Spike Milligan koos Winston Churchilli ja Florence Nightingale’iga, üks kuulsatest selle haiguse käes kannatajatest, kirjeldas väga ilmekalt oma hirmu depressiooni kordumise ees, sest ta teadis, kui suure valu see endaga kaasa toob.
Kuigi depressiivseteks muutuvad nii mehed kui ka naised, kalduvad minu tähelepanekute kohaselt mehed rohkem otsima väljapääsu raskes töös, rängas joomises, pingutavas kehalises tegevuses või võitluses, et “tõmmata end sellest välja”. Kuid – nagu ma tihti ütlen oma depressioonis patsientidele – pole võimalik end täielikust kliinilisest depressioonist välja tõmmata rohkem kui murdunud jalast. Olles tihti valla päästetud mingist sellisest elusündmusest nagu lähedase inimese surm, tõsine haigus või töö kaotamine, võib see tekkida ilma mingi hoiatuseta. Kuid temaga võib kaasneda ka päritud element, nii et kui suguvõsas on ette tulnud tõsist depressiooni, võib järglastel olla veidi rohkem kalduvust sellesse aeg-ajalt jääda.
Sümptomid varieeruvad suures ulatuses, kuid psüühilistest on tavalisemad meeleheide, ülitundlikkus, enesevihkamine, süütunne ja motivatsiooni puudumine ükskõik milliseks tegevuseks. Kehaliste sümptomite hulka kuuluvad kaalulangus, sugutungi kadu, unetus, hajameelsus, ärevus ja füüsilised valud. Raske depressiooni korral võivad esineda enesetapumõtted, keeldumine toidust või joogist ja koguni hallutsinatsioonid või meelepetted.
Ravi on võimalik ja väga efektiivne, kuigi sageli takistab edu saavutamist depressiivse inimese tõrksus tunnistada probleemi olemasolu. Perearstid ravivad depressiooni eeskätt antidepressantidest tablettidega, aga mõned neist (mina kaasa arvatud) patustavad sellega, et lõpetavad manustamise enne, kui on saavutatud täielik paranemine. Et paljud depressioonijuhud on seotud teatavate keemiliste ainete madala tasemega ajus, on medikamentoosne ravi tihti suunatud nende taseme tõstmisele ja sel kombel sümptomite leevendamisele. Õnnetuseks pole antidepressantidel mitte üksnes kõrvaltoimet, vaid esineb olulisel määral ka haiguse tagasitulekut pärast nende ärajätmist. Ent kui nad on kombineeritud kognitiivse käitumisraviga (CBT), võivad tulemused osutuda palju paremateks. CBT on põhiolemuslikult viis muuta seda, kuidas sa end tunned, selle muutmisega, kuidas sa mõtled. Ta aitab välja juurida negatiivset mõtlemist ja innustab kontrollima omaenda mõtlemismaneere. CBT on osutunud efektiivseks ka paljude muude vaimuhaiguste ravis, kuid kui arst pole pidanud seda ravimeetodit sobivaks, on põhjus arvatavasti väga lihtne – selliseid spetsialiste leidub Rahvuslikus Tervishoiuteenistuses suhteliselt vähe.
Depressioon tapab inimesi, sageli ka traagiliselt varajases eas. Ära kunagi karda tunnistada depressioonitunnet, sest on õige ohtlik seda ignoreerida ja loota, et läheb mööda.
Mõista astmat
Astma on hingamisprobleem, mida põhjustab õhku kopsudesse ja kopsudest välja juhtivate hingamisteede ahenemine. Lapseeas on see kõige tavalisem kopsuhaigus ja astmaatikute hulk nii laste kui ka täiskasvanute seas suureneb. Ühendkuningriigis põeb astmat üks täiskasvanu 15-st ning ainuüksi Inglismaal ja Šotimaal põhjustab see haigus igal aastal ligi 1500 surmajuhtumit. Näitajad pole palju paremad ka Austraalias, kus viimasel viiel aastal on keskmine suremus 460.
Astma tekkimise põhjus on teadmata. Atakke võivad esile kutsuda paljud tegurid, kaasa arvatud allergiad, saastumine (mis võib seletada astma jätkuvat sagenemist) ja emotsioonid. Muude astmat vallandada võivate tegurite hulka kuuluvad:
♥ rasedus
♥ külm õhk
♥ sigaretisuits, parfümeeria ja keemilised aurud
♥ loomakarvad
♥ ravimitest aspiriin, beetablokaatorid ja põletikuvastased ained
♥ kehaline liikumine.
Astmahoogudel on kalduvus tekkida vahelduvalt, kas iga mõne päeva, nädala või kuu järel, sõltuvalt haiguse raskusest.
