sõdurite riviks; vett täis järved ilmusid sinna, kus neid ei olnud; mägede rida kauguses võttis müüriga ümbritsetud linna kuju. Ta suhtus nendesse viirastusse vähimagi kriitikameeleta ega teadnud, et nad on võltsid. Nad olid ehtsad, sest ta uskus, et nad on ehtsad. Ning samasugusel viisil segunesid tema ajus ka minevik ja olevik. Vahel oli ta lähetusjõudude major Lucius Greer; vahel türmis istuv vang; vahel aga noorsõdur või koguni tema ise poisipõlves.
Ta rändas nädalate kaupa sellise paljudesse maailmadesse kuuluva olevusena. Siis avastas ta ühel päeval ärgates, et lebab närvutava keskpäevapäikese all jäärakus. Tema keha oli võikalt otsa jäänud ning kaetud kriimustuste ja villidega; sõrmed olid verised ja mõned küüned küljest rebitud. Mis juhtus? Kas ta tegi seda ise? Tal ei olnud mitte mingisuguseid mälestusi – ta üksnes tajus ootamatult ja ülivõimsalt öösel talle ilmutatud pilti.
Lucius oli näinud nägemust.
Tal polnud aimugi, kus ta viibib, ja ta teadis ainult seda, et ta peab kõndima põhja poole. Kuue tunni pärast avastas ta, et viibib Kerrville’i maanteel. Ta käis janust ja näljast hullununa edasi, kuni nägi vahetult enne ööpimeduse saabumist viita, millel oli punane X. Varje oli rikkalikult varustatud – seal oli toitu, vett, rõivaid ning relvi ja laskemoona ja leidus isegi elektrigeneraator. Kõige teretulnum tema silmadele oli aga maastur. Ta pesi ja puhastas oma haavad ning saatis öö mööda pehmel asemel, täitis hommikul auto paagi kütusega, laadis aku, pumpas rehvid täis ja alustas sõitu ida poole, jõudes ülejärgmise päeva hommikuks Kerrville’i.
Oranži vööndi serval loobus ta maasturist ja läks jalgsi linna. Seal müüs ta ühes H-linna hämaras ruumis selliste meeste seltskonnas, keda ta ei tundnud ja kelle nimesid talle ei öeldud, maha kolm varjest võetud karabiini, et osta hobune ja muud varustust. Kui ta oma osmikuni jõudis, oli öö juba saabumas. Osmik seisis tagasihoidlikult jõe ääres paplite ja sootammede keskel, koosnedes kõigest ühestainsast tambitud mullast põrandaga toast, kuid ometigi täitis see vaatepilt tema südame tagasituleku soojusega. Kui kaua ta oli ära olnud? Talle näis, et aastaid ja koguni aastakümneid oma elust, aga tegelikult kõigest kuid. Aeg oli teinud täisringi; Lucius oli kodus.
Ta tuli sadulast maha, pani hobuse lõõga ja astus majakesse. Udusulgedest ja oksaraagudest ehitatud pesa voodil osutas kohale, mille keegi oli tema äraolekul oma koduks teinud, kuid muidu oli kasin sisustus endine. Ta läitis laterna ja võttis laua taga istet. Tema jalgade kõrval maas oli kraamikott varustusega, mille hulka kuulusid Remington, padrunikarp, uued sokid, seep, habemenuga, tikud, käsipeegel, pool tosinat hanesulge, kolm pudelit põldmarjast valmistatud tinti ja paksu kiulise paberi lehed. Ta täitis pesukausi jõeveega ja tuli siis majja tagasi. Peeglist paistev pilt ei olnud ei rohkem ega vähem šokeeriv, kui ta oli arvanud: aukus põsed, sügavale pealuusse vajunud silmad, kõrbenud ja ville täis nahk ning hullumeelse sassis juuksepundar. Näo alumine pool oli mattunud habemesse, milles oleks rõõmuga elanud mõni hiireperekond. Ta oli äsja saanud viiekümne kaheseks; sellele mehele seal peeglis võis vaevata pakkuda kuutkümmet viit.
No hüva, ütles ta endamisi, kui sa kavatsed uuesti olla sõjamees ja kas või vana ja murdunud sõjamees, siis võiksid sa ju kuradima hästi ka sõjamehe moodi välja näha. Lucius lõikas kõige hullema osa juustest ja habemest maha ning kasutas seejärel habemenuga ja seepi, et ennast puhtaks raseerida. Seebivee uksest välja visanud, naasis ta laua juurde, millele ta oli laotanud paberi ja suled.
Lucius sulges silmad. See kujutluspilt, mida ta nägi tollel ööl jäärakus, ei olnud samasugune nagu nood teda kõrbes viibimise ajal visalt kiusanud hallutsinatsioonid. See sarnanes pigem meenutusega millestki, mida ta on ise läbi elanud. Ta koondas tähelepanu pildi detailidele ja uitas vaimusilmas selle laamal. Kuidas ta tohib kas või lootagi, et suudab oma asjaarmastajaliku käega jäädvustada midagi niivõrd suurejoonelist? Aga ta kavatseb katset teha.
Lucius hakkas joonistama.
