kättejuhtuv raamat. See toimunud, tuleb välkkiirelt püsti hüpata ja kapinurga taha joosta, sest kohe lendab sulle järele tindipott. Kui see on õnnelikult möödas, hüppa uksest välja ja oota, kuni vastu ust kopsatab õpinguraamat, milles ilutseb non sufficit. Alles siis võid rahulikult hinge tõmmata ja oodata järgmist eksamisessiooni.
Lähtudes vanarahva tarkusest, et julge pealehakkamine on pool võitu, sisenesin esimeste seas eksamiruumi. Mingit ettevalmistusaega ei antud. Esitati küsimusi ja neile tuli kohe vastata. Eksam kulges üldiselt väga rahulikult ja vaatamata oma puuratastega saksa keelele teenisin ära sufficit´i. Pahandus tekkis vaid seepärast, et ma ei osanud seletada, kus leidub maal heeliumi, kuid vaatamata sellele sügavat kummardust ja kiireid hüppeid vaja ei olnud. Seda ka mitte teistel, kes sellel päeval eksamile läksid. Neil, kel pärast eksamit õpinguraamatus non sufficit ilutses, siiski oli. Vanemad kaasvõitlejad, kes eksami käiku nii hästi oskasid kirjeldada, loobusid järjekordselt sellel sessioonil eksamile minekust.
Loengute ja praktikumide alguseni oli jäänud vähem kui kaks nädalat, kuid minu teadmised orgaanilises keemias ei olnud kadestamisväärsed. Ainult üks vaba õhtupoolik kinos käimiseks ja oligi käes aeg hakata orgaanilise keemiaga jõudu katsuma. Kõik see, mis loengutel oli tundunud nii lihtne ja arusaadav, oli nüüd millegipärast keeruliseks muutunud, vaatamata sellele et ka suvel sai mõnikord raamatut lehitsetud. Küllap oli põhjus selles, et tänu prof Kogermanni elavatele loengutele tundus see ulatuslik õppeaine kergemini omandatav, kui see tegelikult oli. Ometi ei tulnud mul kordagi mõtet eksam järgmisele semestrile lükata, nagu seda soovitasid kaasvõitlejad.
Anorgaanilise sünteesi praktikum. 1929.
Pärast kahenädalast pidevat õppimist olin nii kaugel, et otsustasin minna eksamile – see oli ka viimane tähtpäev. Prof Kogermann oli väga heatahtlik ja sõbralik. Eksam toimus küsimuste ja vastuste stiilis, kusjuures eriti hinnati loogilist mõtlemist. Erilisi vahejuhtumeid minul ega ka teistel kaasvõitlejatel orgaanilise keemia eksamil ei olnud.
Selleks ajaks olid juba alanud anatoomia, füsioloogia ja histoloogia loengud ja praktikumid. Histoloogia ja füsioloogia olid uued õppepained, siin mingit mahajäämust veel ei olnud. Raskem oli olukord anatoomiaga. Anatoomia praktikumides õppisid teised kaasvõitlejad nüüd juba peaaju välist ehitust ja enne, kui lubati aju sisemise ehitusega tutvumiseks sellele lõikeid teha, pidid kõik rühma liikmed sooritama kollokviumi, kus tuli teada suurt hulka ladinakeelseid termineid. Oli reaalne oht rühmast välja langeda, sest orgaanilise keemia õppimise kõrval polnud võimalik kollokviumiks korralikult valmistuda. Pöördusin prof Veinbergi poole palvega, et ta pikendaks esimese kollokviumi sooritamise tähtaega. Põhjusena nimetasin examen philosophicum´i eksamite sooritamist. Ta päris, mitu eksamit mul on tehtud, ja kui vastasin, et kõik, siis tundus see talle kahtlasena, sest tavaliselt sooritati viimased eksamid jõulude ajal. Alles pärast seda, kui esitasin kontrollimiseks oma õpinguteraamatu, kust selgus, et olin rääkinud tõtt, naeratas prof Veinberg talle omaselt pisut mefistolikult ja lubas praktikumidest osa võtta tingimusel, et sooritan kollokviumi ühe nädala jooksul. Pingutasin ja sain hakkama.
Oli põhjust rõõmustamiseks, sest esimene jõuproov näitas, et õpingute jätkamine pole päris lootusetu ettevõte. Ei tulnud selle pealegi, et kõige suuremad komistuskivid ootavad ees teise õppeaasta kevadel. Tee examen philosophicum´ini oli vaba ja kolme põhilise õppeaine – anatoomia, histoloogia ning füsioloogia õppimiseks oli aega tervelt kaks semestrit. Mis sellest, et oli teada – nendel eksamitel nalja ei mõisteta.
Ka sellel õppeaastal toimusid anatoomia loengud ja praktikumid viis korda nädalas. Loengud kell 8–9 ja praktikumid kell 15–18. Tuli õppida selgeks närvid ja vereringe. Laipade prepareerimist jätkasime samas koosseisus nagu eelmisel õppeaastal ja ka samal laual. Kui sügissemestril olid kursusel enam-vähem samad inimesed nagu eelmisel aastal, siis kevadsemestril ületas üliõpilaste arv 200 piiri, sest kursuse kordajad immatrikuleerusid tavaliselt alles pärast uut aastat. Sellega pääseti ühe semestri õppemaksust.
