vaimsete puudujääkidega, kolmandal arengupeetusega, neljandal vaimupuudega. Õrr-õrr-ring. Pöörab kohe rahaasjad ringi … Busnerile tundub, et haigla fantaasia itaalia renessansistiili teemal varjab selle tõelist eesmärki inimeste muuseumina, kus on tervena säilinud need eksemplarid, lömastatud ja ringi-ri-ringi rullitud, olen ahvmees, olen ahv-ahv – Aitab! Ta peab kinni haarama mingist tegevusest, millega seda unelust purustada, täpselt nii, nagu allavajutatud põrandaplaat võimaldas vanaldase naise jalal edasi lipata. Busner leiab selle käekellavaatamise automatismis, mis oli olnud keerukas protsess sestsaadik, kui abikaasa – reageerides liigagaralt huvile tehnikavidinate vastu, mida Busner kunagi teeskles – kinkis talle kolmekümne esimeseks sünnipäevaks uue kvartsmudeli, esimese, mida inimene sai enesele võimaldada. Niisiis: ta nipsab raske kullatud kellarihma särgi- ja pintsakumanseti alt välja, tõstab kella väikese musta sihverplaadi näo juurde ning pigistab siis väikseid nuppe kummalgi pool korpust, nii et numbrid punaselt, futuristlikult valgustuvad: 08.54 … juba hiljaks jäänud osakonna rin-rin … ta ühtaegu näeb ja tunneb end olevat hiiglaslik valge plekkpurk, mis keerleb aeglaselt ühelt küljelt teisele ning on musta lõpmatuse taustal teravalt valgustatud. … Ma olen juba … hiljaks jäänud, pean kõvemini … pigistama, ma ei … näe … kella!
Busner ärkab ja avastab, et ta on vana mees, kes lamab ja pigistab parema käe sõrmedega, sõrmedega, mis liigesepõletikust kirvendavad, vasaku käe randmeselja lõtva nahka. Ta ärkab ja saab teadlikuks selle kõige haletsusväärsusest, sest ma olin ju üleval alles … ta keerab vaevaga teisele küljele, et saaks öölaualt kellraadiot vaadata … kolmveerand tundi tagasi, kui ta seisis kopitanud WC-s, higine otsmik vastu seenetanud seina, punsunud kui vesitõbine – hilise algusega hüdrotsefaalia? ja vahtis totaka näoga lakkamatuid purtsatusi, plirts siin, plörts seal … siis kiriklikku akent selle usjate plekkide opaaksuses – väljas puhkeb ilmetu päev –, siis kunagi niiskunud ja nüüdseks kuivanud tualettpaberirulli, mille mügarlik mitmekihiline paber meenutab marrasknaha roiskumist, mida ta nägi viimati tudengipõlves – keratiit, pakatised, kaasasündinud süüfilise häbimärgid –, ning ka siis ainult õpikute värvitahvlitena. Linoleumil, tema vanade elgrecolike jalgade kõrval, lebas patakas vanu toimetisi, kusekasteseid, defekatsiooni ajal lugemiseks, ning nii koorub mälu kattekiht, paljastades täpselt needsamad vinjetid – sein, tualettpaberirull, meditsiiniajakirjad – ning Busner taipab, et ma olen tagasi pöördunud! Võidukustunne, mille sobimatust unise tuiamisega ta tunnistab isegi siis, kui vaatab aknast välja ja kuskilt tuleb pähe vaglamustriga nurgakivid – aga kust? Kui ta seejärel ringi pöörab, ilma et viitsiks vett tõmmata, ja tagasi voodi poole liipab, turgatab talle pähe, et ta võttis vaevaks seda kelleltki toonaselt tuttavalt küsida, kelleltki, kel olid erialased teadmised, sest nad olid nii inetud, need haigla väravapostidesse paigutatud ussidest läbinäritud plokid – aga millise haigla? Neid oli olnud nii palju – Kakskümmend? Kolmkümmend? – kuni tema aastataguse pensionile jäämiseni, kui ta oli kramplikult Heathi küljes kinni olnud kauem, kui oleks pidanud … ja miks? Peaaegu kindlasti selleks, et edasi lükata sedasinast elulaadi, elulaadi, mida tema lapsed pidasid patoloogiliseks, raugaea depressiooniks – võib-olla nõdrameelsuse eelkäijaks –, mida oli eemal hoidnud kohmitsemine, talle omane tööreduktsionism, kuna temaga olid konsulteerinud enamjaolt vaid teised konsultandid. Küll Busner juba teab: see on ammuilma maha maetud ja vakladest puretud põhiolemusliku mina uus väljailmumine … WC-st magamistuppa viiv koridor on kitsas ning teeb käänaku ümber kõrval asuva ja kaasaegsema kontorihoone osa, kindlustusfirma, mis ehituse käigus suutis kuidagiviisi välja nõuda ruutmeetrikese selle täiesti silmapaistmatu Victoria-aegse ridaelamu otsast, tellistest ja müüritisest kongist nagu kõik ülejäänud – Äkki prahvatav klibin-klõbin Busneri längus õlast mõne sentimeetri kaugusel riske kalkuleerivate maaklerite klaviatuuridel ajab ta peaaegu teelt välja. John! kuuleb ta täiesti selgelt üht hõiget: John! Naisterahvas, viiskümmend kolm, kümme aastat pole kahjunõuet esitanud – Aviva Johnile järsku? Neil kõigil on nimeks John, mina aga olen siin, prohvet kõrbes … Sellist pehmet Pärsia koridorivaipa, nagu oleks Redington