Ants Rulli – kirurgia professor. Grupi autorid

      Patohistoloogia praktikumides õpetati mikroskoopiliste preparaatide valmistamise tehnoloogiat ja mikroskopeerimist. Iga üliõpilane pidi tegema ühe uurimisobjekti fikseerimise, sisestamise, lõikamise ja värvimise menetluse. Ka pidi iga tudeng valmistama endale kasvajate preparaatide kogu, mis koosnes 36st preparaadist. Selleks tuli viia alusklaasile ja katta katteklaasiga laborandi poolt varem valmistatud ja värvitud kasvajalõigud, neid mikroskoobi all uurida, leida tüüpiline kasvajakude ja joonistada see vihikusse algul väikese, siis võimsa suurendusega. Praktikum peeti sooritatuks pärast seda, kui preparaat ja sellest tehtud joonised loeti vastuvõetavaiks. Kontrollis tavaliselt prof Valdes, mõnikord aga ka assistent või tema õpilane Vassili Ridala.

      Üldise patoloogia ja patoloogilise anatoomia eksam sooritati tavaliselt kevadel kohe pärast loengute ja praktikumide lõppu, sest siis oli õppeaasta jooksul läbivõetu veel värskelt meeles, pealegi näitasid varasemate kursuste kogemused, et hilisematel eksamisessioonidel oli läbikukkunute protsent palju suurem. Seda toonitas vestlustel ka prof Valdes.

      Patoloogiaeksamil pidi kõigepealt ära tundma mikroskoobi alla pandud preparaadid ja alles siis algas suuline eksam. Eksam ei kuulunud just kergete hulka, kuid neil, kes kogu õppeaasta jooksul olid korralikult töötanud, erilisi raskusi ei olnud. Eksamil oli prof Valdes rahulik nagu alati, nõudis korda ja täpsust, pidades kinni kuldsest reeglist: enne mõtle, siis ütle.

      Teine ulatuslikum õppeaine, millega kolmandal kursusel tuli tegelda, oli farmakoloogia koos toksikoloogiaga. Loenguid pidas prof Georg Barkan, tehes seda saksa keeles. Ta rääkis küllalt arusaadavalt, kuid õppeaine iseloomu tõttu olid need loengud väga raskesti konspekteeritavad. Vihikusse sai kirjutada peamiselt valemeid ja nende tuletamist, ent needki jäid pisut segaseks. Valemid kirjutati küll tahvlile, aga kui uute ainete tuletamisel kustutati eralduv rühm sageli lihtsalt maha ja kirjutati selle asemele uus rühm, siis vihikus nii teha polnud võimalik, sest siis ei oleks hiljem enam aru saanud, mis tegelikult toimus. Valemi ümberkirjutamiseks ei piisanud aga ajast. Õppida tuli peamiselt raamatu järgi, mille autoriks oli prof Barkani eelkäija prof Loewe.

      Praktilisi töid farmakoloogias ei olnud, kuid prof Barkan demonstreeris loengutel väga palju loomkatseid, mis näitasid hästi arusaadavalt ühe või teise medikamendi toimet. See muutiski tema loengud huvitavaiks ja kergesti mõistetavaiks.

      Farmakoloogia eksam oli üks raskematest, kuid selle sooritamiseks oli piisavalt aega. Tavaliselt tehti see pärast neljandat kursust, s.o siis, kui oli juba tutvutud kliiniliste ainetega, puututud kokku ravimite praktilise kasutamisega ning nähtud ka nende toimet inimesele. Eksamiks õppimise seisukohalt sellest muidugi kasu ei olnud, kuid vabanduseks, et mitte kohe pärast loengute kuulamist eksamile minna, oli see hea väide küll. Umbes pooled kaasvõitlejad tegid farmakoloogia siiski ära kolmanda kursuse lõpus. Eksam toimus saksa keeles, ent nüüd oli see tunduvalt kergem kui füsioloogia eksami ajal, sest peaaegu kõikideks senini sooritatud eksamiteks oli õpitud saksakeelsetest õpikutest.

      Kolmandaks ulatuslikumaks õppeaineks kolmandal kursusel oli bakterioloogia. Seda luges prof Karl Schlossmann. Tema loengud olid sisult äärmiselt huvitavad, loogiliselt üles ehitatud, laitmatult hea diktsiooniga ette kantud ja neid oli hea konspekteerida. Ka esitas professor kõige uuemaid andmeid kirjandusest. Loengutes ei puudunud küsimused immunoloogiast, mida oli tol ajal veel väga pealiskaudselt uuritud.

      Bakterioloogia praktilisi töid juhatasid tavaliselt dr Närska või dr Volmer, sageli aga ka prof Schlossmann ise. Siin õpiti tundma mikroobide värvimise, mikroskopeerimise ja kasvatamise tehnikat.

      Prof Schlossmann oli iseloomult äge, kergesti ärrituv ja järsu reaktsiooniga mees, kuid mitte pahatahtlik. Ta oli lugupeetud õpetlane, keda kõik arstid kõrgelt hindasid. Uusaastal ja ka teiste suuremate pühade ajal oli tema kodu üks neist kohtadest, mida väga paljud ülikooli õppejõududest ja ka Tartus töötavatest arstidest külastasid. Ta oli alati soliidne ja abivalmis. Enamik ajavahemikus 1920–1940 Tartu ülikoolis kaitstud doctor medicinae väitekirjadest olid käinud tema käe alt läbi. Praktikumides üliõpilased enamikus vältisid temaga kontakti loomist ja pöördusid selgituste saamiseks parema meelega dr Närska poole, kes oli pisut halva kuulmisega, ent asjalik ja rahulik ega pahandanud mitte kunagi.