ühe sortsu, ja Mary Jane Deathi laup pärlendab higist. Tema kohal kapsaauruläpatises ripub proovilapp, mille Audrey koolis õmbles. – Üks, kaks, kolm, neli, tüdrrrukud. Üks: nõel paremasse kätte. Kaks: niit vasakusse. Kolm: silmast läbi. Siis neli: aas ja sõlm. Nüüd sõrmkübaradrill … Audrey käed, mis polnud selliseks peeneks tööks loodud, tõmblesid ja värisesid vapetes, mille talitsejat temast polnud ja mis polnudki üldse nagu tema osa, vaid miski, mida arseenikrohelisest laest mürgise lumena alla sadas … Sõrmkübar pöidla otsa, üks-kaks, küp-pöial, küp-pöi, küp-siis … – Sööjast, ütleb ta, tuli söök ja tugevast tuli – Rööööts! Ausalt, Samuel, ütleb Mary Jane naerdes, nopeadsanüüdsiis? Nad on mestis, kahekesi on nad nüüdseks viis tükki teind ja ainumastki pole ilma jäänd. Stanley hakkab isa röhitsuse üle naerma ja ütleb: Kohtumõistjate raamat, 14. peatükk, 14. rida – arved klaarid, peremees. Albert krimpsutab pilku tõstmata nägu ja Audrey kuuleb seda mida temagi: ühe venna kaja teise kontkoopa sees. Ma olen täitsa nende kahe vahel – ma olen prisma või lääts. Stanley kiired, Alberti kiired mängivad kumbki teise venna mõttelagedal näol …
Kentsakas pöördsildamine, kui paks mees end oma traksidega kokku tõmbab – tema vuntsid on varjatud huule kohal õllest ligedad ja tubakaplekilised. Raske ette kujutada, et selle all võiks huul olla, sest Samuel Deathi karvad on värvitoonilt nii ihulähedased, ja kui tema põsed niimoodi ei punetaks, võiks arvata, et vunts ongida huul, palja peakupli taha aga on plätserdatud vahajad nahasalgud: hullumaja gravüür Illustrated London Newsis. – Kogukas auväärse moega naisekeha kõnnib mööda mingi Vahemere sadama kaiäärt, pesukorv pähe laaditud. Neli meremeest mängib köite ja peelide rägastiku ees vürhvlit ja passib samal ajal naise tagumikku. Ükski Death ei tea, kust see frivoolne äratõmme pärit on – see lihtsalt vupsas seinal välja, varjates kannikeste ja võõrasemade ristirästise mustriga tapeedi, tapeedi, mis on aurust pude, ribadeks rebitud ning pärineb täiesti kindlalt Deathide-eelsest ajast, sest väikese tüdrukuna oli Audrey veendunud, et tema pisike õde Violet on nende kannikeste järgi nime saanud. – Nüüd ronib Violet toolile, mille pealt isa on püsti tõusnud, ning, tahmakübemed põskedel, upitab end tema kraenööpi kinni panema. Nad kõik on isa rõivastumisele kupatatud: Stanley on saadetud koridorikonksu otsast toretsevat kuube tooma, Olive kinnitab kedripandlad, Audrey ja tema ema segavad plaskusse teed ja džinni. Ainult Albert jääb laua taha, tema silmad joonistavad kõrgemate vormide vallas kolmnurki, kahvel krrraabib hooletult sousti sisse kujundeid. Samuel karjub: Tooge Coniston! Juuksetoonikum, mida ta hullunult oma kupli esi- ja tagapoolele määrib, seades ukse kõrvale ketiga üles riputatud peegliovaali ette esmalt ühe, siis teise profiili – see on liigutus, mis maksimaalse mõjuga näitab teravat võrdhaarset kolmnurka, mis koos šiki välimuse lembusega on talle selle hüüdnime toonud. Mitte et, mõtiskleb Audrey, isa oleks nagu majaperemees Silver, kes saabub, kandes kainelt kõvakübarat, ärapööratud kraenurkadega särki, laitmatult klantsima löödud elastikküljega saapaid – kuid kelle nägu on kahkjas, ilus, näojooned on kuidagi rõhutatud, otsegu söega maalitud. Deathid on kipskarniisid, mille valgesse pinda on vajutatud vanaroomalikud girlandid ja viinapuuväädid. Nad on roosad ja heledapäised, pruunid ja heledapäisemad, kõik peale Audrey, kelle leegitsev aupaiste ja koogipurukirja põsed annavad aimu … misasjast? Oe-drii, Oe-drii, Oedrii mutt jäi mingist mustatöölisest sedapsi! Hangiti see rüvetav plekk kuidas hangiti, aga eritunnused need pole – vähemasti Munster Roadi pool, kus kõik majad on liiba-lääba ja igas toas on mõni iiri pere – või kaks, ja kõik tänavad on neid porgandpäid täis. Samas, juudipoiss astub lähemale, itske kohe platsis, juudipoiss astub lähemale, pange raha valmis… lauldakse bravuurikalt neljapäeva õhtul, kui see kahest tüdrukust, kes käepärast on, kinni krahmatakse ja teda põlve peal hüpitatakse.
Laulu katkestab Samuel alles siis, kui kuuleb eesvärava kriiiiksumist, läheb seejärel uksele ja vaatab pilklikult, kuidas Silver püksiklambrid lahti teeb, kindad käest tõmbab ja viisakalt kübara peast võtab. Audrey isa ulatab ukseläve hooreblikest kõrgustest poolekroonise, siis teise, millele järgneb – solvava vahega – kuuepennine. Ta asetab mündid noobli mehe peopesale, maksad, et sind risti löödaks, raisk, ja taandub siis omaenda sappi lutsutades võõrastetoa Kolgatasse, et Silver saaks üles sörkida ja teiste üürnikega samamoodi teha.