Roadil, tema jalge all pole, üksnes karedad ja plassid ülejäägid, mis ta ise oli prügikonteinerist välja sikutanud Cricklewoodi allahinnatud mööbli poe Tudumaa! tagaosas, kust ta oli saanud need vähesed roikad, mida läks vaja selle olmepildikese, selle vanaisakorteri ülesupitamiseks. Vanaisa! Vanaisa! Vah-va oled, vanaisa! Vanaisa! Me aar-mastame sind! See siin on needus ja õnnistus, kui ta liipab uksest sisse ja silmab aprillihommikusest päikesepaistest haaratud sängipõhjalippe, mille vahele on tompudena topitud tema niiske hullusärk. Nende, seitsme aastakümne lüüriliste ülejääkide ja kõrvaleheidetud kõllide pidamatu meenutamine oleks piin … ajapõletik, muheleb ta … kui Busner poleks mitte siia Fortess Roadi teise korruse korterisse taandumisest saadik hakanud mõistma, et mustritesse, mis on tekkinud selle kõige kobrutamisest tema teadvuse lombis, on kodeeritud laiemad tähendused – tõdede ees lööb ta tõrkuma –, laiemad tähendused, mida vaimukaartide joonestajad, kelle seltsis ta on oma töise elu veetnud, pole vaatamata oma modelleerimistöö – teoreetilise, neuroloogilise – elegantsile ega oma professionaalsuse jämedakoelisusele mõõtnud ega isegi mitte aimanud. Järeleandmatu madrats kutsub esile vaid selle: omaenda lotakuse väsinud konstateerimise. Jalutuskäike on plaani võetud ja tegemata jäetud, sööke kougitakse plekkpurkidest lusikaga ja plastkarpidest kahvliga või siis määritakse saiale – mida on palju. See konkreetne Busner sõtkub pehme olluse padjakujuliseks ning paneb oma paistes pea sellele, lüües samal ajal kepsu koos kõigi nende nõtkete lenduvate minadega, kes on tema juurest minema keerelnud selles … peadpööritavas tantsus, vanaisa, vanaisa, me armastame sind! Ja tema armastab neid ka, aga pärast seda, kui nad Caroline’iga lahku läksid, tundus liiast seda kõike otsast peale teha, soetada neljas naine, kes nõuaks järjekordse kujundusskeemi rakendamist seinte kallal, mis olid teda, Busnerit, vaheaegadega ümbritsenud sestsaadik, kui ta oli … mis, kümme-üksteist? Talle meenub, kuidas ta onu, Maurice, oli teda käe otsas talutanud läbi Redington Roadi maja kõledate kambrite, pingul palitu nii pikk ja must, et kühmu tõmbudes … oli ta vihmaveetoru … kangus … jäikus … hüpertoonia ... See oleks liiast ega puutuks asjasse – kui ta selles suunas minna tahaks … Mnjah, ta oli kaalunud suhete ülessoojendamist Miriamiga – keda ta silmitses siira kiindumusega, kui nad lapselapsekesksetel üritustel kokku said, ning kellega ta pidi muidugi Marki asjus suhtlema. Kui mitte Miriamiga – ja lõppude lõpuks polnud tal ju aimugi, kuidas Miriam temasse suhtub –, siis võis olla ka võimalus sõlmida kokku veelgi rohkem laiali hargnenud suhete lahtisi otsi … Aga ei: asja tõeline tuum oli see, et ühes või teises kohas oleme üks mina ja üks neist juba väiksemate vaevuste nägeluses koos, tsementeerituna kulutatud kire limast … Nii et muretsegu ta lapsed, mis nad muretsevad – kaks neist on vaimse tervise spetsialistid tükkis kõigega, millele see vihjab –, Busner oli pidanud targemaks lihtsalt minekut teha, pärandada maja veel oma eluajal neile ja minekut teha, mitte just päris sannyasi-askeedina… ta raspeldab ettevaatlikult lõuaalust – ehkki viimaks ometi on ta võtnud pärast aastakümnetepikkust sõltuvust taas kord südameasjaks enese eest hoolitsemise. 09.01. – Kui ta oli lõpetanud lipsu kandmise, siis mõistagi lõpetasin ma ka lipsu näperdamise … me kutsusime seda tabletisõrmitsemise treemoriks: treemor puhkeasendis, patsiendi pilk ülespoole kangutatud, käed ette sirutatud, nimetissõrmed hõõruvad pöidlapadjandeid – ja hulluarst ise? Tema istus ja jälgis neid, rullides samal ajal oma lipsuotsa üles-alla: treemor puhkeasendis. Eimillestki, mõtleb Busner, ei saagi miskit – ehkki pigistamisest tulevad vedelkristallekraanile numbrid. Ta oli unes näinud üht haiglat ja tõusnud üles, et pissile minna, heitnud siis voodisse tagasi ja naasnud mingisse teise haiglasse – või oli see jälle see esimene, ainult et mingis teises ajastus? Kipsnöörid on karniiside ümbert ära rebitud ning aknaid-uksi kaunistanud kipsist loorberilehed pulbriks pihustatud, praod kinni betoonitud, seejärel kivikrohvitud. Oli see seesama haigla – või mõni väiksem? Selline, mis oli varustatud paari-kolme akuutsete palati, mõne kabineti ning töökojaga tööteraapia jaoks – mis talle oli meeldinud … Busner oli läbi oma töise elu kihutades neis kõigis käinud – Hanwellis, Napsburys, Clayburys,
