heitis pilgu oma kulunud reisikotile.
Nii väike.
Enamik tüdrukuid koolides, kus ta käis, saabus kohale tervete kohvrite kollektsioonidega – kõik nahkrihmadega kinni tõmmatud ja messingnaeltega läbi tipitud. Neil olid fotod kirjutuslaudadel, mälestusesemed öökappidel ja pildialbumid sahtlites.
Isabelle’il oli üksainus raamitud foto naisest, keda ta oleks tahtnud mäletada, aga ei suutnud. Kui ta püüdis seda teha, jõudsid temani vaid ähmased kujundid nutvatest inimestest, arstist, kes vangutas pead, ja emast, kes käskis tal kõvasti õe käest kinni hoida.
Nagu see oleks aidanud. Vianne oli Isabelle’i niisama kiiresti hüljanud kui papa.
Korraga taipas ta, et oli jäänud ainsana vagunisse. Kindas käega reisikotti haarates liikus ta küljetsi istmelt vahekäiku ja väljus vagunist.
Perroonid olid rahvast täis. Ridamisi seisvad rongid puhkisid, täites õhku suitsuga, mis liikus ülespoole kõrge võlvlae suunas. Kusagilt kostis vile. Suured raudrattad hakkasid kolksuma. Perroon värises Isabelle’i jalgade all.
Ta isa paistis teiste hulgast välja, isegi rahvamassist.
Kui papa teda märkas, pani Isabelle tähele, kuidas ärritus muutis ta näojooni ja ilmesse ilmus sünge otsustavus.
Ta oli pikka kasvu, ligi meeter üheksakümmend, aga Suur Sõda7 oli ta küüru vajutanud. Või vähemalt midagi sellist mäletas Isabelle olevat kunagi kuulnud. Ta laiad õlad olid längus, otsekui oleks rühikus midagi liigset, millele mõelda kõigi muude asjade seas, mis vaevasid ta meeli. Hõrenevad juuksed olid hallid ja sugemata. Tal oli lai lame nina nagu labidake ja huuled nii kitsukeseks surutud, otsekui peaks ta millegi üle aru. Sel kuumal suvepäeval oli tal seljas üleskeeratud käistega kortsus valge särk ja kaelas lips, mis rippus lõdvalt ümber viledaks kulunud krae; tugevast puuvillasest riidest püksid ootasid pesemist.
Isabelle püüdis välja näha… küpsena. Võib-olla isa seda temalt ootaski.
„Isabelle.”
Ta pigistas mõlema käega reisikoti sanga. „Papa.”
„Veel ühest välja visatud.”
Isabelle noogutas ja neelatas kuuldavalt.
„Kuidas me sellisel ajal uue kooli leiame?”
Nüüd oli Isabelle’i kord. „Tahan elada sinu juures, papa.”
„Minu juures?” Isa paistis olevat ärritatud ja üllatunud. Aga kas pole siis normaalne, et tütar tahab elada oma isa juures?
Isabelle astus talle sammu lähemale. „Võiksin töötada raamatukaupluses. Ma ei oleks sul jalus.”
Ta hingas järsult sisse ja jäi ootama. Äkki heli võimendus. Ta kuulis inimesi kõndimas, perroon ägises nende all; ülal pea kohal laperdasid tuvid tiibu; üks väikelaps nuttis.
Muidugi, Isabelle.
Tule koju.
Isa ohkas pettunult ja seadis end minekule.
„Noh,” ütles ta. „Tuled siis või?”
Isabelle lamas tekil lõhnavas rohus, avatud raamat ees. Kusagil lähedal sumises õiel mesilane ja see kõlas selles vaikuses nagu tibatilluke mootorratas. Oli kõrvetavalt kuum päev, nädal pärast seda, kui ta oli tulnud Pariisi. Niisiis, mitte just koju. Ta teadis, et isa sepitses endiselt plaane, kuidas temast lahti saada, aga ta ei tahtnud sellest mõelda nii suurepärasel päeval, mil õhus hõljus kirsside ja rohelise rohu lõhn.
