teada, et peamiseks sõelaks examen philosophicum´il on anatoomia. Tuli hakata kõike seniõpitut kordama. Aga oh häda – kõik, mis alguses tundus nii lihtne olevat, oli juba ununenud. Pidi alustama otsast peale, nagu uut ainet kunagi. Asi tundus olevat täiesti lootusetu, ent visa ja süstemaatilise töö tulemusena tuli varsti mõnigi asi tuttav ette ja kujunes välja süsteem anatoomiliste terminite pähetuupimiseks. Pisut vaheldust selles tüütavas töös pakkusid histoloogia ja füsioloogia loengud ning praktikumid. Loengute koduseks läbitöötamiseks kodus aga ei jätkunud enam aega.
Teater, kino ja muud lõbustused tuli unustada. Ainsaks meelelahutuseks oli tund või pool üliõpilasmaja lugemistoas ja laupäeviti saunas käimine. Oma väljakujunenud päevaplaanist pidasime kindlalt kinni. Nii, nagu eelmisel õppeaastal, oli ka nüüd 45 minutit tööd ja 15 minutit puhkust vestluseks või kaardimänguks, mis parasjagu päevakorras oli. Kevadel läksime jälle varakult päikesepaistele, raudtee äärde õppima. Äratus ja magamaminek olid kindlatel kellaaegadel nagu ennegi. Kojusõidule sai mõelda ainult kevadpühade ajal ja see oli ka tõeliseks puhkuseks.
Saabus kevad, märkamatult kadus lumi. Jõgi ujutas üle luhad, kuid linna piirides suuremat üleujutust ei olnud. Oli saabunud aeg hakata täitma kursusevanema ülesandeid ja kaubelda välja sobivad eksamite tähtajad. Kõigepealt tuli koguda andmeid selle kohta, kui palju üliõpilasi üldse kavatseb eksamile minna. Nimekirjas oli soovijaid saja ringis, kuid see arv muutus peaaegu iga päev. Lõpuks leppisime kokku nii, et panime nimekirjad teadete tahvlile iga päeva kohta eraldi. Kui keegi loobus või soovis minna eksamile hiljem, võis ta mõne teisega aja ära vahetada, kuid nimekirjas olijate arvu suurendada ei olnud lubatud. Sellest korrast peeti rangelt kinni, vaatamata sellele et iga paari päeva järel tuli nimekirjad ümber teha. Lõplikult selgus kõik alles eksami eelõhtul.
Anatoomia eksamiks leppisime kokku nii, et rühmas oli kuus inimest ja päevas kaks rühma: esimene rühm algusega kell 8.15, teine kell 15.15. Esimesel eksamipäeval ilmusid kohale kõik registreerunud üliõpilased, mina olin hommikupoolses rühmas. Eksam algas täpselt kokkulepitud ajal. Prof Veinberg istus kabinetis oma toolil ja kõik kuus eksamineeritavat tema vastas ümber laua. Iga eksamineeritav sai pileti kuue küsimusega. Soovi korral anti koos piletiga ka vajalik preparaat. Paberi ja pliiatsi andmist märkmete tegemiseks ei peetud vajalikuks. Üliõpilased vastasid kordamööda kõik esimesele küsimusele, siis teisele jne.
Esimene küsimus oli osteoloogiast. Ühel kaasvõitlejal lõppeski eksam selle küsimusega, tal paluti järgmisel aastal uuesti tulla. Olin vastajate rivis viies, sest mulle oli juhtunud küsimus, mida peeti osteoloogias kõige raskemaks: cavum tympani ehk keskkõrv. Selle kirjeldamine võttis küllaltki palju aega, sest teadma pidi igat vähimatki vaokest ja kühmukest. Minu vastusega jäädi rahule. Sündesmoloogiaalaste küsimuste vastamisega saime hakkama kõik viis järelejäänud eksamineeritavat. Müoloogiaalastele küsimustele vastamisel kukkus läbi kaks üliõpilast. Nüüd jäime vaid kolmekesi. Vasoloogia küsimustega kukkus läbi neljas ja neuroloogia küsimustega viies üliõpilane. Kell oli umbes pool üks, kui olin üksinda järele jäänud. Minult nõuti lemniscus lateralis´e ja temas kulgevate ühendusteede kirjeldamist. Sain ka sellega hakkama, kuigi väsimus hakkas juba tunda andma. Siis, kui olin jõudnud kirjeldada juba nervus acusticus´e kulgu, tahtis prof Veinberg teada, mis tee see on. Vastasin pikemalt mõtlemata, et nägemise tee. Sellele järgnes kohe uuesti, et kust see tee algab ja kus ta lõpeb. Kirjeldasin jälle temas kulgevaid teid, kuid küsimusele, mis tee see siis on, vastasin jällegi: „Nägemistee.“ Seepeale ütles prof Veinberg, et ta tahtnud mulle panna hindeks maximum sufficit, kuid nüüd tuleb leppida sufficit´iga. Mul oli hea meel, et kõik niigi lõppes, kuigi mulle jäi arusaamatuks, kus ma vea tegin.
