hingeõhu ootamatu väljahingamine, siis ä-h’h’hörrrr, tõmbab naine selle sisse tagasi – ent mask jääb muutumatuks, silmaaukudest paistavad ainult kiivas kõvakestad – ei mingeid pupille. Vaadake – Mboyal on kirjutusalus pataka märkmetega, millesse ta harjumusest, mitte vajadusest, pilgu peale viskab – enamjaolt saab ta ise söödud, puhkeruumi mindud, aga vä-äga aeglaselt. Siis, mõni teine kord, oleks teda nagu kogu selle aja jooksul üles keeratud, sest mõni väike asi – ma ei tea, mis – paneb ta tööle, ja oh sa poiss, millise vaardiga ta läheb, tema jalakesed… Õde vakatab, aga miks? On ta ehk üle astunud enda seatud sisemisest piirist, paljastades, kuidas ta neisse suhtub? Busner arutab endamisi: kuidas Mboya toime tuleb? Kas ta võtab neid haldjatena, kurjast vaimust vaevatutena – või on nad robotid? Teisalt jälle on nende jalakeste mainimises, mida varjamatult kinnistunud kõõrkaelsuse ja silmatorkava spastilisuse puhul ei saa kinni katta, midagi nilbet. Naise flanellöösärk on piha ümber känkras ning kumbki mees pole valmis oma arstiteaduslikku osavõtmatust kaalule panema ja öösärki nende lambakootide peale sikutama. – Alles siis, kui Busner manseti paigaldamiseks valmistudes naise käsivarre haarab, meenub talle: Ma olen teda enne näinud. Mboya kergitab kirjutusalust. Ah … soo? Busner ütleb: Ei-ei – mitte visiidil, ma olen teda alumises koridoris näinud – ta oli katatooniline, samamoodi kinni kiilunud, aga seisis, jalg lahtise linoleumi taga kinni. Kui ma selle vabastasin, põrutas ta oma jalakestega minema nagu rakett, naerab Busner. Mboya suu tõmbub naerule. Ja-ah, see on tüüpiline preili Dearth, vä-äga tüüpiline. Ta on selles mõttes ebaharilik – teised on enamjaolt kas üks või teine, kas siis niimoodi kinni kiilunud või muudkui vappuvad ja tormavad … Busner ei kuule teda enam … Kas ma saan tema vappumisest kuidagiviisi osa, kui ma teda puudutan, kas ma hakkan hägustuma? Sest naise küünarvarre äärmises jäikuses, küünarvarre, mida ta hoiab teravnurga all rinna ees, sõrmed pealtnäha mingi olematu hoova ümber kooldunud, tajub Busner kohutavat kokkusurutust, tuhandeid ja tuhandeid korduvaid ja tahtmatuid tegusid, mis kipuvad meeleheitlikult välja. See pole, mõtleb Busner, mitte halvatus, nii nagu sellest tavapäraselt aru saadakse, vaid võnkumise äärmuslik vorm: naise lihased pöörlevad luiste telgede ümber, luud sööstavad kõhrepedaalidel edasi-tagasi, kõhr ise on hambuline … see paistab liikumatu, kuni sa seda puudutad, ja tõstab siis mässu, traat mässib end su ümber, kisub sind allapoole … Kuid vana naine pole mässu tõstnud: tema traagiline mask seisab vastakuti minu koomilisega, selliste lötakate põskede ja konnahuultega ei hakata mind ilmaski tõsiselt võtma … Busner vaatab ähmispäi kõrvale ning näeb külma valgust, mida uksepealne aken kallab kaela vingerdavale röövikule, mis lahustub teiseks vanainimeseks, kes ilmselt Largactili üledoosi saanuna viskleb voodis kahe poolega ukse kõrval, mis viib osakonna põhiossa. Busner vaatab üle õla ja näeb varajast porikärbest – haigla kubiseb kärbestest – tiirlemas Mboya villakahuse gloobuse orbiidil, ning kujutleb mängukonna, mis ühel poistest on, kui sa seda väikest kummiballooni pigistad … tema sõrmed leiavad sfügmomanomeetri ballooni … rullub rõve kummist keel plastkahepaikse all lahti ja hüpitab teda edasi. Kõik, mõtleb ta, need ärritused – millest mõned peavad olema põhjuslikus seoses. Parempoolne pendeluks lükkub sissepoole, väiksesse aknasse kerkib viirastusena nägu, mille patoloogia amplituudi visandab joondiagramm – siis aga kaob. Kõik need ärritused – nool sildil VARUVÄLJAPÄÄS on liikuvam kui nägu, mis Busneri omaga vastakuti seisab ja millel pole oma nime väärilisi kulme ega ripsmeid, kaks – ei, kolm – nõiamoorikarva lõual, lõug ise terav, põsesarnad teravamadki veel, nahk pragunenud vaap, mille all on muldvanad tedretähnid maksaplekkideks kokku voolanud. Busner on kummardunud nii kaugele, et külm mõõdikukristall puudutab naise kodulinnurupskikaela. Pu-huu! sissevajunud rinna võdin. See pole toit – see on fekaalihais. Teistel on enamjaolt kas üks või teine … – Allveehaiglas on kõik üks suur ärritus, uimevonksud koridorist koridori, koridorist koridori, sisse- ja väljavoolamine niššides ja ambrasuurides, ümber tugipiilarite keerlemine ja allavahutamine mööda treppide lõheradu, mille allosas see lahustub tikkide ja tõmbluste ja näokrimpsutuste pihuks. Kuid ikkagi on Busner märganud neid teisi, silmanud neid tänu igipõlisele