Tavalised vaevused on köha ja ärkamine öösel, kuid paljud haiged peavad neid enesestmõistetavaks ega maini seda arstile. Vilistav hingamine ilmneb sageli rohkem varahommikul või ärgates ja klassikalised astmahood, mida ma näen, sisaldavad endas äkilist hingamisraskust, vilinaid ja köha. Tundub, nagu oleks rindkere kitsaks jäänud ja patsient võib tunda paanilist hirmu, et tal jääb hing kinni. Raskemad hood võivad sundida õhupuuduse käes kannatava patsiendi kummardama ettepoole ja asetama käsivarred põlvedele. Võib juhtuda, et nad suudavad kõnelda vaid hingeldades, öelda ainult paar sõna korraga. Mida vaiksemaks patsient astmahoo ajal muutub, seda rohkem muret see mulle teeb.
Ravi sõltub küll suurel määral astma tüübist ja hoogude raskusest, kuid tavaliselt on üks kahest võimalusest. Esimest rakendatakse iga päev hoogude ärahoidmiseks ja normaalse elukvaliteedi tagamiseks – seda nimetatakse ennetavaks ehk profülaktiliseks raviks. Seejuures kasutatakse kahte peamist ravimitüüpi, mida manustatakse harilikult inhalatsioonina, sest see on eelistatavam tablettidest või vedelikest. On olemas “ennetajaid”, mis kujutavad endast sissehingatavaid steroide. Nendega vähendatakse hingamisteedes regulaarselt igasugust põletikku, mis võiks esile kutsuda astma sümptomeid. Teiseks on olemas “leevendajad”, mis toimivad palju lühemat aega ja mida kasutatakse sümptomite kiireks leevendamiseks. Neidki ravimeid hingatakse sisse ja et nad toimivad otse hingamisteede pinnale, siis absorbeerub seda ainet mujale kehasse minimaalsel määral. Kui astma allub kontrollile halvasti, võib tavalistele sissehingatavatele ainetele lisada muid ravimeid, olgu need siis inhaleeritavad või tabletilaadsed. “Leevendajate” ülemäärane kasutamine päeva jooksul või öösel vihjab sellele, et peab kasutama kas rohkem regulaarseid “ennetajaid” või tuleb senistele ravimitele lisada veel midagi.
Hädaolukorras on ravi alati suunatud võimalikult kiirele hingamisteede avamisele ja sel viisil vaevuste leevendamisele. Kiireim viis selle saavutamiseks on “leevendajate” manustamine läbi pulverisaatori. Taoline, kas patareidel või vooluvõrgus töötav käsiseadeldis tekitab vees lahustunud ravimi väga peene udu, mida on võimalik sisse hingata läbi näo kohal hoitava maski. Enamikul juhtudel hakkab see sümptomeid leevendama mõne minuti jooksul. Kui need on aga püsivad, võib osutuda vajalikuks patsiendi paigutamine haiglasse, kus teda võidakse ravida süstimisega.
Astmaravi eesmärk on tagada, et haigus ei halvendaks patsiendi elukvaliteeti ja enamik astmaatikuid saab tõepoolest elada normaalset elu. Atakke saab enamasti peatada ennetava ja leevendava inhalatsiooni kasutuse suurendamisega, infektsiooni korral ka antibiootikumide lisamisega. Visamate haigushoogude puhul võib vaja minna pulverisaatori või tablettide kasutuselevõttu, kui aga seisund ei parane patsiendi tavalise raviga, on tähtis viivitamatult saada arstiabi.
Aja jooksul suudavad paljud astmaatikud kindlaks määrata, mis neil haigushooge esile kutsub. Kui on välja selgitatud hoogude vallandajad, näiteks tolm, sigaretisuits ja mõned toidud, mis teevad asja halvemaks, on parim raviviis nendest hoidumine, samuti ennetavate ravimite korrapärane kasutamine. Regulaarne tasakaalukas kehaline tegevus, eriti ujumine, on pikaajalise soodsa toimega, kuid äkiline jõupingutus võib mõnikord vallandada ataki. Suitsetamisest tuleb loobuda viivitamatult. Ei maksa kasutada selliseid ravimeid nagu aspiriin, beetablokaatorid või mittesteroidsed põletikuvastased ained, mida rakendatakse liigesepõletike ja teiste taoliste haiguste ravis. Kalduvuse korral happelise maomahla tagasivoolule söögitorru (seda nimetatakse gastroösofageaalseks refluksiks) peab seda riski vähendama kehakaalu langetamise, kohvi- ja alkoholitarbimise piiramise ning sobiva toiduvalikuga, sest refluks võib ärritada hingamisteid. Kui astmat näib süvendavat stress, tuleb seda vähendada nii palju kui võimalik.
Sellega lõpeb lühike ülevaade astmast. Ikka veel kuulen liiga paljudest surmajuhtumitest astma tagajärjel, tihti lausa noores eas, ja eriti kurb on see, et neid oleks saanud ära hoida õige raviga või sellega, kui patsient oleks olnud teadlikum oma haigusest. Me võlgneme astmaatikutele püüdluse tagada seda, et niisugused tragöödiad muutuksid
