peal seisma. Sest poleks suurt viga olnud, kuid lugu oli see, et meie paari tosina polütehniklase keskele sattusime, kes kuhugi pidu pidama sõitsid ja reisiraskuste kandmiseks iga viie minuti pärast kinnitust võtsid. Nad olid suuremalt osalt Iisraeli lapsed ja tegid vagunis niisugust müdinat, kui oleksid nad Amalekist võitu saanud või vähemasti Riia-Orjoli raudtee ära kaubelnud. Pudelid ja klaasid käes, vaarusid nad ühest vaguni otsast teise. Meie kõikusime nende keskel kui pillirood tuule käes: üks tõukas eest, teine tagant, kolmas puuris küünarnuki küljeluude vahele, neljas niisutas meie pihta odava veiniga. Katsusime küll vastu vaielda, aga mis sa väe vastu vaidled? Juudid kaebavad tagakiusamise üle, aga kus neid trobikond koos ja jäme ots nende käes, seal hoia alt, ristiinimene!
Viimaks saime neist ometi lahti ja võisime istet võtta.
Pöörasime silmad looduse ilu poolest kuulsa Düüna jõe oru poole. Teeäärsed lumehanged varjasid küll tihti vaate ära, kuid nii palju saime näha, et kena jõe peal – saanidega sõideti. Meie kevadelootused vajusid nii sügavasse, et juba nõu võtsime Venemaalt uisud kaasa võtta ja Surnumerel liugu lasta …
Meie kõrval, vaguni teises küljes istus noor abielupaar, kes oma jutu järgi pulmareisilt tagasi tuli. Mees oli poola mõisnik, vana ja küürakas, kollane ja tusane; noorik oli kena kui sügelise kann, erk kui orav, keel käis tal kui tatraveski. See on, mehele jaotas ta harva mõne sõna moka otsast, seda libedamalt lobises ta aga nägusa noorsandiga, kes tema vastas istus ja kelle mustad silmad tema lumivalge torukraega võidu läikisid. Neid kolme vaadeldes vangutas perepapa Busch kahtlaselt pead ja mina õnnistasin salamahti oma ilmsüüta poissmehe-põlve …
Dvinskist sõitsime kiirrongiga Vilnosse. Voorimees, kes meid odavasse võõrastemajasse pidi vedama, pidas meid vist maskeeritud miljonärideks, sest ta viis meid toredasse hotelli, kus meid armuga toideti ja uinutati, hommikul aga ilma armuta kooriti. Meie jätsime selle õnnetu linna vaatamata ja vurasime sedamaid Belostoki poole edasi.
Vilno ümberkaudsed mäed ägasid veel paksu lumekoorma all, aga kui meie neist alla lagedale maale jõudsime, mustas ja kollendas meile igast küljest paljas maapind vastu.
«Hõissa, eks olegi kevade käes!» hõiskasime meie ühest suust.
Lõuna-õhtu raudteede rong, mis meid Belostokis peale võttis ja ilma vaguni vahetuseta Odessasse – 1050 versta – pidi viima, oli väga pikaldane, sest ta tarvitas sõiduks ligi 40 tundi. Oleksime küll palju rutemalt võinud sõita, aga ei raatsinud raha välja anda. Suurematel raudteedel on nimelt igal pool see paha viis, et nad suurema kiiruse eest iseäralist jootraha nõuavad. Nad on selle poolest meie postipoiste sarnased: tõotad sa rubla jootraha, siis kuuled sõidu ajal tuult oma kõrvade ümber vinguvat; oled sa aga «kahekümnekopikane härra» (postipoiste suust võetud sõnal, siis võid ühe jaamavahega vanaks saada. Et meil sel puhul rohkem aega kui raha oli, siis leppisime lihtsa reisirongiga ja tegime südamed kangeks, kui tagant tulevad kiirrongid jaamade kohal meist mööda kärutasid.
Meie kevaderõõm oli lühike. Kui meie rong Minski rabadest läbi oli veninud ja Volõõnia kõrgustiku selga ronis, hakkas jälle lund sadama, lume kannul tuli külm vihm, siis paks udu ja jälle vihm. Ilm oli nii ropp, et meil himu ei olnud aknast välja vaadata. Näha ei olnud otse midagi. Jaamade vahel enamasti lage maa mõne känguvajunud külakesega, siin ja seal vabriku suitsunud korsten, vaksalites räpased juudid, sopased põrandad ja ilmatu kõrged puhvetihinnad.
Reisilõbu pidime vaguni seinte vahelt otsima. Vagun oli päris tore, auruga soojaks köetud, öösel gaasitulega valgustatud, sohvade vedrud nii pehmed, et kas upu laiskuse sisse ära; meie ei teinud muud, kui aelesime, lugesime ja magasime. Konduktorid olid viisakad, kaasreisijad niisama, üksainuke maha arvata. See oli pealtnäha suur elukas – kõige vähemasti vürsti toapoiss. Ta tuli teise öö hakatusel suure raginaga sisse. Viis kimpu ja seitse pampu olid tal kaasas. Oma märga kasukat raputas ta nii, et vagunis vihma sadama hakkas. Oma kolikraamiga ladus ta kolm pinki täis ja heitis ise neljanda peale pikali, vandudes, et kõik paremad platsid ära võetud. Ühe kimbu oli ta minu jalgotsi mahutanud. Öösel lükkasin ma kimbu kogemata jalaga maha.
