Lisades sellele välisreisid, päikesevannide võtmise ja osoonikihi õhenemise pole imestada, et nahavähk sageneb kiiresti, ületades Ühendkuningriigis 40 000 juhtu aastas, kusjuures rahvaarvu kohta suhteliselt on see näitaja Austraalias veelgi kõrgem.
Kõige ohtlikum nahakasvaja on maliigne melanoom. See tabab kõige sagedamini naisi ja heledanahalisi ning blonde või punaste juustega inimesi, kuigi ohustatud on igaüks. Nüüd on kindlaid tõendeid selle kohta, et päikesepõletus vanuses alla 16 eluaasta suurendab samuti melanoomiriski hilisemas elus ja et päikese eest kaitsta on vaja juba alates noorest east. Selleks soovitatakse varjata end päikese eest keskpäeval, mil ohtlik ultraviolettkiirgus on kõige intensiivsem; kanda mütse ja kübaraid (kui näete rõivaid või kübarat vastu valget hoides nendest läbi päikesevalgust, pakuvad need vähe kaitset); kasutada kõikjal, kus võimalik, tugevat päikeseblokaatorit “päevituskreemide” asemel. Nõuetekohaste hoiatuste ja selgitustöö rakendamisega varasest elueast peale – nagu reegel ilma mütsita mängu ei tule Austraalias – peaks melanoomide esinemissagedus järgmistel aastakümnetel vähenema. Kuid see on väike lohutus nendele mu patsientidele, kes praegu juba seda haigust põevad ja kes nautisid pikka päevitamist, püüeldes keha kauniduse poole, kuid kelle kehad on nüüd traagilisel viisil kõike muud kui ilusad.
Sünnimärkide suhtes on kasulik meeles pidada “ABCDreeglit” ning ohtlikke märke, millele peaks pöörama tähelepanu. (Tähekombinatsioon ABCD on moodustatud vastavate ingliskeelsete sõnade algustähtedest. – Tõlk) Nimetatud reegli neli küsimust on järgmised. Kas sünnimärk on asümmeetriline? Kas see veritseb? Kas see on muutnud värvust, läinud tumedaks või mustaks? Kas selle läbimõõt on suurenenud? Kui vastus ühele nendest küsimustest on jaatav, peab küsima meditsiinilist nõu. Arstid eelistaksid näha pigem kahjutut sünnimärki, kui et nende ette ilmub patsient maliigse melanoomiga liiga hilja.
Melanoomihaiged räägivad mulle tihti teatava kibedustundega, et sellist asja nagu ohutu päevitus pole olemas. Üks patsient kommenteeris hiljuti: “Sellel, kes iganes ka ütles, et ilu on vaid väline, oli õigus”. Paraku jah.
Naha melanoomid on hõlpsasti ennetatavad. Ole päevitamisega mõistlik, pea meeles “ABCD-reeglit” melanoomi kohta ja ära kunagi eksi päevitunud naha terveks nahaks pidamisega.
Hoia talvemasendus endast eemal
Kui ma küsiksin oma sajalt huupi valitud patsiendilt, kuidas nad üldiselt tunnevad end pikkadel pimedatel talveöödel, siis vastaks valdav enamik, et “veidi rusutult”. Nad on tõele lähemal kui arvavad, kuna paljud inimesed tunnevad end sel aastaajal rõhututena. Seda ilmingut täheldas juba Hippokrates aastal 430 eKr ja kuigi tema ei andnud sellele seisundile nime, kutsume meie seda talvemasenduseks ehk sesoonseks depressiooniks (SAD). Kui sage see täpselt on, pole teada, kuid SAD-i Assotsiatsioon Ühendkuningriigis oletab, et ümmarguselt üks miljon britti tunnetab olulist talvedepressiooni, kümmekond miljonit aga tajub talvemasendust leebemal kujul. Austraalia suhtelised andmed on umbes samasugused. Need arvud on hiiglasuured ja kuigi neid ei saa täpselt kontrollida, on kindel, et paljud inimesed mõlemal nimetatud maal ja ka mujal kogu maailmas kannatavad depressiooni käes küll talvel, kuid mitte teistel aastaaegadel.
Kaalutledes seda diagnoosi, otsin tõendusi selge kliinilise depressiooni tsüklite kohta vähemalt kolmel järjestikusel aastal, et see oleks isiku käitumismuster nii pika ajavahemiku jooksul, mis on olulisem kui aastaaeg omaette. Tavaliselt esinevad väsimustunne, motivatsioonipuudus ja mõnikord kaalulangus, samuti muutused magamistavades. Enesetapumõtteid tuleb SAD-i puhul ette harvemini kui depressiooni teiste vormide korral, kuid risk suureneb depressiooni süvenemisel.
