või kõrge palavikuga Sancho Panzaks kutsud.
Ahjaa. Poolteise tunni pikkusele jalutuskäigule kulub 1,5 eurot. Selle ajaga käin ma 8 kilomeetrit, mis teeb omakorda 10 000 sammu. 10 000 sammu tähendab kolm tundi pikemat eluiga. Poolteist eurot panin sisse ja välja võtsin kolm. Mine räägi seda oma finantsnõustajale ja vaata, mis näo ta teeb.
Teised
Ma palun sul hetke pärast midagi kohutavat teha. See harjutus on küüniline, ent meil on tagumine aeg soomust kasvatama hakata. Maailm välisukse taga on toores.
Keiser Marcus Aurelius mõelnud igal hommikul inimestele, kellega ta eelseisva päeva jooksul kohtuma pidi. “Ajudeta tropid, ladvast näpistatud türnühvlid, kari lootusetuid lambaid,” arutlenud mees end pesutuppa lohistades. “Kuid minu jumalik kohustus on neid idioote valitseda ja juhtida.”
Küüniline, kas pole? Ajaloo valgustatuim riigimees pidas oma rahvast koristamata pööninguga kinnasteks, keda temal, über-intelligentsel tarkpeal, tuli helgema tuleviku suunas vedada. Kole lugu, ma tean. Teistest inimestest, saati oma rahvast, ei ole ilus niimoodi mõelda, aga täpselt seda Aurelius tegi ning tänini peetakse teda Vana-Rooma kõige helgemaks peaks ja tema teostele on Silicon Valley raamatukogudes nädalatepikkused järjekorrad.
Kui sa homme hommikul ärkad, püüa hambaid pestes end hetkeks poliitkorrektsusest vabastada ja mõelda inimestele, kellega eelseisev päev sind kokku viib, umbes täpselt nii, nagu Marcus Aurelius tegi.
“Herbert on eriline oinas, Jaana enesekeskus on aga lihtsalt tülgastav. Nii lolli inimest nagu Toomas pole ma kunagi näinud. Ja kurat, kõigi nendega tuleb mul täna kaks tundi koosolekul istuda. Kuidas seda niimoodi teha, et ma neile kätega kallale ei läheks?”
Väga hea. Algus on tehtud ja edasi läheb kõik juba lihtsamalt. Tunned end oma halbade mõtete pärast natuke süüdi? Lohutagu sind teadmine, et Herbert, Jaana ja Toomas mõtlevad sinust täpselt samamoodi.
“On ikka värdjas, raisk,” hammustab keegi neist praegu hambaharja.
“Miks ta juba ära ei sure,” ahastab teine pastat tuubist välja pressides.
“Durex pole oma kampaaniaid kunagi ajastada osanud,” targutab kolmas.
Tunni pärast olete te kõik kenasti koosolekutoas.
“Tere hommikust,” naeratab Herbert sind nähes, “sa näed täna kuidagi eriti reibas välja.”
“Ma mõtlesin hommikul su eilse idee peale,” lipitseb Jaana, “ja minu meelest on see geniaalne.”
“Ma õhustasin eile Maarikaga ja soovitasin tal sind edutada,” valetab Toomas, nii et musi tossab.
Et oma vaenlaste hulka täpselt teada, loe kokku oma imetlejad, soovitavad vanad stoikud. Valmista end halvimaks ja üllatu positiivselt, soovitan mina. Inimesed pole kunagi nii halvad, kui sa neist hommikul peegli ees mõtled, isegi kui see on pelk mõtteharjutus. Mis siis, kui Herbert sulle siiralt külge ajab? Äkki Jaanale meeldib su idee päriselt? Võib-olla soovitas Toomas tõepoolest eile bossiga salatit sisse vohmides su palka tõsta?
Me kipume teisi omaenese rikutuse piires kahtlustama, mina teen seda pidevalt. On inimesi, kelle puhul ma alati tean, mida ta mõtleb. Aga äkki võib juhtuda, et ka kõige suuremal lollpeal tekib kord elus mõni hea mõte? Mõni maailmamuutev idee, mille elluviimise juures ma kindlasti viibida tahan? Kas mul ikka on luksust see idee eos rumalaks kuulutada, lihtsalt põhjusel, et selle autor on keegi, kellel tavaliselt häid ideid ei ole, vähemalt minu hinnangul?
Aastaid tagasi oli mul naiskolleeg, nimetagem teda Annikaks. Ma vihkasin kõike, mida ta esindas – väikekodanlikkust, matslikkust, kirjaoskamatust, egoismi ja mis kõige olulisem, ma jälestasin tema piiritut rumalust.
