külaskäiku. Külaskäik – ja talle jäi hais külge … higihais, Largactili higi. Mehe vinnilisel laubal olid rohekad köhasiirupipiisad ja ruudulise flanellsärgi krae siseküljel räpane plekk. Ta ütles, et talle meeldib vaadata seda punase puiduga puud, mis tema palati aknast paistis. Neile ju ometi, oli Busner mõelnud, ei peaks üle jõu käima teda lihtsalt puhtana hoida – ehkki ta teadis märksa paremini kui enamik teisi, et tegelikult käis. Nad ju ometi, oleks ta puhketoa kopitusse äärepealt röökinud, suudavad teha nii, et tema jalad ei peksleks! Sest nagu see poleks veel piisavalt haletsusväärne, oli Henry Busner – mu vend – niitsunud: Ma – ma ei suuda neid va-va-valitseda, ei suuda …
… nüüd enda omi valitseda. Unest ei tule midagi välja – ja enam pole haiglat, kuhu Busnerit saaks vastu võtta. Ta on pensionil: tuulest pungil pruuni kardina all, aprillihommikusest päikesepaistest sondeerituna on riidas apelsinikastid, mille peale on trükitud nimi La Cadenga ja mis on täis koproliite, mis ta on oma kabinetist Heathi haiglas ära toonud, põgusalt Redington Roadile ümber paigutanud ja siis edasi siia kärutanud. Ma – ma ei suuda neid va-va-valitseda – neid kivistunud sittasid. Kastide vastu toetub vihmasirm, mille ostmisest, laenamisest või leidmisest pole Busneril vähimatki mälestust. Kuid nii, mõtleb ta, see käibki: vihmavarjude saamiseks ei sõlmita ealeski lepingut, neid ainult omandatakse mingil salapäraselt moel, et nad oleksid viivuks kasulikud, seejärel tüütud ja koormavad ning viimaks läheksid kaduma. Ning see kaotamine ise ei meenu, nii et tavaliselt rabab meid üksnes vihmavarjukujuline auk seal, kus see vanasti oli. 09.10. Jälle kümme. Kui ta pigistab parema käe sõrmedega vasaku randmeselja lõtva nahka, kostab vanameheliku uduvihmana: D-E-T-S-IMAALREFORM, seejärel purskena: DETSIMAALREFORM! Pöörab kohe rahaasjad ringi, pöörab kohe rahaasjad riin-gii! – Vanadus on, turgatab Busnerile pähe, kui ta ühe kangestunud külje peal konutab ja kellraadiot põrnitseb, institutsionaliseerimise vorm – see röövib sinult identiteedi ja annab asemele teise, lihtsama, see võtab sult riided ja jagab välja mundri, mis koosneb lõdva miidriga pükstest, viledatest pintsakutest ja koitanud kampsunitest, rõivastest, mis on kas pärit kaltsukatest või sinnapoole teel. Sellega ühel pool, saadab vanadus su ühtaegu kitsendatud ja piiramatusse alasse, atrofeeruvasse koridoride ringi, mis ühendavad päevavalguslampidega valgustatud ja üleköetud tube, kus sa närtsitad oma päevi, lugedes eelmise päeva lehti ja erialaajakirju – kuigi mitte selliseid, mis oleksid seotud sind ootava alaga. Vanadus võtab su toidu ja püreerib seda, võtab su joogi ja pöörab selle destilleerimisprotsessi pahupidi, võtab – Ei! pöörab rahaasjad riin-gii! Ta teab, et see kõik on ennatlik, et ta on säärase kõrgema unustamise alal alles pelk algaja – et kunagi kuninglikus haiglas töötades oli ta endiselt nobe olnud, krahmanud munaja palli poole sööstes meeskonnakaaslase õlast, et leida kobamisi teed vajuvasse taevasse … – ükskõik kuhu, peaasi, et see polnud maamulla tapamaja, ükskõik mis nahast, peaasi, et see polnud mu pudrukäpaliselt lahatud laiba rindmikukilp … Pärastpoole oli ta olnud kohustatud, nagu talle tundus, korstna all teenima … või siis kampaniili all, mitte et seal oleks eales ükski kell helisenud, sest see oli üksnes maskeeritud ventilatsioonišaht, mille kaudu haigla tülkjad lehad üles taeva poole tõusid …
Personalitüütaja oli Busnerile saabumisel öelnud, et varem oli uusi patsiente kohale toodud erirongidega, mis New Southgate’is pimeduse katte all seisatasid. Platvorm asus järsu nõlva põhjas ja oli ligipääsetav malmtrepi siksakkide kaudu – kuigi patsiente viidi mööda jalakäijate tunnelit, mis käändus läbi kriidise maakamara üles haigla idapoolseima otsa juurde. See tähendas, et pinnale nad ei tulnudki – nende hullumajja saatmises oli muldasängitamist –, ent selle asemel avastasid nad hämmeldunult, et neid utsitatakse mööda pikka pooleldi maa-alust koridori vastuvõtu eri staadiumidesse: neile tehti plaaditud künas täitõrje, neid kimbutati küsimustiku ja pealetükkiva arstliku läbivaatusega, raseeriti, pügati, seejärel jagati välja karedad madratsiriidest ürbid, siis aga paigutati palatisse ja anti kätte õhtusöök: plekk-kruusitäis loomalihapuljongit ja aroruudiküpsis. Maaklerite klaviatuuride klibin-klõbin puurib läbi seina – mullid on nüüd hakanud lõhki plaksatama, igaüks neist jätab endast maha mõned meenumiskribalad … Busnerile tuleb meelde, et vaglamustriga nurgakivid olid üksnes tollesama idatiiva väravapostidel – ja idatiib lisati hoonele hiljem. 