Ukse taga ootasid kursusekaaslased, kes tahtsid teada, kuidas läks. Seletasin neile asja ära. Nad õnnitlesid mind ja imestasid, kuidas ma võisin segada ära kuulmistee nägemisteega. Läksin ruttu minema, olles veendunud, et mitte mina, vaid küsijad ajavad midagi segi. Kell oli pool kaks. Eksam oli kestnud viis ja pool tundi.
Sõin sööklas kõhu täis ja läksin kinno. Tollal pääses kinno ka seansi ajal. Mida seal näidati, seda ma ei mäleta ja ega ma vist ka filmi tähelepanelikult jälginud. Alles pisut enne seansi lõppu taipasin korraga, et inimesed näevad siiski silmadega ja mitte kõrvadega!
Ka õhtupoolikul eksamile läinute käsi ei käinud paremini, eksami sooritas vaid üks üliõpilane.
Anatoomia eksami järgmistel tähtpäevadel oli saginat palju, oli palju äraütlemisi ja hilisemaks registreerimisi. Palju oli ka neid, kes korduvalt end hilisematele tähtpäevadele kirja panid, kuid lõpuks eksami tegemisest loobusid. Asi lõppes nii, et sellel sessioonil sooritas anatoomia eksami vaid kaksteist üliõpilast.
Teine, pisut vähem kardetud eksam oli histoloogia koos embrüoloogiaga, mis oli tunduvalt väiksema ulatusega kui anatoomia ja selle õppimisegagi tuli pisut vähem vaeva näha. Eksam koosnes teoreetilisest osast ja preparaatide tundmisest. Raske oli just viimane osa, sest preparaate sai tundma õppida vaid pideva tööga kogu õppeaasta vältel, mitte ainult eksamiks õppimisega.
Eksami tähtpäevade kauplemisel tuli arvestada väljakujunenud tavaga, et üks päevadest pidi olema 13. mai, kuna teati, et prof Kulli õnnearv oli 13. Sellel päeval läbikukkujaid tavaliselt ei olnud, kui aga keegi oli väga nõrk, kutsuti ta järgmisel päeval tagasi, et teda siis läbi kukutada. Kõige paremaks pidas prof Kull eelmise aasta 13. maid (13.05.31) – siin oli ees, taga ja ka ristsumma 13. Kolmeteistkümnendal mail oli eksamile soovijaid nii palju, et tuli võtta liisku, ja tõepoolest – läbi kukkus sel päeval vaid üks tudeng.
13. mail eksamile minejad olid need, kes valisid esimeseks eksamiks histoloogia-embrüoloogia. Minule jäi see tähtpäev liiga lähedale anatoomia eksamile ja mulle sobival päeval enam erilist tungi ei olnud. Üldse oli histoloogia eksamile minejaid tunduvalt vähem kui anatoomia eksamile, sest need, kes anatoomias läbi kukkusid või ei julgenud eksamile minna, need ei läinud ka histoloogiat tegema. Vähesed valisid oma esimeseks eksamiks histoloogia.
Histoloogia eksamile läksin hea enesetundega, sest pideva töö tulemusena preparaatide tundmine mulle erilist raskust ei valmistanud. Ent peagi selgus, et asi pole sugugi nii lihtne. Esimese küsimusena sain raku ja selle ehituse. Arvasin, et seda on lihtne vastata, sest olin ju antud teemaga juba keskkoolis botaanika ja zooloogia tundides tegelenud. Siin nõuti aga peenstruktuuri, mis oli mul pisut kahe silma vahele jäänud, sest ka praktikumides oli tsütoloogiast vähe juttu olnud. Hirm oli küll naha vahel, kuid nii palju ma ikkagi teadsin, et mind kohe minema ei saadetud. Järgmiste küsimustega erilist raskust polnud, aga histoloogiliste ja ka embrüoloogiliste preparaatide vaatlemisel sõitis „nool” kogu aeg väga erineva kujuga rakke jt moodustisi pidi, kõlamas küsimus: „Mis see on?” Ka preparaate vahetati sagedamini, kui seda tehti teistel eksamineeritavatel. Viimasest preparaadist pidin üles otsima kõik munaraku arengu staadiumid. Alles siis loeti sõnad peale, et kursusevanem peab ikka ka raku ehitust tundma, ja lasti minema. Õpinguraamatus ilutses teine sufficit. Tuju oli pisut halb, et olin jätnud kahe silma vahele raku ehituse, kuid see möödus peagi, kui hakkasin mõtlema, et silmapiiril koidab kolmas kursus.
Sellel eksamisessioonil sooritas histoloogia-embrüoloogia eksami 25 või 26 üliõpilast. Vaatamata sellele, et histoloogia eksamile minejate arv oli kaks või kolm korda väiksem kui anatoomias, oli siingi läbikukkujaid küllalt palju. Sealhulgas oli ka neid, kes olid anatoomia juba sooritanud.
Kolmandaks eksamiks oli füsioloogia koos füsioloogilise keemiaga (tänapäeval biokeemia). Seda eksamit peeti kõige kergemaks, sest ainult füsioloogia ja füsioloogilise keemia pärast ei olevat veel keegi jäänud teist kursust kordama. Muidugi oli siingi materjal ulatuslik ja aega õppimiseks pisut üle nädala. Raskeks muutis eksami ka selle toimumine saksa keeles.
Eksam koosnes kahest osast: üks praktikumidel õpitud katsetest tuli teha ilma juhendita
