saama ja üleüldse tähistama rõõmuga maailma, kus surm puude otsast oma käppi alla ei siruta ega sind lihtsalt lõbu pärast endale kahma.
Mõnda aega nad viisid ennast kurssi teisi puudutavate uudistega: Sara tööga haiglas ning tema ja Hollise ammuoodatud kolimisega põgenikelaagritest alalisse elupaika, Lore’i edutamisega naftatöötlejate brigadiriks, Peteri lahkumisega lähetusjõududest, et koos Calebiga kodus olla, ning Eustace’i mitte kedagi üllatanud otsusega lähetusjõududest erru minna ja koos Ninaga Iowasse naasta. Pealispinnal kulges vestlus tänu heatujuliselt optimistlikule toonile sujuvalt, kuid see ulatus ainult teatava sügavuseni ja Lucius ei lasknud ennast haneks tõmmata. Selle pinna all luurasid alati need nimed, mida nad välja ei öelnud.
Amyst ei olnud Lucius kellelegi rääkinud – tõde teadis ainult tema.
Alicia saatuse kohta ei olnud Luciusel midagi välja pakkuda. Ega ilmselt ka kellelgi teisel. See naine oli haihtunud Iowa suurde tühjusse. Tollal Lucius ei muretsenud selle pärast – Alicia oli nagu komeet ning armastas pikki etteteatamata äraolekuid ja lõõmavaid naasmisi, mida keegi ei osanud oodata –, aga kui päevad möödusid, ilma et temast oleks mingitki märki olnud, ning Michael oli voodi külge köidetud, kipsis jalg lingus rippumas, pani Lucius tähele, et Alicia kadumine põleb tema sõbra silmades nagu pommi otsiv pikk süütenöör. „Sa ei jaga asja ära,” rääkis ta Luciusele, olles masendusest sama hästi kui voodilt õhku tõusmas. „See ei ole nii, nagu nendel teistel kordadel.” Lucius ei vaevunud talle vastu vaidlema, sest too naine ei vajanud ju üleüldse mitte kedagi, ega püüdnud ka Michaelit peatada, kui ta kaksteist tundi pärast kipsi eemaldamist sadulasse istus ja ratsutas lumetormi Aliciat otsima, mis oli äärmiselt küsitava väärtusega ettevõtmine, arvestades seda, kui palju aega oli mööda läinud, ja asjaolu, et ta ise suutis hädavaevu kõndida. Kuid Michael oli Michael – seda meest ei saanud keegi keelata ja kogu loos oli midagi kummaliselt isiklikku, otsekui oleks Alicia lahkumine olnud mingisugune sõnum just nimelt temale. Ta tuli poolenisti külmununa tagasi viie päeva pärast, olles ratsutanud läbi saja miili pikkuse ringjoone, ega rääkinud sellest enam midagi ei tollel päeval ega ka järgmistel päevadel. Ta ei öelnud kordagi isegi mitte Alicia nime.
Nad kõik olid Aliciat armastanud, aga Lucius teadis, et on olemas teatav inimtüüp, kelle südant ei ole võimalik tunda ja kes on sündinud seisma teistest eraldi. Alicia oli lahustunud maailmakõiksusse ja pärast kolme aasta möödumist ei olnud Luciuse mõtetes mitte küsimus, mis on temast saanud, vaid see, kas ta ongi tegelikult üldse olemas olnud.
Selle teema, mis oli tagasi vaadates teda kogu õhtu jooksul vaevanud, tõstatas Michael alles siis, kui kesköö oli juba ammu möödas ning viimased klaasitäied olid välja valatud ja kurku kallatud.
„Kas sa arvad tõesti, et nad on kadunud? Ma pean silmas drakke.”
„Miks sa seda küsid?”
Michael kergitas küsivalt kulmu. „Noh, kas arvad?”
Lucius sõnastas oma vastuse ettevaatlikult. „Sa olid ju seal – sa nägid, mis juhtus. Tapa Kaksteist ja sa tapad ka ülejäänud. Kui ma ei eksi, oli see sinu idee. Nüüd on pisut hilja ümber mõelda.”
Michael vaatas ringi ega lausunud midagi. Kas vastus rahuldas teda?
„Sa peaksid vahel minuga merele tulema,” ütles ta viimaks veidi rõõmsamaks muutudes. „See meeldiks sulle tõepoolest. Seal väljas on suur ja avar maailm. See ei meenuta midagi, mida sa oled kunagi varem näinud.”
Lucius muigas. Too mees polnud valmis rääkima sellest, mis tema hinge närib. „Ma mõtlen järele.”
