läbimärjaks leotas. Ilma suhtes ei olnud Michaelil mingisuguseid kindlaid seisukohti. Ilm on nagu kõik muudki asjad just nimelt see, mida ta on, ja kui see ongi torm, mis ta merepõhja saadab, siis noh, ei tohiks ju öelda, nagu poleks ta seda ära teeninud.
„Kas tõesti? Ihuüksi? Selle asjandusega? Kas sa oled hulluks läinud?” Mõnikord esitati need küsimused heasüdamlikult ja väljendasid ehtsat muret; isegi täiesti võõrad inimesed püüdsid tal säärast mõtet peast rääkida. Aga enamasti oli kõneleja ta juba arvelt maha kandnud. Kui teda ei tapa meri, siis teeb seda tõke – see veepinnal ujuvast lõhkeainest blokaadirõngas, mis pidi väidetavasti ümbritsema tervet mandrit. Milline terve mõistuse juures olija saatuse niiviisi kiusatusse viiks? Ja eriti veel nüüd, mil keegi ei olnud näinud ainsatki viiruskit ringi liikumas… kui kaua… oma kolme aasta jooksul? Kas siis terve manner ei ole piisavalt suur ruum, et üks rahutu hing saaks seal ringi hulkuda?
Tõsi ta ju on, aga sugugi mitte kõiki valikuid ei tehta loogika alusel. Mõned tehakse ka kõhutundest. Michaeli kõhutunne ütles talle, et seda tõket ei ole olemas ega ole kunagi olnudki. Ta näitas keskmist sõrme ajaloole, mille jooksul inimkond oli sada aastat öelnud: „Mina küll mitte, mitte mingil juhul, minge teie ilma minuta edasi.” Kas nii, või mängis ta vene ruletti. Mis ei olnud tema perekonnalugu arvestades sugugi välistatud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
