vähki, mis on sellisel juhul hõlpsasti ravitav.
Kolesterool – mis norimine see veel olgu?
Mul on südamehaiguse kohta teooria, kuid kahtlen, kas seda leidub üheski meditsiiniõpikus. Nimetagem seda Hendersoni seaduseks. Jaapanlased söövad väga vähe rasva ja neil esineb vähem südameinfarkte kui inglastel, ameeriklastel või austraallastel. Ent prantslased söövad palju rasva- ning kolesteroolirikkaid toite ja neilgi on vähem südameinfarkte kui inglastel, ameeriklastel või austraallastel. Jaapanlased joovad palju vähem punast veini kui prantslased ja neil on vähem südameinfarkte kui inglastel, ameeriklastel või austraallastel, kuid itaallased joovad suurtes kogustes punast veini sama resultaadiga – vähem südameinfarkte. Selline on lugu. Kindel tõestus, et võid süüa ja juua seda, mida süda kutsub. Sind tapab inglise keele kõnelemine. Nobeli preemia ootab mind.
Kõneledes toidu rasvasisaldusest peame peaaegu alati silmas kolesterooli – vahajat ainet, mis tekib kehas, kuna seda läheb vaja keharakkude normaalse talitluse säilitamiseks. Kuid vere liiga suur kolesteroolisisaldus võib esile kutsuda arterite kõvastumise ehk ateroskleroosi. Ja mida see põhjustab? Südameinfarkte. Südame koronaarhaigus (CHD) on suurimaid surmajuhtude põhjustajaid Ühendkuningriigis, põhjustades igal aastal üle 135 000 surma, ja kolesterool on seejuures peamine tegur. Umbes 46 % koronaarhaigusest on põhjustatud vere üldisest kolesteroolisisaldusest üle 5,2 mmol liitri kohta ja peaaegu alati on leitud, et kolesteroolisisalduse langus vähendab ka CHD riski. Tegelikult võib kolesterooli langus 10 % võrra vanuses 40 eluaastat vähendada riski kuni 50 %, piirdudes aga 20 protsendiga, kui samasugune kolesteroolisisalduse vähenemine toimub alles 70 aasta vanuses.
Niisiis võite oma kõrget kolesteroolisisaldust langetades kahandada (või isegi tagasi pöörata) selle ladestumist arterites ja sellega vähendada riski jääda südamehaigusesse või sellesse surra. Lihtne värk, kuid muutub keerulisemaks seetõttu, et on olemas “hea” ja “halb” kolesterool, mida kehas kannavad lipoproteiinid. Südamehaiguse riski mõjustavad kahte tüüpi lipoproteiinid. Esimene neist on väikese tihedusega lipoproteiinide (LDL) ehk “halb” kolesterool, mis on veres valdav ja mis on arterite ohtliku ummistumise peamine põhjus. Mida rohkem on veres LDL-kolesterooli, seda suurem on südamehaiguse risk. Kuid on olemas ka suure tihedusega lipoproteiinide (HDL) ehk “hea” kolesterool. HDL-id kannavad samuti veres ringi kolesterooli, kuid see suundub tagasi maksa, mis tagab tema eemaldamise kehast. Nii aitavad HDL-id vältida kolesterooli ladestumist arteriseintele ja vähendada südamehaiguste riski.
Sellega on asi sedamoodi. Ent miks on mõnedel inimestel veres liiga palju kolesterooli? Siin etendavad osa paljud tegurid, kuid tähtsamad neist on järgmised:
♥ Geenid. Pärilikkus – see, mida vanemad andsid sulle edasi geneetiliselt – määrab osaliselt keha poolt toodetava kolesterooli hulga ja ma olen näinud palju perekondi, kus kõigil on kõrge kolesteroolisisaldus.
♥ Toidu koostis. Ilmselt märkimisväärse tähtsusega ja eriti oluline meie, läänemaailma rasvarohke toidu juures. Küllastatud rasvu leidub peamiselt loomset päritolu toitudes ja need tõstavad kolesteroolitaset rohkem kui miski muu. Nende rasvade hulga vähendamine on otsustava tähtsusega vere kolesteroolisisalduse langetamisel.
♥ Tüsedus. Et ülekaalulisus tõstab sageli vere kolesteroolisisaldust, siis võib kehakaalu normaliseerimine aidata seda alandada.
♥ Kehaline aktiivsus. Regulaarse kehalise aktiivsuse puudumine võib tõsta LDL-kolesterooli taset ning alandada HDL-kolesterooli oma. Et kehtib ka vastupidine, siis aitab rohke liikumine vähendada LDL-kolesterooli sisaldust vereseerumis.
♥ Alkohol. Et see suurendab HDL-kolesterooli hulka, siis öeldakse tihti: punane vein teeb teile head. Siiski võib liiga suur kogus alkoholi kahjustada maksa ja südant ning põhjustada muid terviseprobleeme. Sellepärast peab alati püsima mõõdukuse piires.
