eriti palju ei nõutud. Pärides kord prof Vilipilt, kumba ta soovitab, kas õppida Malteneki või Langi ja Erlemanni õpikust, kostis ta: „Mis teie selle mehaanikaga piale hakkate, mis sääl Maltenekis kõik siis on. Õppige Langi ja Erlemanni raamat ära, sellest on teile küllalt!“ Nii see muidugi ka oli, ent häda seisis hoopis selles, et sageli peeti sedagi paljuks.
Botaanika, anorgaanilise keemia ja zooloogia loenguid kevadsemestril enam ei olnud, nende asemele tuli orgaaniline keemia, mida luges prof Paul Kogermann. Ta rääkis pisut rutates, kuid oli väga hea diktsiooniga lektor. Tema loengud olid hästi üles ehitatud, arusaadavad ja kergesti konspekteeritavad. Seda enam, et kõik valemid tuletati tahvlil korrektselt ja parandusteta.
Täis askeldusi möödus semester väga kiiresti, korrapärases rütmis töötades ei pannud tähelegi, kuidas päevad muutusid järjest pikemaks ja ööd lühemaks. Soe päike ja hoog sooja vihma tegid oma töö. Lumi sulas kiiresti ja Emajõgi tõusis üle kallaste. Ma polnud kunagi varem oma elus sellist tulvavett näinud, kui see oli Tartus 1931. a kevadel. See meelitas piki jõekallast jalutama ja jõel paadiga sõitma.
Kord pühapäeva hommikul läksime koos korterinaaber R. Kristjuhaniga piki jõekallast Raekoja platsilt sadamasse ja sealt sadama raudteed pidi kuni Võru tänavani, kust pöörasime tagasi linna. Ülejõel olid Kalda tänava majad poolest saadik vee sees, lauad ja toolid ujusid tubades ringi ja räägiti, et keegi majaperemees olevat oma ahjust tuvi kinni püüdnud. Võimatu see ei olnud, sest vesi ulatus tõesti aknalauast kõrgemale. Teiste korruste elanikud olid muu maailmaga ühenduse pidamiseks purded ehitanud või kasutasid sõiduriistana paate. Ka pärmivabrik oli ümbritsetud veest ja sinnagi pääses vaid purdeid pidi.
Emajõe parem kallas oli pisut kõrgem, siin asus sadam ja see piirkond oli veel veest väljas. Ülejõe vastaskaldal laius aga lai veteväli. Sadamast edasi läksime raudteed mööda. Raudteetamm oli umbes 200–300 meetri ulatuses vee all, ainult rööbaste ülemised servad ulatusid paari sentimeetri kõrguselt veest välja. Puhus kerge kevadine tuuleõhk ja laine kastis märjaks ka rööpa ülemise pinna. Selle osa raudteest ületasime teine teisel rööpal kõndides ja üksteisel käest kinni hoides, sest nii oli kergem säilitada tasakaalu. Eksporttapamaja kohal oli maapind juba pisut kõrgem ja siin võis taas toetada jala kuivale maale.
Lage veeväli laius ka ülevalpool linna, ulatudes kuni Tähtvere mõisani. Jõekaldal võis värskelt valminud kaldatammi pidi minna kuni rannapaviljonini. Puiesteed siin veel ei olnud. Kogu kaldatamm ulatus kitsa poolsaarena vette.
Üürisime paadisadamast paadi ja sõudsime vastuvoolu ümber rannapaviljoni luhale. Selgus, et Tähtvere mõisat rannapaviljoniga ühendav pajude allee oli üleni vee all ja sellest oli võimalik paadiga üle sõita. Sõitsimegi piki Oa tänavat linna, ilma et paat kordagi oleks kiiluga põhja riivanud. Pisut madalam oli vesi Kroonuaia tänaval, siin puudutas paat küll kiiluga põhja, kuid vaatamata sellele saime ilma suurema vaevata sõita paadininaga vastu botaanikaaia müüri. Herne tänaval oli vesi pisut madalam, aga ka siin liiguti majast majani ainult purdeid pidi. Tuppa sellel tänaval vesi enamikul juhtudest ei tunginud, kuid keldrid olid vett täis. Herne ja Oa tänavate ristumiskohal olid jõepoolsed majad kõik saarekestena vees. Siingi peeti ühendust paatidega ja mööda purdeid käies.
Emajõe-äärne Tartu.
Veeseis püsis Emajões kõrgena paar nädalat ja hakkas siis aeglaselt langema. Seda sai vaatamas käia ainult pärast lõunasööki, enne anatoomia praktikumi algust.
Algasid kiired päevad, sest enne loengute lõppu oli vaja sooritada anatoomia müo- ja splanhnoloogia tentaamenid ning pärast seda ka füüsika ja zooloogia eksamid. Anatoomias ei olnud tentaamenite ettevalmistamisega erilisi raskusi, sest semestri kestel oli kogu rühm igaks kollokviumiks korralikult ette valmistunud ja kõik sooritasid need tentaamenid ka korraga ettenähtud ajal. Rohkem oli tegemist eksamitega.
