minema, et madame ei saaks oma otsust muuta.
Madame krimpsutas laitvalt nägu valju kriiksu peale, mida tegid toolijalad kivipõrandal.
Isabelle naeratas. „Võtke teadmiseks, et mulle tõepoolest ei meeldi apelsinid.”
„Kas tõesti?” kostis madame Dufour sarkastiliselt.
Isabelle oleks tahtnud joostes lahkuda sellest lämmatavast ruumist, aga ta oli juba niigi liiale läinud ja niisiis sundis ta end nüüd kõndima aeglaselt, õlad välja sirutatud, lõug püsti. Jõudes trepini (mida mööda võinuks ta liikuda, kui vaja, kolm raamatut pealael), heitis ta pilgu kõrvale, ja nähes, et on üksi, kihutas alla.
All koridoris võttis ta hoo maha ja ajas selja sirgu. Selleks ajaks, kui ta jõudis koolijuhatajanna kabineti ukse taha, ta isegi enam ei hingeldanud.
Ta koputas.
Kui kostis madame Allard’i tuhm „Tulge sisse!”, avas Isabelle ukse.
Madame Allard istus kullatud servaga mahagonlaua taga. Keskaegsed gobeläänid rippusid alla ruumi kiviseintelt, võlvitud tinaraamidega aknast avanes vaade aeda, kus oli nii rikkalikult skulptuure, et rohkem oli näha kunsti kui loodust. Isegi linnud sattusid siia harva; kahtlemata tajusid ka nemad siinset lämmatavat atmosfääri ja lendasid edasi.
Isabelle võttis istet – liiga hilja meenus talle, et talle polnud seda pakutud. Ta krapsas jälle püsti. „Pardon, madame.”
„Istuge, Isabelle.”
Ta tegi seda, ristates hoolikalt jalad pahkluude kohalt, nagu üks daam peaks tegema, ja surudes käed kokku. „Madame Dufour palus mul teile öelda, et eksperiment on lõppenud.”
Madame Allard sirutas käe ja võttis Murano sulepea ning koputas sellega vastu lauda. „Miks te tulite siia, Isabelle?”
„Vihkan apelsine.”
„Kuidas palun?”
„Ja kui ma peaksin apelsini sööma – ausalt, madame, miks ma üldse pean seda tegema, kui need mulle ei maitse –, ja kui ma siiski peaksin, kasutaksin ma selleks käsi, nagu teevad ameeriklased. Nagu kõik teised tegelikult teevad. Kahvli ja noaga apelsini süüa?”
„Ma pidasin silmas seda, miks te siin koolis olete?”
„Oh. Seda… noh, Sacré-Cœuri konvent Avignonis viskas mu välja. Mitte millegi pärast… peaksin siia lisama.”
„Ja Püha Francise õed?”
„Ah. Neil oli tegelikult põhjust mind välja heita.”
„Ja see kool, mis neile eelnes?”
Isabelle ei teadnud, mida öelda.
Madame Allard pani sulepea käest. „Olete peaaegu üheksateist.”
„Oui, madame.”
„Arvan, et teil oleks aeg lahkuda.”
Isabelle tõusis püsti. „Kas pean minema tagasi apelsinitundi?”
„Saite valesti aru. Ma tahan öelda, et te peaksite koolist lahkuma, Isabelle. On täiesti selge, et te ei ole huvitatud sellest, mida meie tahame teile õpetada.”
„Kuidas süüa apelsini ja millal pakkuda juustu ning kes on tähtsam – kas hertsogi teine poeg või tütar, kes ei kuulu pärijate hulka, või hoopis mingi tähtsusetu riigi suursaadik? Madame, kas te tõesti ei tea, mis maailmas toimub?”