09.15. Ta arutleb endamisi: mis kuulujutte võisid need uued patsiendid hullumaja kohta kuulnud olla? Mõnes mõttes polnudki sel ju tähtsust, sest neil oli omaenda pea sees niivõrd palju hullem olla. Ta tunneb oma vananeva näo raskust, koobastesse varisevad kurnatud silmalaud hõõguvad oranžilt ning ta näeb läbi pilu valgeid pulki voodi jalutsis ja mõtleb: kord vaatasin ma läbi samasuguste pulkade ja pigistasin aega – seda Casio kella. Busner tajub, et ta on peaaegu kohal, kuid esmalt vajalik vahemäng: Moogi süntesaatori muusika, koomiksi-Mekon pöörleb oma volframist praetaldrikul söögitoarõdu avatud klaasuksest sisse ja põrkab puhvetilt, kappkellalt, tiikpuust baarikapilt rikošetiga tagasi … riin-gii. Kas me, mõtiskleb ta, tõesti mõõtsime ravimeid grammides – detsimaalsüsteemile üleminek tuli ju ometi lainetena? Kas see ei saanud käia graanides ja graani murdosades? Ta kiikab valgete pulkade vahelt läbi ja näeb vastu kiikamas oma kõhnemat, nooremat mina – siledapalgelist ja punakaspruuni juuksepahmakaga. Kaela ümber ripub tal aasana vanamoodne sfügmomanomeeter, jäme kummeeritud mansett kõlgub rinnal, mõõdiku raske teraskorpus kolksub vastu voodipõhja kill-koll, kill-koll. Tema tömbid vilkad sõrmed krutivad pruunikashalli villase lipsu viledaks kulunud otsa rulli ja jälle lahti ning pumpavad siis jõude sfügmomanomeetri mustast kummist ballooni, jälle lipsu kallale, jälle ballooni kallale. Noore Busneri õla kõrvale kerkib nägu, Mboya? Ma ei taha tuumasõjas surma saada, tahan hoopis purjetada kaugele randa ja teha nagu ahvmees la-la-la-la-la-la-laa! La-la-la-la-la-laa! Terastrumm mängib, puu-vastu-terast, teras-vastu-terast, kill-koll … Mboya nägu on tiikpuust männas, milles sügavad kollakad kortsud täidlaste roosade huulte juurest laiali hargnevad. Tema silmavalged on kollakad, antratsiitjuuksed peaaegu afrosoengus ning temast õhkub rahu, mida Busner seostab miskipärast ristiga, mida Mboya keti otsas kaelas kannab, ristiga, mida psühhiaater tegelikult ei näe, kuid mida ta aimab Mboya kahvatusinise nailonsärgi nööpide vahelt mükslemas. Ristil, teab Busner, on rööp- ja püstkriipsu ühinemiskoha ümber ring … Kopti? Keldi? Ta tahaks paluda Mboyalt … abi? Teda ei peata mitte ametiuhkus, vaid üksnes häbistatud arusaam, et ülemõde on teda juba niigi palju aidanud. Selle naise silmad? alustab Busner vaatluse korras. Mboya jääb diskreetseks: Ja-ah … Seega küsib Busner: Niimoodi pahupidi – on nad alati või? Selle pealetungi järel ja millegi konstruktiivsema puuduses siirdub Busner voodi kõrvale, eemaldab tihvtid ja laseb külgvõre alla, nii et ta saab vana naise kohale kummarduda. Naise asend on … pentsik, selgroog kaardus ja jäik – lükka takka, ja hakkab kiikuma. Krimpsus nägu pole mitte nägu, vaid rohke rasueritusega nahast mask, huuled on pingul kummipaelad, mis tõmbuvad kaht-kolme üksikut hammast raamivatest pudedatest igemetest eemale. Busner otsib pilguga öölauda või hoiukappi, mille peal võiks olla tops proteesidega, kuid midagi sellist pole – naise voodi seisab keset palatit koos kümmekonna teisega linnusõnnikusortsulised kivid pruunikashallide tähnidega linoleumist meres, mis on paigutatud nii, et ühe päitsi kõrval on teise jaluts, jäänukmeede ajast, mil nad võisid üksteisele tee-beetseed näkku köhida … Mitte kõik voodid pole trellidega, kuid on selge, et neil, kellele need on määratud, puudub staatus, mida on vaja sellise voodi väljateenimiseks, millel on päits vastu seina ja kõrval hoiukapp. Midagi nii kodust nagu lamp pole 14. osakonnas mitte kellelgi – kuid vähemalt saavad need voodid osa seinale paigaldatud kettast, kuust, mis pikkadest pimedatest öödest läbi lipsab. Mboya, kes on haiglas olnud viiekümnendate aastate lõpust, on rääkinud Busnerile moldvooditest ja vesivooditest ja teistest keskaegsetest kinnihoidmismoodustest – ehkki see … see puur tundub juba piisavalt jube. On see naine alati … Busner on kummardunud piisavalt kaugele, et vaadata silmadesse, mis pole mitte silmad, vaid ümmargused kiilud, mille on maski sisse puhtalt rebinud – avamisrõngad, mida Busner oli esimest korda kogenud alles eelmisel nädalavahetusel: kaks purki Coca-Colat Holly Hilli kommipoest, lahti krõpsatud ja poiste kõrvale pingile asetatud, Busner kummardus naerdes koos nendega, et magusalt udutavatesse aukudesse piiluda … Kaugeltki mitte – Mboya kõneleb asumaahariduse
