Seda pakkumist, mis tuli nii õigel ajal, ei saanud lasta korrata ja kohe samas leppisime kokku aja asjaga lähemaks tutvumiseks.
Õhtul kella seitsme paiku seadsin sammud taas Tööstuse tänavasse. Selgus, et korter asus sama maja õuel, kus käisin esimest korterit vaatamas. Mulje oli kohe hea: meile pakuti kaht kõrget valget ja hästi õhustatud tuba. Tagumises, väiksemas toas oli kolm raudvoodit, kummut, kolm tooli ja raamaturiiul, millel oli ka raadio. Taganurgas vastu ahju asetses väike tualettlaud selle juurde kuuluva pesukausi, seebialuse, veekruusi ja musta vee ämbriga. Kummutil asetses väike peegel. Teises, avaramas, kahe aknaga toas oli suur hästi häälestatud tiibklaver koos spetsiaalse tooli ja keeruliste nikerdustega sohvaga ning selle juurde kuuluvate toolidega. Mõlema akna alla oli pandud väike laud ja selle juurde tool. Lauad olid ette nähtud meie tööpaikadeks.
Pererahva käsutusse jäi veel kaks ruumikat tuba ja köök. Sinna ei olnud meil asja. Pererahvaga ühiseks kasutamiseks oli avar esik, kuhu võisime jätta oma üleriided, ja sealt pääses ka käimlasse. Esikust oli peremehe vanem poeg papist vaheseinaga eraldanud endale osa magamisaseme ja töölaua tarvis.
Korteri peremeheks oli väga sümpaatne vanahärra, endine Saraatovi klaverimeister Erikson, kes nüüd tegeles klaverite häälestamisega. Tema abikaasa oli abivalmis, sõbralik, tüsedusele kalduv sakslanna. Nende vanem poeg Aleksander õppis ülikoolis õigusteadust, noorem poeg Villi aga käis veel keskkoolis ja ka Tartu muusikakoolis. Temal oli lubatud klaveril harjutada meie äraolekul.
Tingimused olid kõigiti vastuvõetavad: iga üliõpilane maksis kümme krooni kuus ja võis selle eest elada hästi köetud, valgustatud ja koristatud ruumis. Pesemiseks vajaliku vee, hommikuse kohvi ja õhtuse tee eest hoolitses perenaine. Tee ja kohvi juurde kuuluva toidu eest tuli endal muret tunda.
Juba järgmisel päeval pakkisin kohvri ja jätsin hüvasti oma senise hea korterinaabri Eugen Kapiga, kes lubas Tartust lahkuda paari päeva pärast.
Kohanemine uue korteri ja naabritega toimus kiiresti, elasime ju kõik enam-vähem ühesugustes tingimustes. Kellelgi meist ei olnud raha pillata ja me oskasime hinnata selle väärtust. Enamik toiduainetest saadeti meile kodust pakkidena ja ainult kiiresti riknevat kraami ostsime lähemast kauplusest väikestes kogustes. Lõunat söömas käisime ülikooli sööklas. Õppisime kolmekesi igaüks eri teaduskonnas ja igal oli oma päevaprogramm. Ühisteks ettevõtmisteks jäi aega vähe.
Aastatelt oli meist kõige vanem Artur Roosmann, kes oli võtnud nõuks õppida romaani ja germaani filoloogiat, iseseisvalt õppis ta aga veel teisi keeli. Enamiku oma ajast veetis ta auditooriumites ja raamatukogus. Kodus oma laua taga istumas võis Roosmanni näha ainult õhtuti ja pühapäeviti. Ta armastas vaikust, kuid ei öelnud puhkehetkedel ära ka lühikesest vestlusest päevateemadel. Roosmann hoidis oma laua alati eeskujulikult korras ja see nakatas ka meid teisi. Kellelgi ei tulnud mõttessegi teise laualt võetud eset selle endisesse kohta tagasi panemata jätta.
Minu teine toakaaslane, R. Kristjuhan õppis õigusteaduskonnas. Ajalimiidi osas oli tema meist tunduvalt paremas olukorras. Ta magas meist hommikuti kauem, veetis peale loengut aega üliõpilasmaja lugemistoas, oli hästi kursis päevasündmustega ja teavitas neist ka meid. Ta oli alati heatahtlikult valmis igasugusteks meelelahutusteks, kui meil aega pisut üle jäi, aga ei seganud kunagi oma jutuajamisega teisi õppimise ajal. Õppimise vaheaegadel oli harilikult kohal ka perepoeg Aleksander, tema oli elurõõmus ja valmis igasugusteks kõrvalhüpeteks. Temaga vestlemine mõjus alati toonust tõstvalt.
Märkamatult kujunes meil välja kindel päevakava, millest peeti kinni ilma ühegi mõjutuseta väljastpoolt. Hommikul kell 7 oli äratus, siis pesemine, nagu seda võimaldas meie käsutuses olev tualettlaud, seejärel riietumine ja kohvi joomine, mille perenaine tõi tuppa kell 7.20, ja kell 7.50 lahkusime, et jõuda õigeks ajaks loengule, mis algas kell 8.15, s.o akadeemilise veerandiga. Kogu hommikust riietumise protseduuri saatis heatahtlik norimine üksteise kallal, mida keegi ei osanud pahaks panna.
