style="font-size:15px;"> Peter avastas teadvusele virgudes, et ta on alasti ja higist märgadesse linadesse mähkunud. Ta lamas viivu liikumatult. Kas ta ei olnud siis…? Ja kas ta polnud…? Suus oli selline maitse, nagu oleks ta liiva söönud. Põis oli kivikõva. Silmade taga seadis atra oma pikale vaole pohmeluse esimene torge.
„Palju õnne sünnipäevaks, leitnant.”
Tema kõrval lebas Lore. Mitte just kõrval, vaid tema ümber põimununa – nende kehad olid otsekui sõlme seotud ja higist libedad seal, kus nad teineteisega kokku puutusid. Kõigest kahe toaga osmik, mille käimla seisis maja taga õues, oli seesama, mida nad olid varemgi kasutanud, kuigi Peterile polnud päris selge, kellele see kuulub. Voodijalutsi tagant paistis suvise koidueelse valguse halli ruuduna väike aken.
„Sa pead mind vist kellekski teiseks.”
„Oh, usu mind,” ütles Lore sõrme tema rinna keskkohale vajutades, „sind ei ole võimalik kellegi teisega ära vahetada. Nii et mis tunne siis on olla kolmekümnene?”
„Nagu kahekümne üheksane, kelle pea valutab.”
Lore naeratas võrgutavalt. „Noh, loodetavasti kingitus meeldis sulle. Palun vabandust, et ma unustasin kaardi lisada.”
Ta põimis ennast lahti, keeras voodiservale ja näpsas põrandalt pluusi. Tema juuksed olid piisavalt pikaks kasvanud, et vajada kuklasse sõlme sidumist. Õlad olid laiad ja tugevad. Ta kiskus jalga määrdunud tööpüksid, ajas jalad saabastesse ja keeras siis ülakeha uuesti Peteri poole.
„Mi amigo, anna andeks, et ma plehku pistan, kuid ma pean tsisternautod liikuma panema. Ma valmistaksin sulle hommikueine, aga ma kahtlen tõsiselt, kas siin on midagi söödavat.” Ta kummardus ettepoole, et Peterit korraks suule suudelda. „Tervita minu poolt Calebit, eks ole?”
Poiss saatis selle öö mööda Sara ja Hollise juures. Kumbki nendest ei pärinud Peterilt kunagi, kuhu ta läheb, ehkki kahtlemata nad aimasid, millist laadi asju ta ajab. „Tervitan.”
„Ja järgmine kord linna tulles ma ju kohtun sinuga?” Kui Peter midagi ei öelnud, ajas ta pea viltu ja vaatas tema poole. „Või… võib-olla ei kohtugi.”
Peteril tegelikult ei olnudki sellele küsimusele vastust. Nende vahel ei olnud armastust – see teema ei tulnud kordagi jutuks –, kuid samas oli see ka midagi puhtkehalisest külgetõmbest enamat. See jäi nende kahe asja vahelisele hallile alale, olemata ei üks ega teine, ning seal see häda peituski. Lore’i seltskonnas viibimine tuletas talle meelde seda, mida tal ei saanud olla.
Lore’i nägu vajus norgu. „Noh, kurat temaga. Ja ma olin sinusse, leitnant, nii kuradima moodi kiindunud.”
„Ma ei tea, mida öelda.”
Naine ohkas ja vaatas teisale. „See vist ei saanudki pikalt kesta. Ma üksnes soovin, et mulle oleks esimesena tulnud pähe mõte sind üle parda visata.”
„Anna andeks. Ma ei oleks tohtinud lasta asjadel nii kaugele minna.”
„Usu mind, see läheb mööda.” Lore kergitas näo lae poole, tõmbas pikalt ja rahustavalt hinge ning pühkis siis riivamisi nägu puudutades silmast pisara. „Põrgu päralt, Peter. Kas sa näed, mida sa minuga teinud oled?”
Peter tundis ennast kohutavalt halvasti. Ta ei olnud seda niiviisi kavandanud. Kõigest minut tagasi oli ta veel lootnud, et nad lihtsalt triivivad kahekesi selle mis-see-nüüd-ongi vooluses, kuni kaotavad huvi või mängu astuvad uued inimesed.
Lore päris: „Küsimus ei ole Michaelis, ega ju? Sest ma rääkisin sulle, et temaga on lõpp.”
„Ma ei tea.” Peter pidas vahet ja kehitas õlgu. „Olgu pealegi, veidike võib-olla on. Kui me jätkame, saab ta sellest teada.”
