saada, kuid see ei olnud kuigi raske.
Teoreetilist osa võttis professor vastu oma kabinetis, kuhu kutsuti üliõpilasi kahe- või kolmekaupa. Läbikukkujaid oli tõesti vähe, aga ka eksamineeritavaid oli vähe. Füsioloogia jäeti tavaliselt kõige viimaseks ja need, kes anatoomias või histoloogias olid läbi kukkunud, siia enam ei tulnud.
Sain ülesande rääkida kilpnäärme talitlusest. Sellele küsimusele ei olnud ma omistanud suurt tähtsust. Teadsin vaid seda, et funktsioonihäirete korral tekib struma ja et sünnipärase alafunktsiooni puhul areneb välja idiotia thyreopriva. Jutt oli muidugi lühikene – tulge sügisel uuesti. Olin sellel eksamisessioonil juba pisut üle töötanud ja seepärast täiesti ükskõikne selles suhtes, mis edasi saab. Lahkusin rahulikuna ja hakkasin kohe oma asju pakkima, et juba esimese autobussiga Tartust ära sõita. Ei häirinud isegi see, et toimusid juba viimased ettevalmistused ülikooli 300 aasta juubeli tähistamiseks. Leppinud kokku korteri peremehega, et võime tulla sügisel endises koosseisus tagasi, sõitsin veel sama päeva õhtul Viljandisse.
Tartu ülikooli keemialabor. 1929.
Arusaamine eksamil läbikukkumisest tuli mul alles siis, kui olin end juba korralikult välja puhanud. Siis hakkasin alles mõistma, mida olin juba saavutanud ja milline katastroof see oleks, kui ühe läbikukkumise pärast tuleks kõike otsast peale alustada. Kehtis ju kindel kord, et võlgnevustega teiselt kursuselt kolmandale üle ei viida ja kursuse kordaja peab vaatamata hinnetele tegema uuesti nii anatoomia, histoloogia kui ka füsioloogia eksamid. Eksamite sooritamist võis üritada ainult kolm korda, kusjuures kolmas kord pidi seda tegema vastava komisjoni ees. Kui ka siis läbi kukuti, kaotas üliõpilane õiguse õpinguid jätkata. See oli põhjuseks, miks paljud tudengid registreerisid end küll eksamiks, aga selle eel loobusid. Ära sai ütelda hommikul enne eksami algust. Kui eksam oli juba alanud, registreerunu aga kohale ei ilmunud, siis loeti hindeks non sufficit.
Ühe üliõpilasega, kes oli end korduvalt eksamiks registreerinud, juhtus prof Alfred Fleischi eksamil omapärane lugu. Ta ilmus varakult kohale, kuid ajades sõpradega nurga taga juttu, ei pannud tähele, millal professor tuli ja esimesed üliõpilased sisse kutsus. Kui ta märkas, et eksam on juba alanud, tahtis ta kiiresti minna ära ütlema, kuid prof Fleisch, kes teadis selle üliõpilase eksamikartust, ei võtnud teda enam jutule. Koos järgmise grupiga kutsuti sisse ka õnnetu hilineja, kuid äraütlemisest ei lastud enam juttugi teha. Eksam ei kestnud kaua, selle tulemuseks oli hinne maxime sufficit ja seda täiesti teenitult. Kahjuks oli sellest vähe kasu, sest üliõpilane ei julgenud minna ei anatoomia ega ka histoloogia eksamile ei kevadel ega sügisel. Ülikool jäigi lõpetamata. Teise maailmasõja päevil viidi ta võlgnevustega üle kursuselt kursusele, ent eksamitele minekuga oli alati suur häda. Õppetöösse suhtus ta tõsiselt ja pärast sõda töötas ta jaoskonnaarstina mitte kaugel Tartust, olles haigete poolt väga hinnatud ja otsitud arst. Tema elupäevad lõppesid samas jaoskonnas velskrina jaoskonnaarsti kohuseid täites.
Suvi möödus kiiresti ja koos isaga põllutööde tegemine oli heaks vahelduseks õppimisele. Juba paari nädala pärast tekkis tahe hakata lehitsema füsioloogiaõpikut. Puhketunde pärast hommiku- ja lõunasööki lugemiseks kasutades oli augusti alguseks kogu füsioloogiakursus uuesti läbi loetud. Pidudel ja külas käimistest sellel suvel suurt midagi välja ei tulnud. Pärast rukkilõikust panin asjad kokku ja sõitsin Tartu, et pühendada veel 3–4 nädalat ainult füsioloogiale ja füsioloogilisele keemiale.
Umbes nädal enne loengute algust oli eksami tähtpäev. Kohale tuli kolm üliõpilast, kõiki küsitleti korraga. Praktiline töö oli lihtne ja selle sooritasime enam-vähem rahuldavalt. Minu ülesandeks oli kümograafil ärrituste tulemusena tekkiv superpositsioon. Ka teoreetilised küsimused ei olnud rasked, mina pidin rääkima pankrease fermentidest ja seedimisest. Õppejõud pöördus talle kõige lähemal istuva üliõpilase poole ja kui sellel tekkis vastamisega raskusi, pidid teised jätkama. Järgmist küsimust hakkas vastama teine üliõpilane ja teda täiendasid vajadusel esimene ja kolmas. Nii esitati igale üliõpilasele kolm põhiküsimust, kuna aga nendest tulenes terve rida detailseid alaküsimusi, siis kokku pidime vastama üheksale küsimusele.
