aeg venib nii” teises raadiohitis.
Filmikunstis toimus sama: “Aeg elada, aeg armastada” hullutas masse 1976ndal ning “Surma hinda küsi surnutelt” 1977ndal aastal. Sõna aeg viimase pealkirjas küll ei olnud, ent surma hind ütles aja kohta sada korda rohkem kui pool seitse või viie minuti pärast.
Tänapäeval pole ajahullus kuhugi kadunud, ometi suhtuvad kaasaegsed pophiiglased minu noorusaja bändidega võrreldes aega hoopis teistmoodi. Minu lapsepõlves lauldi ajast aukartuse ja rõhutatud alandlikkusega, tänapäeva popkultuur on teinud ajast aga peenraha, mida kas jääb kogu aeg üle (Põhja-Tallinn ja “Meil on aega veel”), mis tekib kuidagi iseenesest (Hannah ja “Küll tuleb aeg”) või mida võib mõõdutundetult kulutada (Sunshine Company ja “Las lendab aeg”).
Kummati on aeg midagi olulisemat kui käibesõna laulu pealkirjas või asi, mida Apple Watch muude lahedate asjade kõrval näitab. Et aja väärtusest võimalikult piltlikult kirjutada, luba mul seda rahaga võrrelda.
Kui aeg rahaks arvutada, tekib talle lihtsasti hoomatav ja kõigile ühtmoodi mõistetav mõõde. Ma saan hiilgavalt aru, kui banaalne on minu järgnev mõttekäik, ent mitu korda sa päeva jooksul ajast mõtled? Mitu korda rahast? No just. Kas poleks tore, kui oleks täpselt vastupidi?
Aeg on valuuta, mida meil kõigil on täpselt ühepalju. See pole minu mõte, seda juttu räägivad sulle kõik elustiilidisainerid ja motivatsioonigurud, aga see ei tee nende juttu vähem faktitäpseks: aeg on ainus valuuta, mida on nii minul kui sinul täpselt sama palju.
Tervisest ja vanusest sõltuvalt võib sul aega minust rohkemgi olla, aga põhimõtteliselt alustavad kõik inimesed enam-vähem sama koguse ajaga ning vähemalt praegu pole seda võimalik juurde osta, nagu Steve Jobs kogu maailma kurvastuseks 2011. aasta oktoobris tõestas.
Kui sa oled Oleg Ossinovski või Urmas Sõõrumaa, kisub su nägu sularahaautomaadi juures alati naerule. Vajutad aga “Näita kontojääki” ja numbrid ei taha ekraanile ära mahtuda. Seletamatagi on selge, et selline asi kohe hommikul tuju maru heaks teeb.
Üks reklaamiagendist tuttav rääkis mulle kunagi, kuidas ta naisi saab:
“Enne ööklubisse minekut teen ma alati panga juures peatuse ja lasen masinast hunniku kontojäägiga pabereid välja,” jagas ta oma peamist elutarkust. “Kui klubis mõni beib silma jääb, kirjutan oma telefoninumbri kontojäägiga paberi teisele küljele ja annan selle beibele. Mees, sa ei kujuta ette, kuidas see toimib!”
“Ja mis sa selle beibega siis peale hakkad?” küsisin ma täiesti siiralt. Elu on mind nimelt õpetanud, et üks asi on beibele hinge pugeda, kontojäägiga või mitte, teine asi seal hinges midagi peale hakata. Ehk nagu Salinger kunagi kirjutas: nendel, kes on andekad, ei ole eriti keeruline lihtsa inimese hinge pugeda, küsimus on selles, mida nad sinna maha jätavad.
Pappi võib mu reklaamiagentuuri tuttaval olla rohkem kui sinul ja minul kahepeale kokku, aga aega on tal siiski täpselt sama palju. Kogu trikk seisab selles, kuidas ta seda kasutab. Ja kuidas kasutad sina.
Ma olen ajast ja rahast mõtlemiseks konstrueerinud ühe pealtnäha naiivse, ent tegelikus elus suurepäraselt töötava valemi:
iga tund on võrdne ühe euroga, seega on ööpäevas 24 eurot.
Ühes aastas on mul järelikult 365 × 24 ehk 8760 eurot.
Eesti mehe keskmine eluiga on 70 aastat ehk kokku 613 200 eurot.
Kõlab ju kenasti, kuid sarnaselt riigiga nõuab ka elu minu käest maksu. Ma nimetan seda taastumismaksuks, mille määr sõltub tundide arvust, mille ma ühes ööpäevas magan. Keskmiselt on seda 7 tundi, mis teeb 70 aasta kohta 178 850 eurot.
