Liivimaa nurga Pepleri tänavale, Maarja kirikust mööda, piki Maarjamõisa tänavat Viljandi tänavale ja sealt Tööstuse tänavale, kus juhatuse järgi pidi olema minule sobiv tuba välja üürida. Tuba oligi, kuid tegemist oli suure saaliga, seal taheti parema meelega näha tütarlast, sest sellest pidid läbi käima tagumises toas elavad preilid filoloogid. Oldi nõus küll ka sirmi tõmbamisega voodi ette, ent eriti meelitav see väljavaade ei olnud. Pealegi tundus see paik kesklinnast veidi kaugel olevat, sest sinna jõudmiseks olin käinud väga pika tee. Tööstuse tänav lõppes lageda välja ääres, kust piki Savi tänavat pääses otsejoones Toomemäele. Alles nüüd saime aru, kui lähedal see kesklinnale oli. Kuid korter jäi seekord leidmata.
Algasid pikisilmi oodatud loengud. Prof Hermann Jaakson tutvustas kõrgema matemaatika põhijooni ja prof Gerhard Rägo trigonomeetriat. Anti ka ülesandeid kodus lahendamiseks. Kõik see oli väga huvitav, ent tundus kuidagi liiga lihtsana, sest seda oli meile juba Viljandi maakonna poeglaste gümnaasiumis tutvustanud direktor Theodor Koik, kes õpetas keskkooli viimases klassis matemaatikat, füüsikat ja kosmograafiat.
Vaba aega jäi üle rohkesti ja sellega ei osanud ma midagi paremat peale hakata kui võtta ülikooli peahoones olevalt teadetetahvlilt korteri pakkujate aadressid ning hakata otsima mõnd sobivat tuba. Libedasti see ei läinud, sest ühel oli üks, teisel teine häda: üks liiga kaugel, teine pisut räpane, kolmas külm, neljas liiga kallis jne. Kuni ühel päeval andis perenaine mõista, et on aeg vabastada tema buduaar, sest ta vajab seda oma külaliste vastuvõtuks. Nüüd hakkas mul korraga kiire.
Juhuslikult kohtasin tänaval oma kaitseväekaaslast Eugen Kappi, kellega koos olime teeninud sidepataljoni õppekompaniis. Selgus, et ta elas üksinda suures toas ja oli nõus mind oma kaasüüriliseks võtma. Samal päeval vabastasin pr Sumbergi buduaari ja kolisin koos oma kohvriga Aleksandri tänavale.
Uus korter ei olnud kaugel esimesest. Paar maja Rootsi konsulaadist (konsuliks oli proviisor Lill) edasi, tänavast umbes 20 meetrit eemal asus aia sees vana madal kahekorruseline puumaja. Selle teisel korrusel elav vanaproua oli andnud oma kunagise saali koos mööbliga Eugen Kapi kasutusse ja oli meeleldi nõus ka mind vastu võtma. Minu jaoks toodi mööblile lisaks veel väike raudvoodi ja oligi kõik.
Ruumi oli palju. Puhas, suur, õhu- ja päikeseküllane tuba, sissekäik aiast läbi rõdu, perenaiseks äärmiselt sõbralik ja sümpaatne vanainimene. Ainuke häda, et tuul puhus läbi tugevasti vajunud maja seinapragudest. Senini polnud sellest küll suurt muret, sest oli ju alles ilus soe päikesepaisteline suve lõpp. Minu töölauaks oli väikene diivanilaud ja ega rohkemat numbrite kirjutamiseks vaja olnudki.
Esimesed päevad uues kodus möödusid meeldivalt. Korterinaaber oli äärmiselt sümpaatne, rahulik inimene. Me ei seganud teineteist, seda enam, et tema vabanes alles õhtupoolikul ja minul oli koduste ülesannete lahendamiseks aega küll ka hommikupoolikul, sest loengud olid harilikult kella kümneks juba lõppenud. Õhtuid veetsime tavaliselt koos, sirvides üliõpilaste lugemistoas ajalehti ja ajakirju või jälgides kaasvõitlejate heitlust malelaua taga. Ei jäänud vaatamata ka kinodes näidatud filmid. Teatrihooaeg ei olnud veel alanud, aega jätkus ka linnaga tutvumiseks. Eriti meeldivad olid jalutuskäigud hästi korrastatud Raadi parki, kus lehed hakkasid juba kolletama.
Otsus arstiteaduse kasuks
Tartusse saabumisest oli möödunud umbes kolm nädalat, kui kohtasin tänaval taas pr Sumbergi, kes palus mind enda juurde kohvile. See oli väga meeldiv kutse, sest lootsin seal õppida midagi, mida hiljem seltskonnas vaja võiks minna. Kutse oli kella viieks ja nii, nagu akadeemiline komme nõudis, olin kohal täpselt veerand kuus. Külas oli veel üks perenaise sõbrannadest. Puudus peremees, kes pidi tulema hiljem. Istuti kohvilauda, aeti võrdlemisi igavat juttu ilmast, Tartu eliitseltskonna uudistest ja paljust muust. Peremees tuli koju alles siis, kui hakkasime juba lahkuma. Ka perenaine seadis end minekuks, temal pidi olema lauluharjutus.
