeltmööda on! Ja mõtle, siis tuleb varsti kevad oma avara ja sinise õhuga. Siis võime ehk natuke reisima minna. Võib-olla saan ma jälle merd näha. Ojah, jah, on tõesti tore elada ja õnnelik olla!
Esikus heliseb kell.
PROUA LINDE (tõuseb püsti): Helistatakse, võib-olla on kõige targem, et ma ära lähen.
NORA: Ei, jää veel, siia ei tule kindlasti keegi; küllap vist Torvaldi juurde…
TOATÜDRUK (esiku uksel): Vabandust, proua siin on üks härra, kes tahab advokaadiga rääkida…
NORA: Pangadirektoriga, mõtled sa.
TOATÜDRUK: Jah, pangadirektoriga, aga ma ei teadnud, kuna doktor on seal…
NORA: Kes see härra on?
JURISKONSULT KROGSTAD (esiku uksel): See olen mina, proua.
Proua Linde põrkab tagasi, võpatab ja pöördub akna poole.
NORA (astub ühe sammu Krogstadi poole, põnevalt, poolsosinal): Teie? Mis see tähendab? Mida te mu mehega rääkida tahate?
KROGSTAD: Pangaasjad – teatavas mõttes. Mul on Aktsiapangas väike ametikoht ja teie abikaasa saab ju nüüd meie šefiks, kuulsin ma…
NORA: Seega siis…
KROGSTAD: Ainult kuivad ametiasjad, proua, mitte midagi muud.
NORA: Noh, olge siis nii hea ja minge kabinetiuksest. (Jätab ükskõikselt hüvasti, sulgedes esikusse viiva ukse, seejärel läheb ahju juurde ja vaatab seda.)
PROUA LINDE: Nora, kes see mees oli?
NORA: See oli juriskonsult Krogstad.
PROUA LINDE: See oli siis tõepoolest tema.
NORA: Tunned sa seda inimest?
PROUA LINDE: Tundsin teda hulk aastaid tagasi. Ta oli üksvahe meie kandis advokaadi abi.
NORA: Jah, seda ta ju oli.
PROUA LINDE: Kuis ta on muutunud!
NORA: Tema abielu oli vist küll väga õnnetu.
PROUA LINDE: Nüüd olevat ta ju lesk?
NORA: Suure hulga lastega. No nii, nüüd põleb. (Paneb ahjuukse kinni ja lükkab kiiktooli pisut eemale.)
PROUA LINDE: Räägitakse, et ta ajavat ju õige mitmesuguseid asju?
NORA: Soo? Jah, väga võimalik; mina ei tea… Aga ärme enam ametiasjadele mõtle, see on nii igav.
Doktor Rank tuleb Helmeri kabinetist.
DOKTOR RANK (veel uksel): Ei, ei, ma ei taha segada, astun parem viivuks su abikaasa poole sisse. (Suleb ukse ja märkab proua Lindet.) Oo, vabandust, küllap ma segan siingi.
NORA: Ei, mitte sugugi. (Esitleb.) Doktor Rank. Proua Linde.
RANK: Või nii. Nimi, mida siin majas sageli võib kuulda. Arvan, et möödusin prouast trepil, kui siia tulin.
PROUA LINDE: Jah, ma lähen trepist õige aeglaselt üles; ma ei talu seda hästi.
RANK: Ahaa, väike sisemine rike?
PROUA LINDE: Õigupoolest rohkem ülepingutus.
RANK: Muud midagi? Küllap tulite siis linna end võõrusel käies välja puhkama?
PROUA LINDE: Tulin siia tööd otsima.
RANK: On see mõni äraproovitud vahend ülepingutuse vastu?
PROUA LINDE: Peab ju elama, härra doktor.
RÄNK: Jah, on ju üldine arvamine, et see on hirmus tarvilik.
NORA: Oo, teate mis, doktor Rank, eks teiegi taha meeleldi elada.
RANK: Jah, tõepoolest tahan. Nii vilets ja hädine, kui ma ka olen, tahan ma siiski meeleldi veel võimalikult vähe vaevelda. Kõik mu patsiendid samuti. Ja nõnda on ka nendega, kes on moraalselt haiged. Just praegu ongi üks säärane hullumajakandidaat
