kuivanud ja pruuniks tõmbunud rohuseid rööpaid maanteele. Vianne vaatas üksisilmi väikesest tolmusest aknast välja, jälgides, kuidas org neist möödub tuttavate kujundite udus – punased kivikatused, kivist tared, heinamaad ja viinamarjaväljad, kõrgete saledate puutüvedega metsasalud.
Liiga ruttu jõudsid nad Tours’i lähedale raudteejaama.
Perroon oli täis kohvritega noori mehi, neid hüvastijätuks suudlevaid naisi ja nutvaid lapsi.
Terve põlvkond mehi asus sõjateele. Jälle.
Ära mõtle sellest, ütles Vianne iseendale. Ära meenuta seda viimast korda, kui mehed koju tagasi lonkasid, näod põlenud, käed või jalad puudu…
Vianne rippus mehe käevangus, kui Antoine ostis neile piletid ja viis nad rongile. Kolmanda klassi vagunis – lämmatavas kuumuses, kus inimesed olid tihedalt koos kui pilliroog roostikus – istus ta jäigalt sirge seljaga, käekott süles, hoides ikka veel abikaasa käest kinni.
Nende sihtjaamas väljus rongist kümmekond meest. Vianne, Sophie ja Antoine järgnesid teistele mööda munakivitänavat võluvasse linnakesse, mis nägi välja nagu enamik väikesi kogukondi Touraine’is. Kuidas see ometi on võimalik, et algab sõda ja see veidralt vanamoeline murenevate müüridega linnake oma õitekülluses hakkab koguma endasse sõdureid lahingusse saatmiseks?
Antoine tõmbas teda käest ja sai ta jälle liikuma. Millal ta seisma oli jäänud?
Eespool paistsid hiljuti kivimüüri sisse kinnitatud raudväravad. Nende taga võis näha ridade kaupa ajutisi eluasemeid.
Värav lendas lahti. Üks sõdur, nägu tolmune ja kuumusest õhetav, tuli ratsutades uustulnukaid tervitama; nahast sadul krudises hobuse sammude taktis. Ta tõmbas ohjadest ja hobune peatus, pildus pead selga ja norsatas. Pea kohal põrises lennuk.
„Teie, mehed,” ütles sõdur „Tooge oma dokumendid leitnandi kätte sinna värava juurde. Kohe. Liigutage ennast.”
Antoine suudles Vianne’i sellise õrnusega, et Vianne oleks tahtnud nutta.
„Ma armastan sind,” ütles ta, suu vastu naise huuli.
„Mina armastan sind ka,” sõnas Vianne, aga sõnad, mis olid alati tundunud nii suured, olid nüüd väikesed. Mida suudab armastus teha sõja vastu?
„Mina ka, issi. Mina ka!” hüüdis Sophie, viskudes isa käte vahele. Nad embasid üksteist viimast korda kui pere, kuni Antoine tõmbus tagasi.
„Hüvasti,” lausus ta.
Vianne ei suutnud enam vastata. Ta vaatas, kuidas Antoine eemaldus ja sulandus juttu ajavate ja naervate noormeeste hulka, muutudes peagi eristamatuks. Rasked raudväravad langesid kinni. Metallikõlksatus jäi vibreerima lämbesse tolmusesse õhku, ning Vianne ja Sophie seisid üksi keset tänavat.
NELI
Sügavrohelisel metsaga kaetud mäenõlval domineeris keskaegne villa, nähes välja otsekui maiustustepoe aknakaunistus – karamellist voolitud loss suhkruglasuuriga joonistatud akende ja läikivaks võõbatud õunakarva luukidega. Kaugel allpool neelas sügavsinine järv endasse pilvede peegelduse. Hästi hooldatud aiad lubasid villaomanikel, ja mis veel olulisem – nende külalistel –, jalutada ringi igal pool, kus arutlusel said olla vaid vastuvõetavaks tunnistatud teemad.
Pidulikus söögisaalis istus Isabelle Rossignol, selg jäigalt sirge, valge linaga kaetud laua ääres, mis võinuks vabalt mahutada kakskümmend neli lõunastajat. Ruumis valitsesid kahvatud toonid. Seinad, põrand ja lagi olid nikerdatud austri varjundiga kivist. Võlvlagi pea kohal ulatus paarikümne meetri kõrguseni. Helid võimendusid selles külmas ruumis, jäädes lõksu nagu siin viibivad inimesedki.