Peremehe tulek tõi kaasa palju elevust, ta tuli mingilt koosviibimiselt ja oli väga heas tujus. Leides meid esikust, peatas ta mind sõnadega: „Las naise lääve, kus nad peavad minema, me aame viil rassike juttu.“
Istusime taas kohvilauda. Teenija tõi kuuma kohvi, peremees otsis välja konjakipudeli ja kaks klaasi. Kuulnud, et olen põhimõtteline karsklane, ütles: “Sii oo mää kah. Ku saad, ära juu, mia võta küll viil paar pitsi.“ Kohalikku murret rääkis peremees ikka siis, kui oli pisut ülevas tujus.
Jutt laabus ladusalt ja lõbusalt. Päriti teateid minu koduste käekäigust, õppetööst ja paljust muust. Kui jõudsime minu tulevikuplaanideni, ütles peremees ootamatult: „Ütle, kuhu sa tahad minna, x ühes, y teises käes. Mitte kusagile mujale ei saa sa minna kui koolmeistriks. Istud kuskil katusekambris ja parandad vihikuid, närid kuivanud leivakoorikut. Meil sa siin muu koha peale ei kõlba. Ei ole niisugust kohta, kus sinutaolist meest peale ülikooli lõpetamist vaja võiks minna. Poliitiline olukord on ka selline, et mitte ei tea, kas pääsed Saksamaale edasi õppima või mitte. Ma annan head nõu – mine tohtriteadust õppima. See töö annab sulle alati leiba.“
Püüdsin seletada, et pisut imelik on kohe teaduskonda vahetada ja eks matemaatika-loodusteaduskonna lõpetajagi leia mingit tööd. Pealegi, mine tea, kas ma kõlbangi arstiks. Selle peale kostis peremees: „Sa ise pead teadma, kelleks sa kõlbad ja kelleks sa ei kõlba. Sul praegu veel aega käes küll, ainult tund loengut päevas. Mine kuula mõnd arstiteaduskonna loengut ja siis võrdle, kumb sulle enam meeldib, kas matemaatika või arstiteadus.“
Samas stiilis kestis jutt kuni hilise õhtutunnini ja alles siis, kui proua lauluharjutuselt saabus, hakkasin ka mina kodu poole astuma. Segased mõtted peas, kuid kindla otsusega külastada ka arstiteaduskonna loenguid, veetsin oma esimese uneta öö.
Järgmisel hommikul oli ette nähtud ainult üks tund loengut. Sellele järgnenud vaba aja kasutasin tutvumiseks arstiteaduskonna tunniplaaniga.
Järgmine päev oli juba tegevusrohke. Hommikul vara algas anatoomia loeng, sellele järgnes botaanika loeng, siis loeng kõrgema matemaatika põhijoontest. Ka sealt edasi, mil ma külastasin nii arsti- kui ka matemaatikaloodusteaduskonna loenguid, olid päevad väga tegevusrohked, seda enam, et arstiteaduskonna loengute plaan oli palju tihedam kui matemaatika-loodusteaduskonna oma. Peab tunnistama, et see tegevusrohkus hakkas üha enam meeldima. Nädala lõpuks oli otsuse tegemise kaalukeel langenud kindlalt arstiteaduskonna poole. Võimalik, et otsust mõjutas ka see, et matemaatika kodused ülesanded muutusid järk-järgult keerulisemaiks ja nende lahendamine küllalt raskeks, sest minu tähelepanu oli hajutatud kahe teaduskonna vahel. Nii oli mul tõsiseid raskusi leida valem, mille järgi arvutatakse raudtee sõidupileti hinda, kui on antud piletite hinnad ja jaamade kaugused.
Järgmine nädal algas anatoomia loenguga, millele järgnes botaanika loeng. Edasi tuli vaba aeg, sest praktikumidest ma veel osa võtta ei saanud, olin ju alles matemaatika-loodusteaduskonna üliõpilane. Selle aja kasutasingi rektori kantseleis käimiseks, kirjutasin rektorile palve viia mind üle matemaatika-loodusteaduskonnast arstiteaduskonna esimese kursuse üliõpilaseks. Palve rahuldati kiiresti ja alates 1. oktoobrist 1930 olin juba ametlikult Tartu ülikooli arstiteaduskonna üliõpilane.
Arstiteaduskonna kogu. 1929.
Nüüd algasid kiired töörohked päevad. Hommikupoolikul loengud või füüsika praktikum. Sellele lisaks tuli õppida ladina keelt, sest keskkooli reaalklassides, mille olin lõpetanud, ladina keelt ei õpetatud. Ülikoolis aga ei pääsenud ühelegi arstiteaduskonna eksamile enne, kui ladina keele eksam oli sooritatud. Kõigele lisaks tekkis veel üks mure: tuli hakata otsima uut korterit, sest vana elupaik oli külm ja pealegi lubas korterinaaber Eugen Kapp Tartust juba oktoobri algupäevil lahkuda. Uue toa leidmine oli nüüd aga tunduvalt raskem kui semestri algul.
Ülikooli