♥ Stress. See on üks vananaistejutt. Pika aja jooksul ei ole kindlaks tehtud, et stress tõstaks vere kolesteroolisisaldust. Kuid stress mõjutab harjumusi ja on palju inimesi, kes stressisituatsioonis söövad enda rahustamiseks rasvarohkeid toite. Arvatavasti põhjustavad kolesteroolisisalduse tõusu vereseerumis pigem nendes toitudes sisalduvad küllastumata rasvad, mitte niivõrd stress ise.
Kui sa ei tea oma kolesteroolitaset, oleks hea mõte lasta seda perearstil kontrollida ja ülemäära kõrge näitaja esinemisel teha kõik nii, nagu arst soovitab. See on tõesti oluline, kuna puudutab su tervist pika aja jooksul.
Kõrge kolesteroolisisaldus on peamine südamehaiguse ja äkksurma põhjus. Lase seda endal mõõta ja kui näitaja osutub liiga kõrgeks, siis tegutse vastavalt.
Ära sure piinlikkustundest
Prantslastel on nende maksad, ameeriklastel nende kolesteroolitase ja inglastel – noh, inglastel on nende sooled. Vahel ma mõtlen, et võiksin mõnele patsiendile midagi öelda, ent niikaua kui olen neilt pärinud nende sooletegevuse kohta, on nad õnnelikud selle üle, mida neile räägin. Kuid siiski tunnevad paljud meist piinlikkust seedimisega seotud probleemide arutamisel. See võiks olla isegi naljakas, kui poleks fakti, et Ühendkuningriigis jääb soolevähk esinemissageduselt meestel teisele ja naistel kolmandale kohale kõigi vähivormide seas. Pettumuseks arstidele on see vähk piisavalt varajase avastamisel korral üks kõige edukamalt ravitavaid – 90 % on võimalik täiesti välja ravida. Viimase aja andmed kinnitavad inimeste vastumeelsust mõelda soolevähile, näidates, et üle poole elanikkonnast ei otsi kunagi väljaheitest verd enne tualetis vee pealetõmbamist ning vähem kui üks inimene neljast tunnistab, et soolevähk võib põhjustada püsivat kõhulahtisust või veritsust pärakust. Vanemad inimesed (55 ja üle selle) taipavad niisugust seost paremini, mis on ka hea, sest enamik juhte tulebki ette just selles vanuserühmas.
Peamiste sümptomite hulka kuuluvad tavalisest erinev sooletalitlus, veritsus pärasoolest, kaalukaotus ja kõhuvalu. Suurem osa vähkidest tekib pärasooles ja sellele lähedastes jämesoole osades. Neid võib hõlpsasti näha elastse sigmoidoskoobiga, millega saab otsida soole lõpposas väikesi polüüpe või kasvajaid – tihtipeale vähitekke varajasi tundemärke. Et polüübid kasvavad sageli aeglaselt ja ei tekita valu, on kõrgendatud valvsus teiste sümptomite märkamiseks väga tähtis. Praegu tegeldakse just hindamisega, kas ühekordne uuring elastse sigmoidoskoobiga 60 aasta vanuses on ohutu ja tasuv meetod soolevähist põhjustatud surmajuhtude arvu vähendamiseks. Esialgsed tulemused näitavad, et 98 % sõeluuringu läbinud inimestest mitte ainult ei soovi selle testi kordamist edaspidi, vaid soovitavad seda ka sõbrale. Lisaks selgub esimestest andmetest, et ühel inimesel 300st sõeluuringu läbiteinust on leitud soolevähk, mis näitab, kui sage on see potentsiaalselt väljaravitav haigus.
Pärilik seotus soolevähiga – näiteks selle esinemine kas vanematel või muudel lähisugulastel – võib osutada sõeluuringu rakendamise vajadusele, et kindlaks teha riski suurus. Õnneks saavad arstid aina rohkem informatsiooni täpse riski kohta, mis varieerub sõltuvalt sellest, kui lähedalt sugulane on haigust põdenud isik.
Soolevähk on küllaltki sage, kuid väga hästi ravitav. Selle sümptomid ei kao üksnes nende ignoreerimisega. Pöördu varakult arsti poole, hakka aegsasti ravi saama, parane kiiresti.
Eesnääre – kus see asub?
Paljud mehed, kes tulevad mu vastuvõtule, teevad seda ühel põhjusel kahest. Esimene on see, et nad muretsevad oma tervise pärast, teine aga see, et neid on saatnud – tihtipeale lausa sundinud tulema – muretsev abikaasa. Sagedamaid selliseid muresid on seotud eesnäärmega ning tavaliselt tekivad need pärast seda, kui meedias on olnud nimetatud probleemile suunatud kampaania. On lausa üllatav, kui vähe teatakse sellest vähivormist, kuigi ta tabab elu jooksul ühte meest kaheteistkümnest. Ühendkuningriigis