lendumisele, millega pilk tabab vees mingit kuju – ning ilusama ilmaga on ta näinud neid õues haigla esimese ja teise korpuse vahel jalutusväljakutel õngekorgina vees sumamas või siis kaugel eemal haigla territooriumil, kus teised patsiendid üksnes, külg ees, piki mustriliste lillepeenarde servi nihkuvad. Ning Busneri teise krooniliste osakonna puhketoas, kus patsiendid on kammitsetud liiga kõvasti mähitud tekkidega tugitoolidesse, aheldatud televiisorite ette, mis näitavad võimekaid käsi savi vormimas – selles sünges rivis on ta näinud veel üht. Teisalt jälle: möödumisel peasaali uksest, kus konsooltaladega poolkorrus kuplit varjab, on Busner jalapealt seisatanud järgmise kõhkleva dialoogi peale: Ei midagi, mu isand … Ei midagi! Ei midagi … Eimillestki ei saagi miskit, kõnele uuesti – ning sisenedes leidis ta eest hämara möllu, lava, mille ümber tolknesid tolmused pimenduskanga vanikud ning nende vahel sibas mustas rullkraega pulloveris narr, kes näitles näidendit näidendis, tema näitlejateks olid hüperaktiivne Cordelia ja oimetu Lear, kes üürgas patsientide loigule, mis oli ümberkaudsetest palatitest keerisena kohale voolanud, et vastu lava laksuda. Kõiges selles ärrituses õhutas psühhiaatri tähelepanu üksainus virvendus – ning teadmata, kuidas seda meest klassifitseerida, teadis Busner ikkagi, et ka see oli üks neist teistest, kellest Mboya nüüd kõneles.
Teised, kes olid enamjaolt kas üks või teine: kas siis nagu see vana naine – kelle umisevat käsivart Busner hoidis – oma liikumatuses kõverasse väänatud või siis lahti keerdunult spastilised, hüpotoonilised … ta oli näinud, kuidas ettenägelikud õed neid teise tüübi omi seina najale sättisid, ent niipea kui õde oli selja pööranud, valgus patsient uuesti maha. Busner on märganud, et mõlemale tüübile on omane järgnev võigas oskus: et nad muudavad ümberkaudsed kas liiga teravustatuks või liiga uduseks. Somnolentsed ja akineetilised olid niivõrd vagusi, et muutusid juba haigla enese koe osaks – Busner seisis lummatult ja vaatas, kuidas nad seisid, kõhnad, jäigad ja köökus, vanade lantsettakende kõrval, samal ajal kui neist möödujad tõmbasid üle tema võrkkestade footonijälje. Tõmblevad vigurvändad seevastu tõukusid edasi – nad keksisid mingist närvipiitsast tagant kihutatuna, astudes sadu ja sadu tillukesi samme. Nad on, mõtles Busner, need, kes ei suutnud nonde pikkade sekundite jooksul, mil fotoplaat paljastatud oli, paigal püsida ning vajutasid seetõttu olevikku tontja jälje ka siis, kui nende keha tulevikku hajus. Aeg, mõtles ta, see peab olema seotud ajaga. Psühhoosihaiged on vaatamata oma kõrgelennulistele väidetele, et neid on lükatud tulevikust mööda säravat kurvi viuhti alla tagasi, hoiatamaks meid masinate võidu eest, juuripidi Praeguses. Nende teatraalsed meelepetted on kenasti kostümeeritud praeguste tehnoloogiatega: transistorite, konveierite ja telefonivastajatega –, nende tagakiusajad on aga sama palavikuliselt kaasaegsed: halli märtsi imbub Must September või siis Busneri akuutsete osakonna Islingtoni patsientide eest vastutav iiri sotsiaaltöötaja, keda vähemalt kuus neist pidas IRA mõrtsukaks, saatanlikuks Bernadette’iks. Mis puutub ajukahjustusega, spastilistesse ja muidu peast põrunutesse – nende näol pole vähimatki ilmet, vaid näojooned kerkivad ja vajuvad paika, sedamööda kui keha reageerib tsirkadiaan-Rütmikutele. Siis on veel lobotoomia läbinud – sest nemadki on siin, juuksed säbrus või peanahk paljas seal, kus pitskruvi pingule tõmbus, saag riivis ja puur hammustas. Busner on need prefrontaalsed ära märgistanud – nad on lõksus väga konkreetses haigla kiviste kihindite lademes, olles kõik sellises vanuses – neljakümnendate eluaastate keskel –, et neis oli urgitsetud kakskümmend aastat varem, mil säärased asjad olid moes. Olgu kuidas on, nende isemeelsusega käib kaasas pidev ajakohastamine, sellest annab tunnistust ahastus silmis, mis on nende enesevalitsuse kaotuse toore mehaanika mõjul sissepoole kõõrdi surutud: Ma ei saa sinna midagi parata, doktor, oli see 20. osakonna oma öelnud, ma ei saa sinna midagi parata, ma ei saa sinna midagi parata, doktor, ma ei saa … Doktor, ma ei saa, ma-ma-ma-ma-ma … Kuid need teised, nemad on ühtaegu pärit nüüdsest ajast ja pagevad selle eest, nii praegu kui siis’i eest … Ning see konkreetne vana naine, kes kõigub nende kahe tüübi vahel, on tõmmanud Busneri tähelepanu nende eksistentsile grupina – staatus, mida hulga suuremate kogemustega Mboya on nüüd kinnitanud.
