kord!);
• mida pornotähtedelt õppida;
• kuidas alkoholism kontrolli alla saada;
• kuidas intervjuul ellu jääda ja nii edasi.
Ma usun neist asjust üht-teist teadvat ja loodan, et sinulgi võiks sellest kasu olla. Mingis mõttes hoiad sa käes segu eneseabi- ja elulooraamatust, kuigi ühe biograafia olen ma juba kirjutanud. Valdav osa minu teadmistest põhineb kogemustel ja sündmustel, milles ma otseselt või kaudselt osalenud olen, ja neid sündmusi plaanin ma järgnevatel lehekülgedel armutult ära kasutada. Kui sa oled Tallinna autopesija, kes mulle napilt kätega kallale oleks tulnud, või noormees, kes mu TV3 otse-eetris armutult läbi sõimas, siis saab sinust selle raamatu tegelane.
Kui sul lugemise käigus küsimusi või mõtteid tekib (ja ma väga loodan, et tekib!), siis anna endast mulle märku. Kõige lihtsam võimalus minuga ühendust saada on e-posti aadress [email protected], kuigi ka kõik teised meetodid on teretulnud. Välja arvatud maksikirjad (need, millele ma pean ise postkontorisse järele minema) − kui sul neid vältida õnnestub, olen ma südamest tänulik. Ma ei paluks seda, kui muljetavaldav hulk inimesi nii ei teeks.
Tallinn, 2. august 1990
Kas sa tead, mis tunne on surnud olla? Ma arvan, et mina tean. Sest ma olen.
Võib-olla mitte selle sõna meditsiinilises tähenduses, suvaline koroner kuulutaks mu ilmselt elavaks. Ma isegi ei tea, kuidas inimesi, kes teisi inimesi surnukuuris lahkavad, eesti keeles kutsutakse. Ameerika filmides on nad koronerid. Tont teab, kes või mis nad tegelikult on.
Ma ei tea surmast selle sõna meditsiinilises tähenduses suurt midagi, aga ma tean, mida tähendab surm siis, kui sa ise usud end surnud olevat. Sest ma usun.
Mu vend Rein arvab, et igal inimesel on kindel kogus alkoholi, mille ta elu jooksul peab ära jooma, mõni teeb seda lihtsalt kiiremini kui mõni teine. Mina tegin kiiresti, nelja aastaga. Eksperiment kulmineerus täna hommikul.
Ma pean otsustama, kas ma joon natuke rohkem, kui mulle on ette nähtud, või jään ellu. Ma vist otsustan elada. Elama hakata, kui täpne olla.
Probleem on selles, et ma ei tea, kuidas seda teha. Mul pole vähimatki aimu, millest elamist alustada, elamisest endast rääkimata. Ma ei tea, mida ma elus teha või saavutada tahan. Ükspuha, peaasi, et hing sees, nii ma vist arvan.
Mis kõige hullem − ma ei tea, miks ja kuidas ma elada tahan.
Õnneks pole ma oma teadmatuses üksi, sinul on täpselt sama mure! Kui ei oleks, loeksid sa teistsuguseid raamatuid. Sa ei pruugi olla hiljuti joomise maha jätnud alkohoolik, koolilõpetaja või kümneaastasest unest üleeile ärganu. Ilmselt oled sa täiesti tavaline inimene, aga sulle meeldib küsida, miks ja kuidas. Kui ei meeldiks, ei loeks sa üldse raamatuid.
Pikk jutt − sitt jutt, nagu meie vanaemad ütlesid. Fasten your seatbelt and prepare for an accident (kinnita turvarihm ja valmistu õnnetuseks), nagu teatas sildike ühe Tokyo takso kindalaekal. Lähme sõidame, nagu minu hea sõber Hendrik Sal-Saller varsti raadios laulab. Kogu öö on veel ees.
Elu mõte
Mul on sõber, kellel oli kakskümmend kaks miljonit dollarit. Ta oli oma firma maha müünud ja tehinguga meeletu hunniku raha teeninud. Mida sina kahekümne kahe milliga teeksid? Ostaksid mõne saare ja koliksid sinna elama? Investeeriksid kogu papi Eurojackpoti piletitesse (neid saab selle raha eest umbes kümme miljonit) ja duubeldaksid kogu summa, kui hästi läheb? Telliksid kõigile eestlastele pitsa ja neliteist miljonit jääks ikka alles?
Mõistlik.
