ta on taskunoaga lõiganud ja vestnud, et seda oma mudasesse suhu allesjäänud rohtundrasvaste hammaste vahel edasi-tagasi libistada. – Audrey isa Sam Death: mitte De’Ath, mitte mingi pipstükk, mitte mingi siuke, kes on enda arvates parem, kui olema peaks. Nimelt Sami vend Henry, kes end nõndamoodi tituleerib ja elab uues villas mingis Muswell Hilli nimelises kohas. Neil De’Athidel on omaenda kindral. Audrey on seda lauset nii mitu korda kuulnud, et isegi nüüd, suure kümneaastase tüdrukuna, ei suuda ta sellele nägemusele piiri panna: üleni kuldseid tresse täis riputatud helepunases kuues lihav mees istub nõudepesuruumis köögitoolil. Valged bakenbardid kõrge kraeserva peal nagu vahukoor, punane põsk vastu lubjatud seina vajutatud. Mitte et Audrey ema De’Athide kindralist kadedusega räägiks – selles arusaamises on alati olnud armastusväärsust: et ehkki Deathid pole sellised, kellel teenreid oleks, pole nad ka säherdused, kes ise teeniks. Ja ehkki Deathid pole paremad, kui nad olema peaks, pole nad ka hullemad, kui olla võiks. Sosin võõrastetoas enne uue seinalühtri paikapanekut, enne väikese pianiino saabumist – sosinad, kui Mary Jane videvikus uhke Solari lambi lauale pani ning see toanurgad oma kuldse valguskeraga ümaraks tegi. Uulitsapoisid, sisistasid nad, naakmanid, paadialused – tuli igasuguseid mitmel puhul ütlema: Palun teatavaks võtta, härra, proua, et ma olin Lambethi vaestemaja sabas ja üks mees, kes seal oli, ütles, et kui ma lääne poole tema suguseltsi tervitama tulen, saaks ma selle eest kuus penni. Aga Sam Death pole mingi sosistaja: Kuus penni! Kuus penni mingile ülespuhutud vingatsile, kes on ennast körti täis puukind! Sul on ikka sitta moodi vedand, kui sa siit kolmepennisega minekut teed – tõmba heaga uttu või ma kutsun võmmid! Paadialustel pole mokk üldsegi vingus – kolmepennine on hea noos, nii et nad kalpsavad puiesteelt Fulham Roadi majja sisse ja viskavad mütsi õhku, Audrey isa aga nööbib oma jänesenahkse kasuka pikad hõlmad kinni, öeldes: No vähemalt üks mees ei pea täna õhta käppa imema. Audrey ei näe ülespuhutud vingatsit kordagi, teab isa teist venda ainult nende õhtuste pealetungide järgi – Sam pöörab minekule, et sundida teda ringi pöörama, ise pomisedes: Kuradima kahju, et Ausat John Phelpsi enam oma parvega pole, muidu viiks ta selle Surrey poolele üle. Nii et kerjusonu James Death muutub Audrey silmis kõigiks kerjusteks – kui teda saadetakse isa Roosist ja Kroonist õhtueinele kutsuma, on Jim see vari, mis luukidel tantsijate kõrval kepsutab. Petrooleumilambi lõõmas näeb Audrey teda Monmouth Streeti turumüüja leti all roomamas – lömitab seal, võtab maast apelsinikoore ja surub selle laia naeratuse oma vanamehemolu vastu … Siis tänavakunstnik, kes põlvitab King Streeti rauapoe ees, kus Audrey ootab, seni kui ema käib sees plekktoositäit Zebra pliidipuhastusvahendit ostmas. See rottmees kriipseldab graniidile söe, mitte kriidiga võlla – servadest narmendava kriipsupahmaka, mille küljes ripub onu Jim, kes laulab: Jee-su ve-e-ri mind ii-al alt ei vea … müts pihus.
Stanley, pintsak kemmergulingi külge riputatud, topib kriidist sisekummi terasrenni – Gilbert, Gilbert Cook … teeb midagi sarnast, nii et Audrey hammustab mu huulde … Aga veel mitte – enne seda, siis, kui Albert istub köögilaua taga, särgikäised paeluvate kummidega üles kinnitatud, tituleerivad nende vanemad endid juba Deethideks, et riimuda tiiiikuga, millega Sam hambavahesid kougib, endal nägu punnis peedipunane. Sa saad veel ajurabanduse, peremees, ütleb Albert, kastab sule tindipotti ja täidab Olive’i rea rahvaloenduse formularil kantseleiametniku kiire-kärme kaldkirjaga. Ära sa peremeheta siin midagi, igavene nolgisaks, uriseb Sam, mis siis on, kui me ühest a-st e teeme? Mis see teiste asi on? Albert on pärinud isa näo, mis oleks mõne paksu mehe küljes täitsa nägus, kuid nende koonusja pea küljes paistab pentsik – sile nahk koguneb kulmude juures ja piki lõuajoont krimpsu. Ma ütleksin, et see oleks ministeeriumi rida, jäta parem järele – ning nende sõnade saatel jätkab Albert kirjutamist: Death, Violet May, tütar, –, –, –, keskharidus, sulg teeb lahtrist lahtrisse morset, kriipsud osutavad teistelegi ühistele tunnusjoontele – vähemalt kuni mina olen oma elu peale läinud, teiste nimel pole mul vähimatki soovi rääkida … teiste nimel, kes vaatamata sellele, et Albert on neil üles kasvades alati nina all olnud, lähevad alati kihevile, kui ta teeb kaht asja korraga, ja veel mõlemat veatult: mängib klaverit ja loeb õhtulehte, mõõdab munakeeduaega ja lööb samal ajal majapidamisarveid kokku – ükski käe-jala vaheldumine ega silma-käe koordinatsioon ei väära teda, ükski heliredelite muutlikkus ei aja teda hämmeldusse. Nigu kaksikud ühe naha sees, ütles kohalik naljahammas, nähes Berti eksimatult jalgpalli lennult tagasi löömas ja samal ajal peremehele Sporting Timesis pliiatsijupiga võimalikke võitjaid ära märkimas – seda siis, kui isa ja poeg veel lähedased olid, vanasti Craven Cottage’is, mänguplatsil, mis oli iga kandi pealt rõõmsalt piinatud mülkaks pekstud ja tambitud. Audrey mõtles: kui meie oleme surm, siis peab onu James olema dearth, nälg – see sõna oli koolis piiblist ja Bunyanist nopitud, sest sagedased kirikuskäijad, saati siis armulaualised, Deathid pole.