Kui lahutada 613 200 eurost 178 850 euro jagu makse, jääb järele 434 350 eurot. Pole paha! Ainus probleem on see, et ma olen üle poole sellest summast juba ära kulutanud, jumal teab, kuidas ja mille peale.
Ma olen praegu 47-aastane. Eesti mehe keskmine eluiga ehk 70 – 47 = 23. Ja 23 × 365 × 24 teeb kokku 201 480 eurot. Taastumismaks ehk 58 765 eurot maha ja järele jääb 142 715 eurot.
Vau. Igale eesti mehele ette nähtud 613 200st eurost on minul alles kõigest 142 715. Selle eest saan ma heal juhul kahetoalise korteri Kalamajas, ei midagi enamat.
Ma loodan muidugi kauem elada kui keskmine eesti mees. Minu plaan on tiksuda vähemalt üheksakümneseks, mis annaks mulle hoobilt juurde 20 aastat ehk (pärast taastumismaksu mahaarvestamist) 124 100 eurot. Ent isegi kui ma üheksakümneseks elan, olen ma pöörase osa oma kapitalist juba tuulde lasknud. Tervelt 411 720 eurot (bruto) olen ma kulutanud järgmistele artiklitele:
• oma “suure võimaluse” ootamine;
• pidev halamine, et mu “suur võimalus” kuidagi saabuda ei taha;
• kogu ülejäänud maailma süüdistamine, sest kes muu on süüdi minu “suure võimaluse” viibimises;
• sõpradega õllest ja keppimisest rääkimine (rõhuga sõnal rääkimine);
• katkematu enesepiitsutamine, sest kui keegi oleks seda kõike mulle õigel ajal rääkinud, oleksin ma kõik need 411 720 eurot kuidagi nutikamalt kulutanud.
Nüüd ei jää mul muud üle, kui võimalikult kaua elada, sest mida kauem ma elan, seda rohkem valutsi mul on. Ma pean väga täpselt mõtlema, kuidas järelejäänud raha (aega) kasutada. Kas lasen lihtsalt läbi sõrmede nagu ansambel Põhja-Tallinn või investeerin nii kavalalt, et kui keegi kunagi surma hinda teada tahab, tuleb ta minu hauale konsulteerima?
Need kaks küsimust – kuidas aega juurde saada ja kuidas seda võimalikult targasti kasutada – on minu elu telgjoon, kui korraks ühe korraliku eneseabiraamatu moodi kõlada tahta. Kombinatsioonis minu elu mõttega – teha üks mälestusväärne sõit – moodustavad need küsimused püha kolmainuse, millele mõtlemisega ma iga päeva alustan.
Ma ärkan hommikul kella viie ja kuue vahel, pesen hambad ja lähen jalutama. Ma elan Koplis, umbes kolme minuti kaugusel Stroomi rannast. Veel kolmveerand tundi ja ma olen Rocca Al Mare kooli juures. Kolmveerand tundi tagasi ja olengi jälle kodus, kus pere vaikselt ärkama hakkab.
Neil jalutuskäikudel mõtlen ma eelseisva päeva põhiküsimustele: kuidas aega juurde saada ja kuidas tänaseks eraldatud summat ehk 17 eurot kõige targemini kasutada.
Järgnevate peatükkide jooksul võtan ma su oma jalutuskäikudele kaasa. Ma püüan sinuga arutada, kuidas meile eraldatud rahast parim ROI (return on investment) välja pigistada. Sa võid olla luuletaja või torumees, panganõukogu liige või korteriühistu esimees, näitleja või kassiir, kogu nipp seisneb kahe detaili võimalikult täpses paikasaamises: kuidas aega juurde saada ja kuhu see investeerida. Ülejäänu tuleb juba lihtsamalt.
Sinu elu on kindlasti hoopis teistsugune kui minu oma. Ma ei püüa su aega sinu eest kasutada ega su elu sinu asemel elada – usu mind, mul on enda omagagi piisavalt tegemist. Küll aga üritan ma sulle näidata, et igast olukorrast, ükskõik kui lootusetu see ühel või teisel hetkel ka tundub, võib mitut moodi mõelda.
Sinu ja minu eesmärgid, sinu ja minu plaanid ning sinu ja minu unistused on alati kellegi või millegi teise probleemid. Neile teistele keskitele ja miskitele ei mahu pähe, et sinu ja minu elu on sinu ja minu, mitte nende