„Võta seda kui püsivat kutset.” Michael tõusis püsti, üks käsi tasakaalu hoidmiseks lauaserva külge klammerdumas. „Noh, mina olen näiteks täiesti jommis. Kui sul midagi selle vastu pole, siis ma arvan, et mul on aeg minna oksendama ja ära vajuda oma autos.”
Lucius osutas kitsale koikule. „Kui soovid, on see voodi sinu oma.”
„See on sinust armas. Võib-olla siis, kui ma olen sind paremini tundma õppinud.”
Ta komberdas ukse juurde ja pöördus seal, et lasta oma ähmasel pilgul viimast korda pisikeses ruumis ringi käia.
„Major, sa oled ju lausa kunstnik. Need pildid on huvitavad. Sa pead mulle kunagi nendest rääkima.”
Ja see oligi kõik; kui Lucius hommikul ärkas, oli Michael läinud. Ta arvas, et näeb seda meest veelgi, kuid uusi külaskäike ei tulnud; ta oletas, et Michael kas siis sai kätte selle, mida oli otsinud, või jõudis otsusele, et Luciusel seda ei ole. „Kas sa arvad tõesti, et nad on kadunud…” Mida oleks sõber öelnud, kui Lucius oleks tema küsimusele tõepoolest vastanud?
Lucius tõrjus need häirivad mõtted peast. Metssea verega kanistri osmiku varju jätnud, kõndis ta nõlvast alla jõe äärde. Guadalupe vesi oli alati külm, aga siin oli ta veelgi külmem, sest jõelookes oli sügav hauakoht – selle põhjani oli kakskümmend jalga –, kuhu voolas looduslik allikas. Veeserva palistasid kõrged valgest lubjakivist kaldapangad. Lucius võttis saapad ja püksid jalast, haaras kinni kaldale jäetud köiest, tõmbas kopsud õhku täis ja hüppas puhast kaart joonistades jõkke. Vee temperatuur langes iga sügavamale laskutud jalaga. Ühe kivinuki külge oli voolu eest kaitstult kinnitatud raskest presendist kott. Lucius sidus köie selle sanga külge, tõmbas koti kivinuki tagant vabaks, puhus kopsud õhust tühjaks ja tõusis pinnale.
Ta ronis vastaskaldal veest välja, kõndis allavoolu ühe madala kohani, ületas uuesti jõe ning naasis mööda rada kaldapangale. Seal istus ta pangaservale, võttis köie kätte ja vinnas koti üles.
Ta pani ennast riidesse ja kandis koti osmikusse. Seal laua taga tühjendas ta selle: veel kaheksa kanistrit, mis mahutasid ühtekokku üheksa gallonit verd ehk ligikaudu sama palju, kui liigub poole tosina täiskasvanud inimolendi soontes.
Kui jahisaak oli kord juba jõest välja võetud, ootas seda ees kiire riknemine. Ta köitis kanistrid ühte ning korjas oma varustuse – kolme päeva toidukraami ja vee, püssi ja laskemoona, noa, laterna ja jupi jämedat köit – kokku ja viis majast välja koplisse. Kell ei olnud veel seitsegi, kuid päikesepaiste oli juba lõõskavalt kuum. Ta saduldas hobuse, libistas püssi hoidikusse ja heitis ülejäänud asjad hobuse turjale. Magamiskotiga ta ennast ei vaevanud. Öö läbi ratsutades jõuab ta kuuekümnenda päeva hommikuks Houstonisse.
Ta andis kandadega vopsu vastu ratsu külgi ja läks liikvele.
4
Kell 04.30 ärkas Michael Fisher näole rabisevast vihmast.
Ta tõmbas ennast ahtripeegli najale istuma. Tähti ei paistnud, kuid idas hõljus silmapiiri ja pilvede vahel kitsas lõiguke punetavat koiduvalgust. Õhk oli täiesti liikumatu, kuid see ei pidanud kuigi kauaks niiviisi jääma; Michael tundis tormi juba lõhnast.
Ta nööpis lühikesed püksid eest lahti, nihutas oma vaagnaosa üle ahtri ning laskis Mehhiko lahe vetesse rahuldava mahu ja kestusega uriinijoa. Ta ei olnud iseäranis näljane, sest nälg oli üks neid asju, millest ta oli oma keha õpetanud mitte välja tegema, kuid ta kulutas viivu selleks, et alla minna, segada endale ports valgupulbrist jooki ja see kuue kõrisõlme hüplema paneva sõõmuga alla neelata. Kui ta just ei eksi – ja ta ei eksinud peaaegu kunagi –, on sellel hommikul talle üksjagu põnevust varuks; kõige parem oleks vaadata sellele näkku täiskõhuga.
Kui esimese välgu siksak silmapiiri lõhestas, oli ta tekil tagasi. Viieteistkümne
