ja kallites hotellides ööbida, mulle meeldivad Adriano Goldschmeidi teksapüksid ja kui on valida Almawini mandariini-astelpaju nõudepesuvahendi ja Fairy vahel, valin ma esimese. See ongi minu ja Dereki suurim vahe. Täiuslikus maailmas võiksin ma ehk Derek Sivers olla, päris maailmas olen ma aga Mihkel Raud. Ja päris maailm on üsna kuradi täiuslik.
Ma käisin mitu päeva mööda New Yorki nagu kuutõbine ja püüdsin välja mõelda, kus võiks olla see koht, kus Dereki omakasupüüdmatus ja minu egoism kokku saavad. Kui Dereki elul on mõte, siis kas minu omal võiks ka olla?
ja isa mõtleb ja ema mõtleb
ja onu mõtleb ja tädi mõtleb,
miks Mona-Lisa naeratab
ka mina mõtlesin ja palju mõtlesin,
nüüd enam ma ei mõtle,
sest välja mõtlesin,
miks Mona-Lisa naeratab
Mõni aasta hiljem sõitsime Liina ja lastega meie maakoju. Liina oli roolis, Mirjam ja Joosep magasid ning mina näppisin telefoni. Ma olin hommikul midagi Twitterisse kirjutanud ja plaanisin ülejäänud päeva laike kokku lugeda.
“Kuule, mis ma selle ülikooliga siis teen?” küsis Liina. Tal oli (ja on siiani) baka pooleli. Kunagi õppis Liina nagu pöörane ja sai häid hindeid, siis tulin mina, ajasin talle hunniku kärbseid pähe ning kaks ja pool aastat hiljem oli meid juba neli.
“Ma ei tea. Mis sa tahad teha?”
“Mina ju ka ei tea, sellepärast ma küsingi.”
“Mis su eesmärk on?”
“Noh, kooli peaks ikka ära lõpetama. Või mis sina arvad?”
“Miks sa arvad, et sa peaksid kooli ära lõpetama?” küsisin ma kiuslikult.
“Noh, see oleks õige asi, mida teha, ma arvan.”
“Ja mida sa selle bakaga peale kavatsed hakata?”
“Magistrantuuri minna, ma arvan.”
“Miks sa magistrantuuri tahad minna?”
“Noh, minnakse ju. Kõigepealt tehakse baka ja siis magister.”
Täpselt nii. Kõigepealt sünnitakse, siis minnakse lasteaeda, siis kooli, seejärel tehakse baka ja siis magister ning kõige lõpus surrakse ära. Nii see käib.
“Mis me praegu teeme?” püüdsin ma Liinat segadusse ajada.
“Mis mõttes?”
“Sõna otseses.”
“Maale sõidame.”
“Just. Meil on korralik perauto, paljudel on. Me sõidame sellega maale nagu tuhanded pered igal nädalavahetusel. Kõigepealt Põltsamaale, sealt keerame paremale, siis Leisi peale ja nii edasi. Mööda asfaltteed nagu kord ja kohus. Kus on üheksakümmend lubatud, seal sõidame üheksakümnega, ja kui on seitsmekümne märk, siis sõidame seitsmekümne viiega, sest päris seitsmekümnega ei sõida ju keegi.”
Liina vaatas mind nagu nõdrameelset. Mina jaurasin aga edasi ja olin korraga oma fantastilise tviidi unustanud.
“Aga võib ka teisiti sõita, kas pole? Mul on sõber Peeter, tema sõidab mootorrattaga, paneb mööda metsasihte, sõna otseses mõttes üle kivide ja kändude. Modra rappub nii mis kole ja kui vihma sajab, on ta minutiga läbimärg. Külm ja rõve, aga miskipärast sõidab ta ainult mootorrattaga ja ainult off road.”
“Jaa, aga …” püüdis Liina mind tagasi asfaltteele meelitada, aga oli juba hilja.