Ajavahemikku kell 8–14 kasutati loengute kuulamiseks või praktikumide tegemiseks, mõni päev jäi pisut aega ka lugemistoa ja raamatukogu jaoks. Üliõpilaste lugemistuba asus söökla peal. Kell 14 kohtusime korterinaabritega sageli üliõpilassööklas, kell 15.15 algas aga anatoomia praktikum, mis kestis kella 18ni. Pärast praktikumi oli tund aega kojuminekuks või jalutamiseks. Kell 19 istuti taas laua taha ja hakati õppima, see kestis kuni kella 22ni. Iga 45 minuti järel tehti 15minutiline vaheaeg. Järgnes tund aega jalutamiseks või suusatamiseks Tähtvere lagedal väljal või raudtee ääres. Kell 23 tuli olla voodis, sest algas öörahu.
Erinev oli päevakord laupäevadel ja pühapäevadel. Laupäeva pärastlõunal õppetööd ei olnud, vaba aega kasutati saunas käimiseks ja kui rahakott lubas, siis mindi pärast sauna kinno. Teatris käisime harva, sest see oli üliõpilase jaoks kallis lõbu. Pühapäev oli õppetööst vaba, siis jalutati või mindi kirikusse, kus sai sageli kuulata tasuta orelikontserte. Õppimiseks kasutasime pühapäeva ainult erilisel vajadusel.
Selline kindel kodukord kestis kaks aastat, kuni jäid seljataha eksamid, mida võeti kokku ühise nimetajaga – examen philosophicum. Pärast seda muutus kodukord pisut leebemaks, kuigi ta põhijoontes palju ei muutunud senikaua, kui elasime endises koosseisus aadressil Tööstuse tänav 10-2.
Õpingud arstiteaduskonnas
Arstiteaduskonnas oli esimesel semestril põhiliseks õppeaineks anatoomia. Loenguid pidas äsja valitud professor Ernst Veinberg. Praktikumides abistasid teda prosektor Eduard Aunap ja assistent Valter Pärtelpoeg, keda üliõpilased kutsusid Roosamannaks. Preparaatoriteks olid kauaaegne anatoomikumi töötaja Martin, kelle perekonnanime ükski üliõpilane ei teadnud, ja alles teist aastat anatoomikumis töötanud Miša, õige nimega Mihkel Sirel.
Kui ma arstiteaduskonda üle tulin, olid loengud ja praktikumid juba alanud. Loenguid oli viis korda nädalas, esmaspäevast reedeni kell 8.15–9.00, need toimusid vana anatoomikumi ringauditooriumis ning algasid ja lõppesid minutilise täpsusega. Osavõtt loengutest ei olnud kohustuslik, kuid neis osalesid nii esimese kui ka teise kursuse üliõpilased, kaasa arvatud kursuse kordajad. Seetõttu olid kõik pingid tihedalt täis ja hilinejad jäid sageli taha püsti seistes kuulama. Heal juhul oli võimalik ronida viimasesse ritta, surudes seal istujaid koomale.
Praktikumid toimusid samuti kui loengudki viis korda nädalas, kuid pärast lõunat kell 15–18. Vaba päev oli laupäev. Tagumistes ruumides prepareerisid laipu teise kursuse üliõpilased, kes tunnetasid oma tähtsust, kõndisid ringi valgetes kitlites ja vaatasid esimese kursuse üliõpilastele kui algajatele ülevalt alla. Eesmistes, auditooriumile lähemalasuvates ruumides õppisid esimese kursuse üliõpilased.
Minu saabudes käsitleti loengutel lülisamba anatoomilist ehitust ja praktikumides jagati üliõpilastele tutvumiseks välja selgroolülid igast lülisamba osast. Need olid omavahel ühendatud foramen vertebrale´st läbi viidud traadist lingu abil. Üliõpilased nimetasid seda roosikrantsiks.
Õppida tuli peamiselt iseseisvalt, raamatu järgi, ja ainult siis, kui omavahelisel arutelul ei saadud täit selgust ühe või teise anatoomilise moodustise nimetuse suhtes, pöörduti mõne õppejõu poole, kes asja ära seletas. Esimese kursuse praktikumiruumis käisid õppejõud harva, neid tuli kutsuda kohale teise kursuse praktikumiruumist.
Vana anatoomikum
Raamatutest kasutati kõige enam Rauber-Kopschi „Anatoomia atlast”, mida oli võimalik osta vanemate kursuste üliõpilastelt või F. Vanatalu antikvariaadist. Seda sai ka tellida Saksamaalt mõnest raamatukauplusest, heal juhul õnnestus aga laenutada ülikooli raamatukogust. Sügissemestril raamatuid jätkus, sest eksam toimus alles teise kursuse kevadel.
Esimene