Isabelle võis küll olla peidetud kaugesse maakohta, aga tema teadis. Isegi siin, hekkidest varjatuna ja viisakaks sunnituna teadis ta, mis toimub Prantsusmaal. Hilisõhtul oma kloostrikambris, kui klassikaaslased magasid, istus ta kaua üleval, kuulates salakaubana hangitud raadiost BBC-d. Prantsusmaa oli Inglismaa järel Saksamaale sõja kuulutanud ja Hitler oli liikvel. Üle kogu Prantsusmaa soetasid inimesed toiduvarusid, kinnitasid akendele pimenduskatteid ja õppisid elama nagu mutid maa all pimedas.
Nad olid valmistunud ja muretsenud ning siis korraga… ei midagi.
Kuu möödus kuu järel – mitte midagi ei juhtunud.
Esialgu rääkisid kõik vaid eelmisest suurest sõjast ja kaotustest, mis olid puudutanud nii paljusid peresid, aga kui kuu möödus kuu järel ja sõjast ikka ainult räägiti, kuulis Isabelle, et õpetajad nimetasid seda kummaliseks sõjaks – drôle de guerre. Tõelised õudused juhtusid mujal Euroopas – Belgias, Hollandis ja Poolas.
„Kas kommetel pole sõjas mingit tähtsust, Isabelle?”
„Neil pole juba praegu mingit tähtsust,” paiskas Isabelle, soovides hetk hiljem, et ta poleks midagi öelnud.
Koolijuhatajanna tõusis püsti. „Meie ei ole kunagi olnud teie jaoks õige koht, aga…”
„Mu isa paneks mind ükskõik kuhu, peaasi, et saaks minust lahti,” tähendas Isabelle. Ta pigem purskab välja tõe, kui et kuuleb veel üht valet. Ta oli saanud mitmeidki õppetunde koolide ja konventide reas, mis olid andnud talle peavarju juba üle kümne aasta. Enamikus neist oli ta kogenud tõsiasja, et toetuda tuli vaid iseendale. Kindlasti ei saanud ta arvestada ei isa ega õega.
Juhataja silmitses Isabelle’i. Ta nina punetas õige kergelt, mis oli märk viisakast, kuid valulikust hukkamõistust. „Mehele on naise kaotus väga ränk.”
„Tütarlapsele on ema kaotus väga ränk.” Isabelle naeratas väljakutsuvalt. „Ma kaotasin ju mõlemad, eks ole? Üks suri, teine pööras mulle selja. Ma ei oskagi öelda, mis mulle rohkem haiget tegi.”
„Mon Dieu, Isabelle, kas peate alati välja ütlema selle, mis teil iganes mõttes mõlgub?”
Isabelle oli kuulnud taolist kriitikat kogu oma elu, aga miks ta peaks keelt hammaste taga hoidma? Nii või teisiti ei võta ju keegi teda kuulda.
„Nii et täna te lahkute. Saadan teie isale telegrammi. Tómas viib teid rongile.”
„Täna õhtul?” Isabelle pilgutas silmi. „Aga… papa ei taha mind.”
„Ah. Tegudel on tagajärjed,” lausus madame. „Vahest ehk nüüd saate ometi aru, et nendega tuleb arvestada.”
Taas oli Isabelle üksinda rongis ja suundus tundmatu tuleviku poole. Ta vaatas üksisilmi määrdunud, laiguliseks kuivanud aknast mööda vilksatavat rohetavat maastikku: heinamaad, punased katused, kivist maamajad, hallikarva sillad, hobused.
Kõik nägi välja nii, nagu see alati oli olnud, ning see üllatas teda. Sõda oli peaaegu ukse ees ja ta oli kujutanud ette, et see on jätnud mingil moel ka maakohtadele oma märgi, muutes kas või rohu värvi ning hävitades puid ja hirmutades ära linde, aga nüüd, kui ta istus rongis ja suhises Pariisi poole, nägi ta, et kõik on täiesti tavaline.
Puhkides ja pahvides peatus rong laiutavas Lyoni jaamas. Isabelle sirutas käe väikese reisikoti järele, mis lebas ta jalgade ees, ja tõmbas selle sülle. Kui ta vaatas, kuidas reisijad temast mööda tunglesid, et vagunist välja pääseda, meenus talle jälle küsimus, mida ta oli püüdnud vältida.
Papa.