Puhutine ähkimine-puhkimine, mis kaasneb pika ja korpulentse mehe pugemisega täispikka kasukasse. Uhh-uhh. Jänesekarv on gaasivalguses libe ja kare, Coniston kaob higistades ära koosta kemmerguaisuga. Audrey näeb üle isa õla Stanley üleannetut ilmet: toapoiss, kes valmistub vanameest tögama, öeldes: Papake, on see vast üks ekstravagant koztüüm maadeuurija-vennikese jaoks, kes ei suundu teps mitte Kongo jõge pidi üles, vaid ainult Putney silla kõrvale omnibussigaraaži – tähendab, ta ütleks seda, kui ta peast põrund oleks. Samuel Death mõõdab tuba veel kord pilguga ning paneb siis isaliku distsipliini viimast korda maksma: Mis see olgu?! Ta napsab sirviraamatu, mille Violet on just hetk tagasi napsanud unise Olive’i käest – Audrey teab küll, millise, see oli vana kuninganna viimase sünnipäeva paraadi puhul Daily Mailiga kaasas, jäigad kaardid, mis olid niimoodi kokku õmmeldud, et neid sai sirinal pöidla alt läbi lasta, ja kirevase päralt! Äsja buure udjamast naasnud ratsanikud kilistavad hääletult üle kuningliku ratsaväerügemendi paraadplatsi, ratsud tolmupahvakute staccato’le rinnutsi vastu seismas. Samuel kõõritab raamatut, laseb sel värvitud põrandale kukkuda, nööbib äsja kinninööbitud kasukahõlmad ekstravagandilt lahti. Lööb need laiali ja küünitab vestitaskust kella võtma. No pähh! – nahkkardin lööb lainetama – Sa võid need uulitsapoisid vabalt ette võtta, Mary, sa mu küljeluu – Mary naeratab kanapeel lollakalt – isegi mina ei näe naksis välja … Kõigi pilgud on tema kohmitsevatel sõrmedel, kõigi peale Alberti. Samuel Death võtab ajanäitajast kullatud käeketti pidi kinni, numbrilaud on pigimust romb, mis varjutab enda taga ja ees voogava oleviku. Ta pigistab tillukesi nuppe kummalgi pool korpust ning kõõritab punaseid valgustatud kujutisi, 08.54, iga number koosneb sirgetest pulkadest, mis on otsast viltused. Vanglanumbrid … Ma olen vangis … vardas – lollimajas, hä-hähää – aita mind, aitamind, aitaitaitaitamind, Stan, Bert piinab mind! Ašava-ašava … – Pikk kummeeritud pingeriba moodustab Audrey keskkoha ümber silmuse ning venib mööda koridori kummaski suunas, tõmmates minevikust tulevikku, nöörides ta hetke külge – tema kõht on nii hullusti punnis, tal on kentsakas olemine, nagu ma võiksin hakata … Ei teagi. Enne kui ta õhtust sööma tuli, võttis ta kalinguritüki, mis ta oli ’Arrington Square’i kujuliseks voltinud, ja pani selle endale aluspükste esiosast sisse, ehkki mitte just päriselt mõistes, miks iga daam peaks teadma ajastu suurimat leiutist naisterahvaste mugavuse heaks … Stanley laseb pooleldi täispumbatud toru lahti ja see vupsab jalgrattakummiks ja ongi minek! Kargan nagu hernes küpsetusplaadil … Holywell Streeti seelikukandja … meheküljeskinni – naiseküljeskinni … Me paneme elektrigeneraatori ainult aeg-ajalt tööle, preili De’Ath, kas te ei nõustu, et küünlavalgus on esteetilises plaanis meeldivam? Juhtmed ripuvad kogu tsehhi pikkuses nagu vanikud prrr-auh-prauh-prauh-prauh! Audrey treipingi säng lükkub põrkmehhanismiga tagasi ning Audrey keerab padruni lahti, vahetab tera – sütik veereb lõginal alla teiste peale. Siis voogavad nad juba esimesest väravast välja: Kus on Arsenali neiud? Ööd ja päevad töötame, nii et puna palgeilt kulub selle paari penni eest … eikusagilt ilmuvad punase-rohelisekirjud lipud ja lehvivad Beresford Square’il tunglevate busside katusel. Õlad taha! Kaelad sirgu! Käed käima! Me oleme sõjamoonapiigad, sufražetid, metsikud revolutsioonilised tüdrukud!
Mida see võib tähendada, see äkiline üleminek halvatuselt liikumisele? Busner jääb juurdunult paigale, kogu hapu mäda haigla kilomeetritepikkusest sisikonnakoridorist lendab ta kimbatuses näkku. See peab olema, aimab ta vaistlikult, mingi – mingi määratletav patoloogia … eks ole ju? Märgatav kontrapunkt akineesia ja festi-festi-natsi-ooni, D-E-T-S-I, D-E-T-S-IMAALREFORMI vahel. DETSIMAALREFORM. Pöörab kohe rahaasjad ringi, pöörab kohe rahaasjad riin-gii! Kergem on, mõtleb Busner, kujutleda Frierni koridori lõputu lintkonveierina, mis aina ringleb ja ringleb ja toob tema poole