“Mõni paneb deltaplaaniga,” muutus mu hääl valjemaks. “Okei, Põltsamaale nad Tallinnast deltaplaaniga ei sõida, aga see polegi eesmärk. Nad liiguvad teistmoodi. Nad lendavad, saad aru? Meie sõidame nagu kõik ülejäänud, aga need tüübid, kurat, lendavad.”
“Mihkel, ära vannu.”
“Mõtle oma elust nagu sõidust. Sul on üks elu, üks sõit. Kuidas sa seda sõita tahad? Kas nii nagu kõik teised, Grand Voyageriga mööda Tallinna-Tartu maanteed, või tahad sa kuidagi omamoodi sõita? Deltaplaaniga nagu lind? Mootorrattaga läbi jõgede ja üle juurikate? Äkki kõnnid hoopis jala nagu Kristjan Jaak Peterson? Roomad nagu Aleksei Meresjev? Ja kui sa lõpuks kohale jõuad, millele sa mõelda tahad? Kuidas sa oma teekonda mäletad, kui kirstukaas pauguga kinni lastakse? Sõitsin nagu teised, tasa ja turvaliselt? Või tegin midagi omamoodi, midagi etteaimamatut? Ei teinud bakat lõpuni, magistrist rääkimata. Kolisin Kambodžasse, elasin koos munkadega, tulin tagasi Eestisse, õppisin kolm aastat trombooni, tegin matusebändi ja nägin aastaid iga päev, kuidas inimesed lähedasi viimsele teekonnale saadavad – õppisin sedakaudu rohkem, kui ükski ülikooliprogramm õpetada suudab. Seejärel hakkasin lambaid kasvatama, elasin kümme aastat Lõuna-Eestis, kolisin hiljem Silicon Valley’sse ja tegin oma start-up’i, see läks pankrotti ja ma tulin tagasi koju, sest aastad välismaal olid mulle õpetanud, mis teeb Eestist selle, miks ma siin elada tahan. Ja lapsed olid kogu aeg minuga koos, nägid kõike, mida mina nägin, ja on nüüd paremad inimesed. Ma võin rahuliku südamega lasta neil oma kolm peotäit mulda ära visata, sest ma tean, et nad saavad hakkama. Ja kuidas veel saavad.”
Liina pani raadio mängima ja uinutava häälega naine ütles, et homme tuleb oluliste sademeteta ilm. Ma võtsin telefoni ja kirjutasin Twitterisse, et kui homme peakski sademeid tulema, siis on need täiesti ebaolulised.
Aeg
Arstid andsid Robertile kolm kuud. Mehe vähk oli liiga kaugele arenenud ja teha polnud enam midagi.
“Kolm kuud?” ahastas Robert.
“Kolm kuud,” kinnitas konsiilium. “Võib-olla isegi vähem, rohkem kindlasti mitte.”
Robert läks koju ja otsis välja oma bucket list’i − nimekirja asjadest, mida ta elus kindlasti ära proovida tahtis.
Langevarjuhüpe.
Seks kahe naisega.
Päikeseloojang Ulaanbaataris.
Robert hakkas otsast minema. Aega oli vähe. Möödus kuu. Teine. Kolmas. Robert mõtles nüüd juba igal hommikul, kas sureb enne või pärast keskpäevast klubivõileiba.
Sõbrad tulid Robertiga hüvasti jätma. Mõni tõi lilli, mõni sai aru, et lilled võivad Robertist kauem elada, ja jättis need peenetundeliselt toomata. Tulid endised kolleegid, tulid naabrid. Isegi eksabikaasa tuli. Kes aga ei tulnud, oli vikatimees.
Juba jooksis neljas kuu, aga ikka ei midagi. Viies ja Robert elas ikka veel. Ta haaras telefoni ja helistas advokaadile.
“Ma tahan nad kohtusse kaevata,” ütles Robert vihaselt.
“Kelle?” oli advokaat segaduses.
“Arstid.”
“Mille eest?”
“Nad valetasid mulle. Lubati maksimaalselt kolm kuud, aga läheb juba kuues.”
Poolteist kuud hiljem suri Robert nendesamade arstide käte vahel. Tõestisündinud lugu.