Mida tegi minu sõber? Ta andis raha ära. Ma ei tee nalja, ta andis tõepoolest ära kakskümmend kaks miljonit dollarit. Kes teeb midagi nii lolli?! Minu sõber Derek tegi ja teed sina ka, kui välja mõtled, mis su elu mõte on.
“No nii, hakkab peale see kuradi eneseabi-ila,” mõtled sa nüüd, ja kui ei mõtle, olen ma üllatunud. “Müüjal oli õigus, kui ta seda raamatut mulle kotti pakkides ütles, et Raud on vanaks jäänud. Mis pagana elu mõte? Mida kuradit on mul kasu teadmisest, mis mu elu mõte on? Kuidas see mul Hesburgeris nagitsate ja Jyskis täispuhutava madratsi eest maksta aitab?”
Ega aitagi.
Ma võin ju elu mõttest jahudes mõne kunstiülikooli tšiki enda juurde ööbima saada, aga milleks mul seda vaja on? Pealegi, Mihkel, elu on üks dünaamiline värk, kogu point selles seisnebki, et see muutub pidevalt. Täna siin, homme seal, ülehomme juba kurat teab kus. Ja kui elu muutub, siis miks peaks elu mõte kogu aeg sama püsima? Oscar Wilde’i oled lugenud? Wilde ütles, et kunstil pole mingit mõtet. Täpselt nii ongi! Aga ütle mulle nüüd ühte asja, Mihkel: kui kunstil pole mõtet, aga elul on, ja kui kunst peegeldab elu, siis kuidas saab olla nii, et asi, millel pole mõtet, peegeldab midagi, millel on?
Oled sa lõpetanud? Luba, ma räägin Derekist edasi.
Ma tunnen Derekit juba aastaid, kuid me kohtusime alles hiljuti. Derek on ameeriklane ning nagu ameeriklastel ikka, on tal suur kõht ja naiivsevõitu naeratus. Derek oli kunagi muusik. Öeldakse, et korra muusik, alati muusik, aga Derek pole muusik juba väga ammu. Ma ei teagi, mis ta täpselt on. Mingeid asju ta ajab, elab Uus-Meremaal, lendab mööda konverentse ja peab motiveerivaid kõnesid. Tee YouTube lahti, kirjuta otsinguaknasse Derek Sivers ja seal ta on, saalitäiele hiinlastele midagi tarka rääkimas.
Derek tegi kunagi ammu internetipoe, kus müüs sõprade CD-sid. Kõigepealt müüs ühe ja selle pealt teenitud kasumi abil järgmised kaks. Dereki magamistoast alguse saanud CDBaby.com kasvas lühikese ajaga tohutuks äriks, hulga töötajate ja suurte ladudega.
Ma produtseerisin tollal Eesti vanamuusikaansambli Rondellus plaadi “Sabbatum” ja müüsin seda CDBaby kaudu, sest keegi teine siis veel pisikeste firmade kraami ei müünud. Albumist sai väikest mõõtu hitt ja meist Derekiga sõbrad.
Ühel päeval otsustas Derek CDBaby maha müüa. Ju ta tundis, et ei viitsi elu lõpuni CD-dega kaubelda, ja õigesti tundis, sest mõne aasta pärast sai CD-st samasugune vanakraam nagu kassetist enne seda.
Derek teenis tehingu pealt kakskümmend kaks miljonit Ameerika dollarit ja oli päevapealt umbrikas. Ta oleks võinud endale rantšo osta ja happily ever after elada, nagu inglise keeles öeldakse, aga ta tegi midagi täiesti radikaalset, eriti ameeriklase jaoks. Raha läks mingile organisatsioonile, mis korraldab lastele pillimänguõpet.
Mina midagi sellist ei suudaks. Ma tean väga täpselt, mida ma süllekukkunud varandusega teeksin, ja Eesti Muusikakoolide Ühendusele annetaksin ma sellest pisku, kui sedagi, olgu mu ahnus neetud.
“Miks sa seda tegid?” küsisin ma Derekilt.
“Neil oli seda raha rohkem vaja kui minul.”
“Nojah, aga ikkagi …”
“Kui laps õpib selgeks mõne pilli, on maailm oluliselt parem koht.”
“Ja-jaa, aga ikkagi …”
“Muusikahariduses teenivad need miljonid mingit eesmärki, minu taskus oleksid need lihtsalt mälestusteks põlenud.”
“Ma saan aru, aga ikkagi …”
“Ei
