kontrollkäigud arsti juurde võivad olla “ebatäpne teadus”, on see palju parem kui üldse mitte midagi.
Jätka tablettide võtmist
Vahetevahel saan ma tööl kõvasti naerda. Üks viimaseid selliseid juhtumeid oli järgmine. Keegi väga meeldiva olekuga noormees tuli mu juurde tagasi, kurtes, et ma polnud talle välja kirjutanud tema tavalisi tablette. Vaatasin arvutist järele ja leidsin, et kuigi hankija oli vahetunud, polnud muutunud välja kirjutatud tablettide toime. Küsisin, miks ta arvab, et nii on juhtunud. “Noh,” vastas ta, “eelmine portsjon vajus alati põhja, kui ma selle kempsus alla lasin, see aga jäi vee peale ujuma”.
Alati ei ole asi nii äärmuslik, ent mittenõustumine arsti ettekirjutustega ravi suhtes on suur probleem ja üks põhjusi, miks arstid alati annavad patsiendile korralduse “ravikuur lõpetada”. Kuigi endastmõistetavatel põhjustel on veidi keeruline hankida kindlaid fakte, on siiski kindlaks tehtud, et vähemalt 50 % patsiente keeldub ravimeid võtmast krooniliste haiguste korral ja mul pole mingit põhjust kahelda selle arvu tõepärasuses. Arsti soovituste halb omaksvõtmine on kahtlemata peamine põhjus, miks haigus ei allu määratud ravile ja ilmselt on see ka ohtlik, kutsudes esile märkimisväärsel hulgal tüsistus- ja surmajuhtumeid. Vestlustes teiste perearstidega olen leidnud, et ravi suhtes peetakse võimalikuks “kolmandiku reegli” eksisteerimist. Üks kolmandik inimesi võib-olla võtab ravimeid kohusetundlikult, teine kolmandik algul võtab ja unustab siis jätkata ja viimane kolmandik ei viitsi isegi retseptiga apteeki minna või kui lähebki, ei hakka kodus rohtusid võtma. Seda teades püüan koduvisiite tehes tihtipeale vaadata patsiendi vannitoa kapikesse ja olen tavaliselt rabatud sealt põrandale langevatest, kuude kaupa avamata ravimikarbikestest.
Ameerikas, kus andmed niisuguse probleemi kohta on veidi kättesaadavamad, kutsutakse seda maailma “teiseks ravimiprobleemiks”, mis arvatakse põhjustavat üle 100 000 surmajuhtumi aastas ning 10 % kõigist hospitaliseerimisjuhtudest olevat seotud ravi ebapiisava rakendamisega. Tõenäoliselt on need näitajad korrelatsioonis Ühendkuningriigi ja teiste riikide omadega. Miks peaks tablettide võtmine olema nii suur probleem?
Ravile mittekuuletumisel – mida määratletakse kui tõrkumist võtta ravimeid õigeaegselt ja ettenähtud annustes – on palju põhjusi. Usun, et paljud patsiendid lahkuvad mu kabinetist ja võrdlevad pärast minu juttu omaenda ettekujutustega riskist ja kasust ning teevad otsuse ravi vastu. Kui nad ei usu, et neil on tõsine haigus – näiteks kõrge vererõhuga patsiendid, kellel pole haigussümptomeid ja kes tunnevad end hästi –, siis ei tunneta nad vajadust regulaarse igapäevase ravi järele. Teine levinud tegur seisneb kõrvaltoimetes või lihtsalt usus, et võib tekkida märkimisväärne kõrvaltoime pärast seda, kui nad on lugenud informatsiooni, mida nüüd lisatakse igale retseptiravimile – lausa bête noire minu arvates.
Need patsiendid, kelle arstid on võtnud endale aega ja näinud vaeva selgitamaks, miks on see ravim välja kirjutatud, missugune on ta toime ja kõrvaltoimed ning kui kaua tuleb seda võtta, nõustuvad raviga palju meelsamini kui see, kellele on nina alla pistetud retsept, kästud lahkuda ja tablette võtta. Perearstide koormatuse juures, mis on tänapäeval suur, osutub sellise informatsiooni edastamine mõnikord ohvrimeelsuseks ja nii oleks meil kõigil sünnis meeles pidada, et ravi tuleb rakendada ka tegelikkuses!
Igasugust ravimit võta nii, nagu see on välja kirjutatud. Kui on mingeid probleeme selles suhtes, miks on sulle määratud niisugune ravi või tahad lihtsalt rohkem teada, küsi informatsiooni oma arstilt või apteekrilt.