Sügissemestril oli põhiline raskuspunkt veel anatoomial. Semestri keskel tuli teha terve rida kollokviume ja semestri lõpus ka tentaamen.
Närvide ja veresoonte prepareerimine edenes kiiresti, sest kogu laudkond töötas hoolikalt, kõiki ühendas asjalik ja kohusetundlik suhtumine oma ülesannetesse. Kordagi ei lükatud mõnd kollokviumi edasi sellepärast, et keegi polnud vajalikku ära õppinud. Kehtis kindel kord: kui üks laudkonna liikmetest ei osanud küsimusele vastata, pidi kollokviumi kordama kogu laudkond. Liigset juttu oli vähe, kuid heast naljast kellegi teise või iseenda kulul ei ütelnud keegi ära ega pahandanud ka siis, kui tema kulul nalja tehti.
Histoloogia ja embrüoloogia loenguid pidas professor Harry Kull, kes oli väga heatahtlik, sõbralik ja abivalmis, kuid ka äärmiselt nõudlik ja printsipiaalne. Praktikumides abistas teda assistent Liidia Poska-Teiss, vähese jutuga, alati abivalmis ja sõbralik. Professor Kull, kes tol ajal oli raske südamehaige, praktikumides sageli ei viibinud, kuid loenguid ta vahele ei jätnud. Sügissemestril tegelesime peamiselt histoloogiliste preparaatide mikroskopeerimisega, kevadsemestril aga tegime tutvust ka embrüoloogiaga. Vajalikud preparaadid valmistas ette laborant, preparaator, kuna alusklaasile viimine ja katteklaasiga katmine tuli endal teha. Praktikume oli kaks korda nädalas, peale selle oli lubatud käia preparaate mikroskopeerimas ka vabal ajal, õhtupoolikuti, sügissemestril kasutati seda võimalust üldiselt vähe. Praktikumi ajal kontrolliti ka üliõpilaste teadmisi: ära pidi tundma kõik preparaadis leiduvad elemendid. See kontroll oli võrdlemisi pealiskaudne ja kandis puhtalt abistavat iseloomu. Praktikumidest puudumist esines harva ja neil, kes alati kohal olid, arvestuse saamisega raskusi polnud.
Füsioloogia loenguid oli sel semestril samuti kaks korda nädalas, neile järgnes kohe praktikum. Praktikumi kestvus ei olnud piiratud. Igal laual oli vajalik aparatuur ja tööde juhendid, nõuti ettenähtud katse tegemist ja selle demonstreerimist assistendile või professorile. Praktikume juhendasidki assistendid. Ka prof Alfred Fleisch ise oli peaaegu alati kohal ja jälgis üliõpilaste tööd. Enne praktikumi mingit sissejuhatavat loengut ei peetud.
Prof Alfred Fleisch
Prof Fleischi füsioloogialoengud olid saksakeelsed, see raskendas mõneti sisu mõistmist, ent ettekande stiil ja professori selge diktsioon, lisaks veel suur hulk demonstratsioone katseloomadel tegid ettekande arusaadavaks ka neil, kes valdasid saksa keelt viletsalt. Hästi oskasid saksa keelt muidugi sakslased, aga ka juudid, kuid neid oli suhteliselt vähe.
Iga semestri lõpul kanti õpinguraamatusse märge anatoomia, histoloogia ja füsioloogia praktikumide sooritamise kohta, ilma selleta järgmisel semestril praktikumidele ei lubatud. Need, kellel praktikumid olid sooritamata, tavaliselt eksmatrikuleerusid. Õigus uuesti immatrikuleeruda oli siis, kui avanes võimalus vastavad praktikumid läbi teha. Kursuse kordajatelt ei nõutud kunagi sooritatud praktikumide uuesti tegemist. Eks- ja immatrikuleerimiste arv ei olnud piiratud. Kui üliõpilane mingil põhjusel ei tahtnud eksamile minna, laskis ta end lihtsalt eksmatrikuleerida või eksmatrikuleeriti ta õppemaksu tasumata jätmise pärast.
Kolmas semester oli suhteliselt kerge ja möödus kiiresti. Raske oli semester vaid neile, kellel oli veel sooritamata mõni eksamitest: botaanika, zooloogia, keemia vm. Veelgi kiiremini möödus semestri vaheaeg, millest jätkus vaid paariks külaskäiguks pühade ajal, mõneks päevaks metsatöödel ja puude linnaveoks. Oli ju tarvis teenida raha õppemaksuks.
Uus semester erines varasematest tunduvalt.
Kevadsemester 1932 oli tõeliseks jõuprooviks. Anatoomia loengud ja praktikumid olid lõppenud ja algas iseseisev ettevalmistus kevadiseks eksamisessiooniks. Histoloogia, embrüoloogia, samuti füsioloogia ja füsioloogilise keemia loengud ning