Põõsastest kostis kahinat ja Lucius tõstis püssisihiku silma juurde. Nad tuhnisid seal mullas, puhkisid ja röhkisid neljakesi – kolm emist ja punakaspruun suurte habemenoana teravate kihvadega kult. Sada viiskümmend naela metssealiha ainuüksi võtmise vaeva eest.
Ta tulistas.
Emised pudenesid laiali, kult aga taarus ettepoole, tõmbles korraks jõuliselt ja nõtkutas esijalgu. Lucius hoidis teda sihiku vaateväljal. Veel üks ja esimesest tugevam tõmblus ning loom potsatas külili.
Lucius ronis kähku mööda redelit alla ja läks sinna, kus loom rohu sees maas lamas. Ta keeras sea presendi sisse, lohistas ta puuderivini, võttis tagajalad silmusesse, seadis konksu paika ja hakkas looma üles vinnama. Kui pea jõudis Luciuse rinna kõrgusele, sidus ta köieotsa kinni, asetas sea alla kausi, tõmbas noa välja ja lõikas loomal kõri läbi.
Kaussi pahises kuuma vere juga. Sellest metsseast pidi saama terve galloni. Kui siga oli tühjaks jooksnud, kallas Lucius vere lehtri abil plastkanistrisse. Oleks rohkem aega olnud, oleks ta sisikonna välja võtnud, looma tükkideks lõiganud ja liha ära suitsetanud, et see mustal turul rahaks teha. Aga käes oli viiekümne kaheksas päev ja Lucius pidi juba teel olema.
Ta langetas laiba maapinnale – vähemalt koiottidel on sellest kasu – ja läks osmikusse. Ta oli sunnitud tunnistama, et see näeb välja nagu hullumeelse elupaik. Veidi rohkem kui kahe aasta eest oli Lucius sule esimest korda paberile pannud ja nüüd olid seinad kaetud tema töö viljadega. Ta oli läinud vahel tindilt üle söele, grafiitpliiatsile ja isegi värvidele, mis maksid terve pataka raha. Mõned pildid olid teistest paremad – neid ajalises järjestuses vaadates oli võimalik jälgida tema pikaldast ja kohati masendavalt saamatut iseõppija teed kunstnikuna. Parimad nendest jäädvustasid siiski rahuldaval viisil seda kujutist, mida Lucius päev läbi oli oma peas kaasa tassinud nagu mingisuguse laulu noote, mida saab endalt maha raputada üksnes lauldes.
Michael oli ainus inimene, kes oli neid pilte näinud. Lucius oli ennast küll kõikidest eemal hoidnud, kuid Michael jõudis tema jälile ühe Lore’i sõbra kaudu, kes oli seotud allmaailmaga. Aasta tagasi avastas püüniseid üles seadmast tulnud Lucius, et tema õuele on pargitud vana pikap ja selle avatud tagaluugil istub Michael. Nende aastate jooksul, mis Greer teda tundis, oli ta kasvanud üsnagi pehmeloomulisest poisist parimates eluaastates mehe hästivormitud musternäidiseks: sitke ja sale, jõuliste näojoontega ning teatava karmusega silmade ümber. Ta oli sedasorti kaaslane, kellega tohib arvestada baarikakluses, mis algab rusikalöögiga vastu nina ja lõpeb sellega, et sa põgened elu eest.
„Pagan võtku, Greer,” ütles ta, „sa näed välja nagu küpsisele määritud pask. Mida peab üks inimene tegema, et siinkandis tibakese külalislahkuse osaliseks saada?”
Lucius tõi pudeli lagedale. Esialgu polnud päris selge, mida Michael tahab. Luciuse meelest oli teine muutunud, jättis mõned asjad ütlemata ja oli veidi endassetõmbunud. Vaikne ei olnud Michael küll kunagi olnud. See mees tulistas ideid, teooriaid ja kampaaniaid välja nagu kuule, ükspuha kui põrunud ja toored need ka polnud. Tarmukus oli ikka veel olemas – selle mehe peanupu peal oleks võinud sama hästi kui pihke soojendada –, aga see oli kuidagi mornim ja kammitsetum, otsekui oleks Michael mõlgutanud mõtteid millegi sellise üle, mille väljendamiseks tal pole sõnu.
Lucius oli kuulnud, et Michael tuli naftatehasest tulema, hakkas Lore’ist eraldi elama, ehitas endale miskit sorti laeva ja veetis suurema osa ajast sellega üksinda Mehhiko lahel ringi seilates. See mees ei jõudnud iial nii kaugele, et oleks välja öelnud, mida ta kogu sellelt tühjalt ookeanilaamalt otsib, ja Lucius ei käinud talle ka peale. Kuidas oleks ta ise oma erakuelu seletanud? Kuid selle üheskoos veedetud õhtu jooksul, mil nad jäid Dunki Eriretsepti nr 3 pudelist – Lucius polnud nüüd enam just suurem asi jooja, aga seda kraami oli kohane kasutada lahustina – üha rohkem purju, jõudis ta arvamusele, et Michaelil ei olnudki tegelikult muud põhjust tema ukse taha tulla kui inimese ürgne vajadus olla teise inimese läheduses.