Kevad oli soe ja päikeseküllane. Kuidagi ei saanud rahulikult kodus laua taga istuda ja õppida. Ka aega tundus olevat pisut rohkem, sest loengute ja praktikumide arvestused olid juba õpinguraamatusse sisse kantud. Igal hommikul läksime koos korterikaaslaste A. Triksoni ja R. Kristjuhaniga raudtee äärde päikese kätte õppima. Tookord polnud tarvis kaugele minna, sest juba Savi tänava (hiljem Näituse tänava) äärest algas tihe kuusehekk, mis kaitses ida- ja põhjatuulte eest. Mina õppisin füüsika ja zooloogia eksamiteks, teised aga valmistusid eksamiteks õigusteaduskonnas. Siin ei peetud enam nii rangelt kinni kellaaegadest, kui kodus õppides. Puhkuseks kasutati rongide möödumise aegu, püüti sageli ennustada, kui pikk on järgmine rong – kümmet vagunit veduri taga peeti tol ajal juba väga pikaks rongiks (tolleaegsed vagunid olid veel ka kaheteljelised).
Päikesepaistel õppimine edenes jõudsalt ja juba esimesel tähtpäeval sooritasin füüsika eksami. Nüüd, kui ladina keel, botaanika ja füüsika olid tehtud, tuli hakata tegelema zooloogiaga. Sellega oli juba pisut rohkem tegemist, sest õppeaine oli küllalt ulatuslik ja prof Heinrich Riikoja oli üliõpilaste seas kuulus oma nõudlikkuse poolest. Pealegi ei teadnud keegi päris kindlasti ütelda, mida arstiteaduskonna üliõpilastelt eksamil nõutakse. Peale loengute oli küll kasutada ka väikene zooloogiaõpik, kuid ainult sellest oli ilmselt vähe. Eraldi zooloogiaprogrammi arstiteaduskonna üliõpilaste tarvis ei olnud. Eksam, mis paar aastat hiljem toimus kirjaliku testina, oli sellel õppeaastal veel suuline ja teati rääkida, et professor Riikoja pidavat väga kergesti ärrituma. Liikus palju hirmu- ja õudusejutte ning eksamist äraütlemisi esines sageli. Tegelikult midagi hirmsat eksamil ei juhtunud ja oma teenitud sufficit´i sain kätte kergemini, kui olin oodanud.
Esimene õppeaasta oli siis õnnelikult seljataga ja võisin hakata mõtlema suvepuhkusele Viljandimaal. Sõit autobussiga Jõesuu–Oiu kaudu Viljandimaale toimus viperusteta. Veel paar tundi hobusega sõitu ja juba olingi jälle kodus, kus mind juba ammu oodati.
Ilmad olid päikesepaistelised ja soojad, kuid heinatööks oli veel vara, seepärast tuli koos vennaga minna uudismaalt kive koristama. Ka siin peeti kinni kindlast päevakorrast. Töö algas hommikul kell 6, kell 8–10 oli hommikusöök, 10–14 tööaeg, 14–16 lõunasöök, 16–21 jällegi töö. Sellele järgnes õhtusöök ja öine puhkus. Laupäeviti jäädi õhtule tund või kaks varem, nagu lubas töö iseloom. Pühapäev oli puhkuseks, kuid loomade eest hoolitsemisest võttis osa kogu pere.
Jaanipäeval rakendati hobused vankri ette ja sõideti pere tava kohaselt surnuaiapühale. Koduhoidjaks jäi keegi vanematest inimestest, kes oli suuteline hoolitsema ka loomade eest. Kohe pärast jaanipäeva algas aga heinategu. Kesa ettevalmistamine ja kivide koristamine jätkus siis, kui heinatööst aega üle jäi. Pühapäeviti ja laupäevaõhtutel pidi leidma aega Heimtali vanas koolimajas laulmas käimiseks, sest juuli lõpus peeti rahvamajas traditsioonilist pidu, kus kanti ette ka paar koorilaulu.
Suvi möödus kiiresti. Pärast heinatöö lõppu tuli põllutööst pisut tagasi tõmbuda, sest sügisel oli kavatsus teha ära anorgaanilise ja orgaanilise keemia eksamid. Osa tuli võtta veel vaid kõige pakilisematest töödest nagu sõnnikuvedu, rukkilõikus, rehepeks jms.
Märkamatult jõudis kätte augustikuu ja nüüd tuli end jäägitult keemiale pühendada. Peamine tähelepanu oli pööratud muidugi anorgaanilisele keemiale, kuna see oli planeeritud kohe sügissemestri algusesse. Pealegi oli eksam saksakeelne ja see oli mulle juba keskkoolis kõige nõrgemaks kohaks olnud. Orgaanilist keemiat sai lehitsetud veidi möödaminnes.
Sügissemester algas tavaliselt 15. septembril ja septembri esimestel päevadel sõitsin taas Tartusse. Veel nädal aega pingelist õppimist ja oligi käes eksami tähtaeg. Eksamiärevus oli suur, sest üldiselt oli teada, et professor Landesen oli kergesti ärrituv ja mõnigi mõtlematult öeldud rumal lause oli lõppenud läbikukkumisega. Naljatades õpetasid vanemad üliõpilased noorematele eksamitehnikat: niipea