Ravi on varieeruv. Puhast kliinilist depressiooni tuleks ravida tavapäraselt antidepressantidega, valides need antud patsiendile sobivalt. Ma olen suurt edu saavutanud ka looduslikus taimravis kasutatava naistepunaga, mida saab osta retseptivabalt, kuid enne kasutamist peaks arstilt nõu küsima. Paljusid inimesi aitab siiski lihtsam ravi – valgus. Arvatakse, et SAD-i põhjuseks on päevavalguse (võib-olla ka päikesepaiste) puudumine, mis vähendab ajus keemilise aine serotoniini produktsiooni. “Valguskastide” kasutamine serotoniini loodusliku tekke stimuleerimiseks näib teatavaid patsiente aitavat ja neid kasutatakse Skandinaavias laialdaselt. Need ei ole päevitamiseks, kaitseprille pole tarvis ja tegevus nende läheduses võib olla tavaline. Kaks nädalat on tavaliselt piisav oma seisundi parandamiseks.
SAD rikub paljude inimeste elu, kuid et seda tihtipeale ei tunta ära, põhjustab ta piina ka siis, kui poleks tarvis. Paljud hädalised imestavad, kui soovitan neile valgusravi, ent see aitab – ja aitab hästi. Proovige järele ja te veendute selles!
Talvemasendus võib olla tõsine ja nõrgestav. Ära tunne hirmu iga talve ees, sest selle vastu aitab vanim raviviis – valgus.
Ole teadlik munasarjavähist
Mõnda haigust, mida ma oma praktikas näen, vihkan üksnes mõju pärast, mida see avaldab patsientide elule. Minu niisuguse nimekirja tipu lähedal paikneb munasarjavähk, mis on arenenud riikides viie kõige sagedama vähivormi seas. Ühendkuningriigis on see ligi 7000 juhuga igal aastal sageduselt neljas vähk. Austraalias diagnoositakse aastas üle 1000 juhu ning see haigus põhjustab ligi 800 naise surma. Selle vähi avastamiseks pole tänapäeval veel kogu rahvastikule soovitatavaid sõeluuringuid, kuigi on käivitunud kliinilised uuringud selle kohta, kas need võiksid tasuda tehtavaid kulutusi.
Munasarjavähi riskitegurite hulka kuulub see, mis on ühine paljudele – eluiga. Pool kõigist juhtudest ilmneb vanuses üle 65 aasta ja enamik pärast menopausi. Risk võib olla suurem siis, kui lähisugulastel on esinenud munasarja-, rinna- või soolevähki, kuid päritud munasajavähk on suhteliselt haruldane. Geneetiliste tegurite hulka kuuluvad geenid BRCA1 ja BRCA2 ning mõnedes etnilistes rühmades, nagu Ashkenazi juudid, võib kuni 30 % munasarjavähkidest olla päritud. Risk on suurem juhul, kui naine pole kunagi rasestunud, samuti siis, kui naisel on esinenud rinnavähk. Teiselt poolt vähendavad riski preventiivsete vahendite kasutamine ja imetamine.
Olen eriti tige munasarjavähi peale sellepärast, et ta on nii salakaval ja ma näen sageli juhtumeid, mis on enne diagnoosimist juba õige kaugele arenenud. Põhjuseks on osalt see, et varajastel staadiumidel ei ole üldse sümptomeid või on neid vähe ja kui nad tekivad, võivad nad olla sedavõrd ebamäärased, et ei vihja selgelt antud haigusele. Nende hulka kuuluvad kõhu puhetumine, mis ei lähe tagasi, valu või ebamugavustunne kõhus, seedehäired, kaalulangus ja sage urineerimisvajadus.
Diagnoosimiseks on vajalik kombinatsioon kõhu ultraheliuuringust, vereproove, neerude röntgenuuringut ja laparoskoobiks nimetatavat fiiberoptilist kaamerat, millega saab kõhuõõnes vaadelda otse munasarju. Ravi, mis sõltub vähi staadiumist, seisneb operatsioonis, keemiaravis ja kiiritusravis. Siiski kiirendab sümptomite varane äratundmine enesestmõistetavalt nii haiguse diagnoosimist kui ka ravi. Nii et kui seda raamatut lugevale naisele tundub, et tal esinevad sümptomid sarnanevad siinkirjeldatutele ja järelikult on ta oma munasarjavähi – mis muidu võiks talle surma tuua – avastanud varajases staadiumis, siis olen ma küll üks õnnelik inimene.
Munasarjavähk on tihti “hääletu tapja”, sest inimesed ei ole teadlikud selle sümptomitest. Küsi selle kohta alati arstilt nõu – kas siis, kui kardad teha “tühjast tüli”. Hauas pole kohta uhkusele.
Hoidu depressioonist
Haiguse kohta, mis tabab elu jooksul vähemalt ühte inimest viiest, ümbritseb depressiooni palju valestimõistmist. See on kliiniline haigus, millesse võib jääda – mõnikord väga kiiresti – igaüks, igal ajal ja igas vanuses. See ei tähenda, et haigestunud lähevad hulluks (levinud müüt) või et nad hakkavad kuidagimoodi oma depressiooni teistele inimestele “edasi andma”. See ajaks naerma, kui poleks tõsiseks veendumuseks mõnes perekonnas, kelle perearstiks ma olen.