Annika rääkis kõva häälega, segas alati teiste jutule vahele ja tüütas kogu kollektiivi lõputute lalinatega boyfriend’idest, kellega ta eelmisel nädalavahetusel Hollywoodis tutvus ja kes ta järgmiseks nädalavahetuseks maha olid jätnud. Ta kritiseeris katkematult kõiki teisi ega häbenenud suitsunurgas meeskolleegidele naiskolleegide seksuaalseid võimeid kirjeldada. Tõtt öelda oli mul keeruline aru saada, miks keegi Annikat juba lahti ei lasknud, kuni juhtus midagi ootamatut. Nimelt otsustati lahti lasta hoopis mind.
Et asi korrektsem välja näeks, kogusid lahtilaskjad minu lähematelt kolleegidelt kaebusi. Minu ebameeldivaks üllatuseks läks valdav osa kolleege selle avantüüriga kaasa. Kes kurtis, et Mihkel ei suuda keskenduda, kes märkis, et Mihkel teeb oma tööd ühekülgselt, kes pidas vajalikus lisada, et tõeline professionaal koduseid asju tööle kaasa ei too. Ühesõnaga närune värk.
Tõe huvides tuleb tunnistada, et tol ajal ei olnud ma tõesti kõige paremas vormis. Minu isiklikus elus oli korralik kriis ja kuigi ma püüdsin seda iga hinna eest varjata, oli mu tuksiläinud suhe avalik saladus. Tööd ei suutnud ma tõepoolest kuigi palju teha ja põhjused mu vallandamiseks olid igati õiguspärased, ometi tuli too kergus, millega kolleegid vaimse taskunoa järele haarasid, teatava šokina. Kõik kaebasid millegi üle. Kõik, välja arvatud Annika.
Kui ma Annika käest suitsunurgas küsisin, miks siis temal ühtegi etteheidet pole, vaatas ta mind ükskõikselt ja puhus kopsutäie sigaretitossu mulle otse näkku: “Sa oled nõme tüüp, Mihkel, aga kitse panna on veel nõmedam.”
Annika oli loll, enesekeskne, paljusõnaline ja hoolimatu inimene, on suure tõenäosusega tänaseni, kuid oma kõige põhilisemas olemuses oli Annika jalustrabavalt väärikas. Tal ei olnud ainsatki sisukat, saati siis maailmamuutvat mõtet, ent tal oli võime, mille eest ma teda tänini kadestan: ta suutis kiusatusele vastu panna. Maru lihtne olnuks mulle kõigi sarkastiliste repliikide ja irooniliste muiete eest kätte maksta. Võib-olla on see kättemaks veel ees, kust mina tean. Toona jättis ta süllekukkunud võimaluse igatahes kasutamata.
Hommikune teistest halvasti mõtlemise harjutus aitab sul inimkonnas positiivselt üllatuda. Minul igatahes aitab. Ma valmistun halvimaks ja satun vasikavaimustusse, kui päev normaalselt kulgeb. Mis saab olla imelisem normaalsetest asjadest vaimustumisest? Ihalda kogemusi, mis on kogetavad, mitte neid, mis ei ole.
Kogu selle jutu taga on muide tonnide viisi teadust. Ma soovitan lugeda Ameerika käitumisteaduste professori Nicholas Epley raamatut “Mindwise: why we misunderstand what others think, believe, feel, and want”. See suurepärane teos on ilmunud ka eesti keeles ning sisaldab kohmakale pealkirjale (“Meele algoritmid”) vaatamata põnevat lugemist teiste inimeste kohta, eriti aga selle kohta, kuidas me neid ise oma peas konstrueerime.
Epley väidab muuhulgas, et sa kujundad oma arvamuse teisest inimesest viiekümne millisekundiga, see tähendab kiiremini kui üks silmapilgutus. Ja loomulikult vastupidi – teised inimesed kujundavad oma arvamuse sinust täpselt sama kiiresti. Päris kõhe, mis?
Veel kõhedam on, et selle lühikese ajaga kujundame me oma hoiaku ka teise inimese pädevuse kohta.
70 % poliitikutest, kelle sa koos minuga ametisse määrad, saavad pukki tänu hinnangule, mille tekkimisele kulus viiskümmend millisekundit. Mõtlemine kipub meid väsitama ja kui meie ajud peavad langetama mõne keerulise otsuse – kellele valimistel hääl anda või milline pesupulber osta –, laseme aju säästmiseks langetada selle otsuse instinktidel ja varasematel kogemustel. Meil on iPhone’id ja Lufthansa, kuid sügaval sisimas oleme sinuga primitiivsed ürginimesed, kes pole aastatuhandete jooksul just ülearu palju muutunud.
Aga tühja need poliitikud, pesupulber ja viiskümmend millisekundit, see raamat räägib ju sinust. Et aru saada, mida teised inimesed sinust mõtlevad, on vaja teada, mida ja