„Nii et oletame, et ta saab teada – ja mis siis?”
„Ta on minu sõber.”
Lore kuivatas silmi ja tõi kuuldavale vaikse kibestunud naeru. „Sinu ustavus on küll imetlusväärne, kuid usu mind, mina olen kõige viimane asi, millele Michael mõtleb. Tõenäoliselt ta tänab sind selle eest, et sa mu tema käest ära võtsid.”
„See ei ole tõsi.”
Lore kehitas õlgu. „Sa ütled seda ainult selleks, et minu vastu kena olla. Võib-olla just nimelt seepärast sa mulle nii väga meeldidki. Aga sa ei ole kohustatud valetama – me mõlemad teame, mida me teeme. Ma räägin endale kogu aeg, et ma saan ta enda seest välja, aga muidugi ei saa seda iial. Kas sa tead, mis mind tapab? Ta ei suuda mulle isegi tõtt rääkida. Sellest kuradima punapäisest tüdrukust. Mida temas nii erilist on?”
Peter oli viivuks segaduses. „Kas sa räägid… Lishist?”
Lore silmitses teda teraselt. „Peter, ära ole nõme. Mida Michael sinu arvates seal oma tobeda laeva peal siis teeb? Aliciat pole enam juba kolm aastat, aga Michael ei saa teda ikka veel peast välja. Kui Alicia oleks senimaani kusagil siinkandis, ei oleks mul mingeid šansse. Kuid viirastusega ei olegi võimalik võistelda.”
Selle seedimiseks kulus Peteril veel hetk aega. Kõigest minut tagasi ei oleks ta arvanud isegi seda, et Alicia meeldis Michaelile; nad tülitsesid ju teineteisega nii et tükid taga. Kuid Peter teadis, et sisimas nad ei olnudki nii väga erinevad – mõlemad olid ühtmoodi tugeva tuumaga, meelekindlad ja põikpäised ega lasknud ennast käskida, kui neile mingisugune mõte pähe pidama jäi. Ja muidugi oli kõigel selja taga ka pikk ajalugu. Mida see Michaeli laev üldse tähendas? Kas see oli tema viis Alicia kaotamise pärast kurvastada? Nad kõik olid seda teinud omaenda kombel. Peter oli olnud tema peale vihane. Alicia oli nad hüljanud vähimagi selgituseta ja isegi hüvasti jätmata. Aga paljud asjad olid muutunud. Maailm oli muutunud. Nüüd tundis ta enamasti ainuüksi üksinduse valu ning külma ja tühja kohta südames seal, kus oli kunagi seisnud Alicia.
„Mis puutub sinusse,” ütles Lore randmeseljaga silmi kuivatades, „siis ma küll ei tea, kes see tüdruk on, aga tal on vedanud.”
Polnud mõtet seda eitama hakata. „Mul on tõesti kahju.”
„Nii sa oled öelnud jah.” Lore andis piinarikka naeratuse saatel pihkudega laksu vastu põlvi. „Noh, minul on ju mu nafta. Midagi enamat üks tüdruk vist küsida ei tohiks. Tee mulle üks teene ja tunne ennast sandisti, eks ole? Sa ei pea seda pikale venitama või midagi niisugust. Nädalast või kahest piisab.”
„Ma tunnengi ennast praegu sandisti.”
„Tore.” Lore kallutas ennast ettepoole, vajutas tema suule sügava pisarate järele maitsva suudluse ja tõmbus siis järsult eemale. „Üks musi tee peale kaasa. Kohtumiseni, leitnant.”
Kui Peter mööda treppi tammi harjale ronis, oli päike parajasti tõusmas. Pohmelus kündis endiselt oma pikka vagu, ja haamriga vehkides lõõskavkuumal katusel mööda saadetav päev ei tõotanud asja paremaks muuta. Veel üks tunnike magamist oleks marjaks ära kulunud, kuid pärast seda jutuajamist Lore’iga tahtis ta pea enne tööle ilmumist selgeks saada.
Üleval võttis teda vastu algav päev, mida leevendav madal pilvekiht pidi lähima tunni jooksul olematuks kõrbema. Pärast Peteri lahkumist lähetusjõududest oli tamm omandanud tema mõtetes tootemliku tähtsuse. Saatuslikule Kodumaa suunas teele asumisele eelnenud päevadel oli ta toonud siia oma vennapoja. Midagi iseäranis märkimisväärset siin aset ei leidnud. Nad olid silmitsenud avanenud vaatepilti, kõnelenud Peteri retkedest lähetusjõudude koosseisus