„Sa loed liiga palju,” lausus Christophe, mäludes heinakõrt. „Mis see on, kas armastusromaan?”
Isabelle veeretas end tema poole ja lõi raamatu kinni. See oli Edith
Cavellist, meditsiiniõest ilmasõjas… Suures sõjas. Kangelasest. „Ma võiksin ka olla sõjakangelane, Christophe.”
Christophe naeris. „Tüdruk? Kangelane? Absurd.”
Isabelle hüppas solvunult jalule ning haaras kaasa kübara ja valged pehmest nahast kindad.
„Ära närvi mine,” ütles poiss, silmitsedes teda naerusui. „Olen lihtsalt sõjajuttudest tüdinenud. Ja see on tõsi, et naised on sõjas kasutud. Teie töö on meid tagasi oodata.”
Ta istus käsipõsakil ja piilus Isabelle’i läbi blondi juuksepahmaka, mis tal silmadele langes. Moekas purjetaja-stiilis kuues ja laiade säärtega valgetes pükstes nägi ta välja täpselt selline, kes ta oli – privilegeeritud üliõpilane, kes polnud harjunud mitte mingisugust tööd tegema. Paljud temavanused üliõpilased olid vabatahtlikult ülikoolist lahkunud ja sõjaväeteenistusse astunud. Christophe küll mitte.
Isabelle ronis mäenõlvast üles ja liikus läbi viljapuuaia rohusele kõrgendikule, kuhu oli pargitud poisi avatud katusega Panhard.
Ta istus juba rooli taga ja mootor surises, kui ilmus Christophe, higipiiskade sära ta muidu nii kenal näol ja piknikukorv käevangus.
„Viska see kraam sinna taha,” juhatas tüdruk võluva naeratusega.
„Sina ei juhi.”
„Selgub, et juhin küll. Istu sisse.”
„See on minu auto, Isabelle.”
„Noh, kui täpne olla – ja ma tean, kui tähtsad on sulle faktid –, on see sinu ema auto. Ja minu arvates peaks naine sõitma naisele mõeldud autoga.”
Isabelle püüdis mitte muiata, kui Christophe silmi pööritas, pomisedes „hästi”, ning seejärel kummardus, et korv Isabelle’i istme taha paigutada. Kõndinud korraks oma tähtsuse rõhutamiseks aeglaselt auto eest läbi, võttis ta sisse koha Isabelle’i kõrval.
Ta jõudis vaevalt ukse kinni tõmmata, kui Isabelle pani käigu sisse ja vajutas gaasi. Auto otsekui kõhkles hetke, ent nõksatas siis ettepoole ning paiskas kiirust suurendades õhku tolmu ja suitsu.
„Mon Dieu, Isabelle. Ära kihuta!”
Tüdruk hoidis ühe käega kinni tuules laperdavat õlgkübarat ja klammerdus teisega rooli külge. Teistest sõidukijuhtidest möödudes ta kiirust peaaegu ei vähendanud.
„Mon Dieu, võta aeglasemalt,” kordas noormees.
Võtku ta teatavaks, et Isabelle’il pole mingit kavatsust temaga nõustuda.
„Tänapäeval võib ka naine minna sõtta,” kostis Isabelle, kui Pariisi liiklus sundis teda lõpuks siiski kiirust vähendama. „Võiksin vahest ehk olla kiirabiautojuht. Võiksin muukida lahti salakoode. Võiksin ka meelitada vaenlast rääkima mulle mõnest salaplaanist või peidikust. Mäletad seda mängu…”
„Sõda ei ole mäng, Isabelle.”
„Arvan, et tean seda isegi, Christophe. Aga kui see lõpuks ikkagi siia jõuab, saan ma aidata. Seda ma tahangi öelda.”
L’Amiral de Coligny tänaval pidi ta järsult piduritele vajutama, et mitte
Suur Sõda, Maailmasõda, ilmasõda – viited Esimesele maailmasõjale (1914–1918).