Pea meeles meditsiinilist valmidust
Kujutle, et kõnnid mööda tänavat ja kukud äkki kokku ilma mingi eelneva hoiatuseta. Seda võib põhjustada mõni haigus, mida tead endal olevat, kuid see võib sind tabada lihtsalt nagu välk selgest taevast, kuigi olid enne terve ja heas vormis. Kui palju mõistatusi peavad juhtunust aru saamiseks ära arvama möödujad või saabunud parameedikud, saamata sind küsitleda? Tavaliselt ei suuda nad lahendada ühtki nendest mõistatustest ja see viib diagnoosi paneku ning ravi alustamise kriitilise hilinemiseni, mis võib saada otsustavaks elu ja surma küsimuses. Niimoodi on kaotatud palju elusid ja oma osa selles on olnud raskekujulisest allergiast ja anafülaktilisest šokist tingitud surmadel, mis tekivad näiteks sügava arahhiseallergia korral. Asi on traagiline seetõttu, et mõnda sellistest saatuslikest õnnetustest oleks ehk saanud vältida ühe täiesti madaltehnoloogilise tootega – lihtsa käevõruga.
Meditsiinilise Valmiduse Sihtasutus valmistab käevõrusid ja kaelakeesid, millesse on graveeritud kandja haiguse nimetus selleks situatsiooniks, kus ta ise ei saa enda eest kõnelda – näiteks õnnetusjuhtumi või teadvusekao korral. Esemele on sisse graveeritud ka isikukood ja telefoninumber hädaolukorra jaoks. Selle informatsiooni kasutamist pole vaja piirata ühe riigiga, sest kui õnnetus juhtub välismaal, saab andmeid sellise eseme kandja tervise kohta üle kanda ükskõik millisesse paika maakeral. Seejuures eksisteerib veel niisugune täiendav kasu, et perekonda ja sõpru saab informeerida igast kriisist, samuti on kasutatav järelravi arsti poolt.
Nagu paljud silmapaistvad ideed, kasvas ka Meditsiinilise Valmiduse käevõrude kontseptsioon välja suhteliselt vähetähtsast juhtumist. Aastal 1956 lõikas üks Ühendriikide teismeline mänguhoos endale sõrme ja naaber viis ta haiglasse, kuna lapsevanemaid polnud sel päeval kodus. Ravi käigus tehti tüdrukule tavaline test tundlikkuse määramiseks hobuseseerumile, mida kasutatakse teetanuse antitoksiinis, kuid kohe tekkis seerumi suhtes raske allergiline reaktsioon. Pärast seda, kui tüdruk oli olnud mõned päevad kriitilises seisundis, ta õnneks paranes, kuid ta isa, kes oli ise arst, hakkas mõtlema, kuidas saaks ära hoida niisuguste juhtumite kordumist. Tulemuseks oli see, et ta tütar hakkas kandma käevõru, millele oli märgitud kogu oluline info tema tervise kohta, kaasa arvatud allergiad. Idee levis kiiresti ja nüüdseks kuulub maailmas sellesse sihtasutusse umbes neli miljonit inimest. Ainuüksi Ühendkuningriigis on liikmeid ligi 200 000 ja uusi sooviavaldajaid aastas 9000 ümber. Kõik osalejad on eristatavad selle järgi, et nad kannavad erepunaseid “mao ja saua” eraldusmärke. Hädaabi telefoniliini teenindab meditsiiniliste teadmistega meeskond, kes suudab kiirabiteenistusele otsekohe edastada igasugust nõutavat informatsiooni. Selline kiirus on elutähtis juhtudel, kus iga minut mängib rolli.
Ühendkuningriigis Kuningliku Arstide Kolleegiumi ja Perearstide Kuningliku Kolleegiumi, samuti paljude teiste meditsiiniühingute poolt tunnustatud Meditsiiniline Valmidus, mis on registreeritud heategevusorganisatsioonina, on nüüdisajal ikka ja jälle tõestanud oma väärtust ning tuhanded inimesed võlgnevad talle tänu oma elu eest. Samasugune süsteem on leidnud laialdast rakendamist ka Austraalias.
Osana ainsast praegu kasutatavast meditsiiniliselt tunnustatud hädaabisüsteemist on Meditsiinilise Valmiduse identifitseerimismärgis võib-olla ka ainus disainitud käevõru, mis on rohkem väärt kui tema kaal kullas.
Kes vajab Meditsiinilist Valmidust?
♥ Igaüks eluohtlikus tervislikus seisundis.
♥ Kõik, kellel on diabeet, kalduvus äkilisteks haigushoogudeks või Alzheimeri tõbi.
♥ Spetsiifilist ja regulaarset medikamentoosset ravi saavad isikud.
♥ Siirdatud elunditega isikud.
♥ Teatavatele toitudele, ravimitele või putukapistetele allergilised inimesed.
♥ Inimesed raskete terviseprobleemidega, mis ei tarvitse kohe ilmsiks tulla.
Päike, meri ja nahavähk
Üks inglaste halvemaid omadusi on nende eriline kirg suurte päevitamata nahapindade paljastamiseks päikesele iga ilusa ilma korral. Esmaspäeva hommikul pärast päikeselist nädalavahetust puutun ma alati kokku tugeva päikesepõletusega