«Ärge puutuge võõra asja külge!» kargas suur e1ukas kui tiiger minu kallale.
Mina palusin vabandust ja pistsin paberossi suhu. «Ärge siin suitsetage, mina ei salli seda!» keelas tema valjusti.
Busch ärkas magusast unest ja hakkas nurisema: «Mis lõuamees see õige on, et temast sugugi rahu ei saa?»
«Ärge siin valjusti rääkige, mina tahan magada!» kärgatas suur elukas.
Kui hiljem uued reisijad sisse tulid ja tema kolikraami pinkidelt maha loopima hakkasid, sattus ta nendega nii suure kakluse sisse, et konduktorid ja sandarmid vahele pidid astuma. Siis tuli välja, et suur elukas priipiletiga reisis, mida ta raudteevalitsuses teeniva sõbra sobitusel oli kätte saanud. Ime, et niisugusel ka veel sõpru on!
Odessa ligi kadus lumi täiesti ära; lagedal maal ei ole meie teda sel kevadel enam näinud. Kui meie toredast Odessa vaksalist välja astusime, sadas muidugi jälle vihma kui oavarrest. Veeloikude vahelt läbi tüürides seadsime sammud linna keskpaiga poole. Meie esimene siht oli Püha Eliase kloostri abiasutus (подворье).
Eesti lugeja raputab siin vist pead ja nõuab seletust. Siin ta on:
Türgimaal, Halkise poolsaare idapoolses sopis seisab vanast ajast kuulus Athose mägi, mida suure hulga kreeka-õigeusu kloostrite pärast, mis tema külgedel pesitsevad, ka Pühaks mäeks (Hagion Oros) kutsutakse. Esimesed kloostrid tekkisid siia IX aastasaja lõpul, kunas Kreeka keisririik veel õitses. Türklased jätsid oma võiduteel Athose kloostrid puutumata ja viimaste arv kasvas Vene asutuste läbi veel suuremaks. Püha paigana tõmbab Athose mägi igal aastal suure hulga usurändajaid enese poole. Rändajate korjamiseks ja koristamiseks peavad mõned Athose kloostrid abiasutusi või võõrastekodasid Odessas ja Konstantinoopolis. Õiged usurändajad on ju enamasti vaesed, väheharitud inimesed, kes suurtes sadamalinnades kergesti kelmide ohvriks langevad. Neid selle eest hoida ja neile teed igapidi tasaseks teha – see on kloosterlike võõrastekodade kiiduväärne otstarve. Usurändajatele pakutakse siin peaaegu ilma hinnata öömaja ja ülespidamist, neile muretsetakse reisiluba, kellel seda veel ei ole, ja odavad sõidupiletid kätte, ilma et rändaja ise jalga pruugiks liigutada. Sõit laevalael Odessast Jafani ja sealt tagasi Odessasse ei tule usurändajal rohkem kui 25 rubla maksma, ülespidamine Odessas, Konstantinoopolis ja Jeruusalemmas ei maksa peaaegu midagi. Sel viisil võivad ka päris vaesed Vene alamad pühasid paiku kummardamas käia, kui süda kutsub.
Usu peale ei vaadata. Mungad võtsid meid isaliku lahkusega vastu ega muutnud oma olekut, kui ütlesime, et meie kreeka-õigeusulised ei ole. Meile anti lihtne puhas kamber, mis kloostris kõige parem öeldi olevat, kanti susisev samovar ja saiad lauale ning pakuti lõunaks paastutoitu, mille meie aga tänuga tagasi lükkasime, teades, kui valju seaduse all kloostriköök seisab. Passid, kajutipiletite hinnad ja veel 2 rubla sissemineku-raha Türgi riigi heaks, mida see oma konsuli läbi iga reisija käest võtab, andsime kloostri eestseisja kätte. Õhtuks lubati kõik, mis ärareisimiseks vaja, valmis toimetada. Aurulaev pidi teisel hommikul ära sõitma ja kaks tundi varemalt voorimees meid ukse ees ootama.
Meile enestele ei jäetud, nagu lastele, otse midagi mureks, ja nõnda võisime, kui vihm järele jäi, rahuliku südamega linna jalutama minna.
Teiste suurte linnade kõrval on Odessa nii noor ja nägus kui vaevalt ükski muu. Tema kärme kasvamine ajab imestuse peale. Mineva aastasaja lõpul seisid siin veel Türgi kants ja tatari küla. Aastal 1789 võitsid venelased kantsi ära ja tema asemele tekkis linnake, millele Katariina II praeguse nime andis – kreeka asunduse Odessose mälestuseks, mis vanal ajal siin lähedal seisnud. Aastal 1841 oli linnal alles 25 000 elanikku, nüüd aga 400 000. Nendest on umbes pool osa vene sugu, üks veerand on juudid; muidu on siin