Professor Fleisch, kes oli juba valitud Lausanne´i ülikooli füsioloogiaprofessori kohale, oli häälestatud väga sõbralikult, kuid olime kõik kolmekesi hädas oma puuratastega saksa keele tõttu, kuna professor nõudis meilt küllaltki detailseid teadmisi. Resümeerides eksami tulemusi, ütles ta, et paneb meile kõigile hindeks sufficit. Minu poole pöördudes lisas ta, et mina saavat selle teenitult, teistel on tegemist rohkem kingitusega. Loomulikult oli meil kõigil väga hea meel ja ukse taga soovisime üksteisele õnne, sest olime nüüd kolmanda kursuse üliõpilased, mis aga tähendas seda, et siis, kui ei juhtu midagi erakorralist, on oodata ülikooli lõpetamist.
Kokku oli kuivanud see suur kursus, kes ähvardas kevadel eksamile minna, meid oli nüüd ainult paarikümne ringis. Neid, kes olid kõik kolm eksamit sooritanud kevadel, oli vaid seitse. Sõel oli olnud ülimalt tihe. Nagu hiljem selgus – isegi liiga tihe, sest ka neid üliõpilasi, kes olid kaks eksamit sooritanud, oli ainult seitse või kaheksa. Sellel õppeaastal lubati erandina teha järeleksameid sügissemestri algul ka neil, kes olid sooritanud kevadel vaid ühe kolmest nõutavast eksamist, ent selliseid üliõpilasi oli vähe, sest anatoomias läbikukkunud teistele eksamitele tavaliselt enam ei läinud. Prof Kull ütles hiljem ühel jutuajamisel, et olevat liiga tugevasti pigistatud ja kursus jäänud ettenähtust väiksemaks. Hiljem selgus, et neid, kes olid kevadel sooritanud kolm, kaks või ühe eksami, oli kokku 22. Ka sügisel oli põhiliseks filtriks anatoomia eksam. Lõpptulemusena kujunes välja nii, et need, kes olid anatoomias läbi saanud, pääsesid ka kolmandale kursusele. Kokku viidi teiselt kursuselt kolmandale 23 üliõpilast. Neist üks, B. Änilane, läks kaitseväkke sundaega teenima ja kolmandale kursusele jäi vaid 22 üliõpilast.
Kolmas kursus tundus peale teist väga kergena, sest siin oli suund praktilisele meditsiinile. Teadsime, et kõike õpitavat on otseselt vaja iga haigega tegelemisel. Et sooritada examen rigorosum I, selleks oli aega kolm aastat. Eksameid võis sooritada suvalises järjekorras ükskõik millisel sessioonil. Ainukeseks nõudeks oli see, et enne nende eksamite sooritamist praktilisele aastale ei lubatud.
Kolmanda kursuse üheks kandvamaks õppeaineks oli üldine patoloogia koos patoloogilise anatoomiaga, siia kuulus ka patohistoloogia praktikum. Seda märgiti programmis fakultatiivse ainena, sisult oli ta aga kohustuslik, sest ilma selle praktikumi sooritamiseta eksamile ei võetud.
Loenguid pidas prof Albert Valdes, väga sõbralik ja heatahtlik, pedantne ja korraarmastaja õppejõud. Õigustatult peeti teda arstidele korraarmastuse, kohusetunde ja täpsuse õpetajaks. Loengutele ja praktikumidele lubati tulla ainult puhaste jalatsitega, korralikult riietatuna – nii, nagu on kohane tulevasele arstile. Kevadel ja sügisel, kui väljas oli porine, oli kalosside kandmine kohustuslik. Laboratooriumisse ei tohtinud minna üleriietega, palitud, kalossid ja muu tuli jätta koridori nagisse. Hilinemine või puudumine ei tulnud kõne allagi.
Enne esimest praktikumi kogunesime auditooriumisse. Prof Valdes tuli, juhtis väikeses sissejuhatavas sõnavõtus meie tähelepanu puhtuse ja korra tähtsusele arsti igapäevases töös, seletas töökorraldust ja nõudeid, milledega tuleb kateedri ruumides arvestada (tol ajal oli see patoloogia instituut). Siis viis ta meid hanereas teisele korrusele. Ta peatus iga ukse ees oleval jalamatil ja puhastas hoolega oma jalgu, nõudes, et ka üliõpilased seda alati iga ukse ees teeksid. See tundus algul väga naljakana, ent hiljem harjuti kõigega nii, et kellelgi ei tulnud mõttessegi astuda jalamatist üle ilma jalgu puhastamata. Küll aga esines seda, et mõnigi kord pühiti suurest harjumusest jalgu ka majast väljudes.
Prof Valdese loengud olid hästi läbimõeldud ja süstematiseeritud, kompaktsed, konspektiivsed ja hea diktsiooniga ette kantud. Loengu sisu mõistmist kergendasid tahvlile tehtud joonised, nende kandmine loengu konspekti oli