Proua Dufour seisis laua otsas, seljas range must kleit, mis jättis paljaks vaid supilusika suuruse ava tema pika kaela alaosas. Üksik teemantpross oli ainuke ehe (üksainus, daamid, ja valige seda hoolikalt; igal asjal on sõnum, aga miski ei kisenda nii valjusti kui odavus). Ta kitsas nägu lõppes tömbi lõuaotsaga ja seda raamisid vesinikblondid kiharad, mis olid nii üle töödeldud, et ihaldatud mulje nooruslikkusest oli täiesti kadunud. „Asja mõte on see,” sõnas ta haritud hääle ja selge hääldusega, „et oma ülesannet täites peate jääma märkamatuks ja vaikivaks.”
Tüdrukud laua kõrval kandsid kõik sündsaid siniseid villaseid jakke ja seelikuid, mis oli nende koolivorm. Talvel polnud asi nii hull, aga niisugusel kuumal juunikuu pärastlõunal oli kogu komplekt seljas väljakannatamatu. Isabelle tundis, kuidas higi hakkab voolama ja mitte mingi hulk lavendlit ta seebis ei suudaks maskeerida selle teravat hõngu.
Ta silmitses koorimata apelsini, mis oli asetatud ta ette Limoges’i portselanist taldriku keskele. Söögiriistad lebasid täpses järjestuses kummalgi pool taldrikut. Salatikahvel, praekahvel, nuga, lusikas, võinuga, kalanuga. Ning ikka nii edasi ja edasi.
„Nüüd.” lausus proua Dufour. „Võtke õiged riistad – vaikselt, s’il vous plaît,5 vaikselt, ja koorige oma apelsin ära.”
Isabelle võttis kahvli ja püüdis suruda selle teravad harud sitke koore sisse, aga apelsin veeres ta juurest eemale ja hüppas üle kullatud taldrikuserva, pannes portselani kõlisema.
„Merde,”6 pomises ta, kahmates apelsini järele, et see põrandale ei kukuks.
„Merde?” Madame Dufour seisatas ta kõrval.
Isabelle võpatas oma istmel. Mon Dieu, see naine liikus nagu rästik roostikus. „Pardon, madame,” vabandas Isabelle, pannes apelsini oma kohale tagasi.
„Mademoiselle Rossignol,” lausus proua Dufour. „Kuidas see nii on, et te olete kaunistanud meie ruume juba kaks aastat, aga õppinud seejuures nii vähe?”
Isabelle torkas taas kahvli apelsini sisse. Kohmakas – aga efektiivne – liigutus. Siis naeratas ta proua Dufourile. „Üldiselt on nii, madame Dufour, et kui õpilasel ei ole õnnestunud õppida, siis pole õpetaja teda vajalikul määral õpetanud.”
Ümber laua hoiti hinge kinni.
Proua Dufour ahhetas. „Nii et meie oleme siis põhjuseks, miks teie ikka veel ei oska õigesti apelsini süüa.”
Isabelle püüdis apelsinikoort läbi lõigata – liiga tugevasti ja liialt kiirustades. Hõbedane noatera libises kibruliselt koorelt kõrvale ja kõlksatas vastu portselantaldrikut.
Proua Dufouri käsi vonkles esile, ta sõrmed keerdusid ümber Isabelle’i randme.
Tüdrukud ümber laua vaatasid seda kõike pealt.
„Viisakas vestlus, tüdrukud,” lausus proua Dufour põgusa naeruvirvendusega. „Keegi ei soovi lõunalauas partneriks tumma kuju.”
Märguande peale hakkasid tüdrukud üksteisega rääkima asjadest, mis Isabelle’i üldse ei huvitanud – aiandusest, ilmast, moodidest. Naistele sobivatel teemadel. Isabelle kuulis, kuidas ta kõrval istuv tüdruk lausus vaikselt: „Mulle meeldib nii väga Alençoni pits, kuidas sulle?” ja tõepoolest see oli kõik, mida ta sai teha, et mitte kisendama hakata.
„Mademoiselle Rossignol,” ütles proua Dufour. „Teie minge madame