Kui viiest Deathi lapsest neli olid Waldemar Avenue majast lahkunud, oli Death, Samuel A. Theodore, 51, 31 aastat abielus, garaaži ööinspektor, Omnibussikompanii, töötaja, ikkagi omameeste seas tuntud kui Rothschild Death – kihlvedude ja jänesenahkse kasuka ning kõrtsides ja odavates teatrites King Streetist Parsons Greenini ja sealt edasi Mortlake’ini kummutatud pool-heledat-pooltumedat õllede tõttu, mis andsid tema pretensioonikale pealispinnale joviaalse läike. Omameeste seas, jah, sest sedasorti asju edasi ei räägita, aga ametlikult oli tema nimi Deeth, ja kui kolm Deethi end Londoni sauest Devoni punasesse liivsavisse ümber istutasid, seades end Alberti abiga sisse ühes Cheriton Bishopi kotedžis – kus Mary Jane oli üles kasvanud –, said nad kohalike seas tuntuks Deeridena. – Sam Deer tuterdab väikeses aias ringi, Olive Deer jälgib teda. Olive on näinud illustreeritud nädalakirjas pilte ja lugenud sellega kaasnevat teksti. Pildid on hägusad – sõnad raskesti tabatavad. Olive, kes ei tea täiskasvanute kehadest peale enda oma mitte kui midagi, murrab ikka veel pead, kuidas küll Holloway vanglas neile naistele, kes söömast keelduvad … kes hambad kõvasti tangis hoiavad, toitu sisse pressitakse. Ta murrab pead, mis tunne oleks öelda mõnele inimesele, et vihmast uhutud aiast on kotedžisse lekkinud väänlev sipelganire. Sisse pääsenud, trepist üles voolanud, küünlatahi uurded puhtaks ludistanud ja tungib nüüd sugugi mitte ebameeldivalt mu sinnasamusessegi …
Stanley lapib sisekummi, lükates seda puust panges läbi vee, krussis angerjas puhub pinnale mullisoru. Ta tõmbab kummi välja, pühib kaltsuga üle, märgib lõpused kriidiga ära. Krussi sisse toppama jäänud, koridor Audrey ees kaugusesse sirutumas … pikemana kui aeg, Audrey põleb saamahimust selle ülekandega jalgratta järele, olles veendunud, et oskab sellega Stanleyst paremini sõita – kiiremini ära parandada. Nagu nõelasilmast tulnud oma rätsepakostüümis, mis ta on Ince’i esimese nädala palga eest ostnud, himustab ta seda – ja kannab Stanley vastu vimma. Üks asi oli ikka veel Berti särgikraesid seebitada – Berti ülimuslikkust peeti nende jõmpsikaajast peale nii endastmõistetavaks, et jutuks võtta tasus seda sama vähe kui seda, mis asja sa seal kemmergus omaette sehkendad. Aga Stanley – Audrey tita, Audrey pupujukuke, see, et ratas on Stanleyl ja mitte temal, noh, Audrey oli väevõimuga paljaks tehtud, tema südamesse puges kahtlus, et Stanley pole temast eales kröömikestki hoolinud. Kui me õues mängisime, „Queeniet” mängisime – ja mina olin Queenie, ja Wigginsi poisid kõik irvitasid mu üle … ja see Sands Endist tulnud nõme poiss – see, kelle kohta ema ütles, et selle seljariietel on gaasihais juures – võtab palli ja kastab lompi, veeretab seda siis hobusesita sees, ja kui ma ümber pööran, viskab sellega nii kõvasti minu pihta, et nöör läheb katki ja kõik see ligane sitane paber mähkub mu näo ümber ja pritsib mu põlle täis, ja vat kus Stan kargab talle kallale, annab korralikult tappa, kaitseb oma suurt õde, ja Sands Endi jõmmil olid siuksed ilmatumad tallanaeltega saapad, sukki polnd, aint need saapad … otse Stanile silmnäkku … kiunatus! Wiggingsi poisid röögivad, pööravad otsa ümber ja plagavad minema. Mõni tallanael oli vist lahti tulnd – nõnda palju verd oli. Kui Bert toast välja tuli ja ta eemale tiris, sülgas see Sands Endi jõmpsikas: Könn siuke! Kuse püksi ja tõmba uttu! Aga ikkagi … võib-olla … võib-olla oli see isegi siis ainult üks kuradima palagan …
Lihalõiked ja pirukad,
