Stambulisse.
Nime poolest on üks sild uus, teine vana, kuid pealinna kohta on mõlemad vanad ja viletsad küllalt; ülemineku eest võetakse maksu, mida aga paraku mitte sildade parandamiseks ei tarvitata. Muidu on sildadel ka oma hea külg; kui sa hirmsat trüginat, müra ja kära ei karda, siis võid siin tundide kaupa hommikumaa uulitsa-elu. ja üleilmset rahvateadust uurida, ilma et Konstantinoopoli uulitsate lõhn sulle – merehaigust sünnitaks.
Üle uue silla minnes jõuame esmalt haisvale kalaturule ja siis suure, XVII aastasajal ehitatud Jeni Džami (Uue mošee) juurde, mille kirjud seinad, ümmargused kummid ja sirged tornid meie silma tükiks ajaks vangistasid. Natukene maad eemal seisab Kuldsarve suu ääres kaunis vähepoolne peavaksal; siit algab ainuke raudtee, mis Türgi pealinna Euroopaga ühendab. Edasi kõndides heidame kullatud aknatrellide vahelt pilgu kahe Türgi sultani matusekabeli (turbee) sisse. Kabel on marmorist ehitatud, seinad seestpoolt kirjuks värvitud, põrand jalgriidega täiesti kaetud. Marmorist tahvlite all puhkavad sultanid Abdul Hamid I ja Mustafa IV. Haudade kohal seisavad tühjad ilukirstud, kallite vaipadega kaetud ja väga kunstlikult nikerdatud seedripuust aedadest sisse piiratud;. kummalgi pool aeda seisab mehekõrgune hõbelühter vahaküünlaga. Koraani käsikirjad ja kuldtähtedega seinte peale maalitud salmid tõendavad, et õndsad sultanid muhamedi usku olnud. Sarnaseid turbeesid on Konstantinoopolis mitu olemas.
Mujal Euroopas nimetatakse Türgi valitsust tihti «Kõrgeks väravaks». Selle nime on ta suurest näotust hoonest saanud, millel tõesti kõrge värav on. Endisel ajal asusid siin Türgi suurvesiirid, praegu aga sise- ja välisasjade ministeeriumid.
Endine Türgi sultanite asupaik Serai (s. o. loss) on oma nüüdsel näol laialine ja inetu poollagunenud hoonetekogu, mis omaette terve linnajao välja teeb. Kõrge müür piirab teda igast küljest sisse. Keiserlikkudes elutubades, kus ennemuiste maailma ajalugu sepitseti ja rohkesti verd valati, pesitsevad nüüd muuseumid ja koolid. Toredad aiad, kus sultanite kodukanad omal ajal puude vilus lillede lõhna nuusutanud ja kannelt kõlistanud, on umbrohtu ja ohakaid täis. Varju ja lõhna on siin praegugi veel küllalt, kuid hommikumaa kanade asemel luusib harva mõni hommikumaa hulgus põõsaste vahel ümber ja kõrvulõhestav vile paneb metsa kajama, kui raudteerong aiast põigiti läbi vurab.
Serai õhtupoolsest väravast (Bab I Humajun) välja astudes seisame sedamaid Konstantinoopoli kuulsama ehituse, Aja Sofia mošee ees. Omal ajal oli see üle ilma esimene ristirahva kirik, Hagia Sofiale (s. o. Pühale Tarkusele) pühendatud. Tema suurus ja kenadus pani iga vaatajat imestama. Mina olin ka täis imestust, kuid kõige esmalt selle üle, kui koledasti türklased selle ehituskunsti helme välispidise ilu ära on solkinud. Nad on ta kõiksugu kõrvaliste hoonete, müüride ja tugede alla ära matnud, nii et väljast vaadates muud näha ei ole kui ilmatu suur kirju kivilasu, selle üle lai kumm ja neli teibasarnast torni.
Läksime sisse. Eeskojas põikas meile paksu maoga türklane vastu, ajas peopesa lahti ja seletas türgi sõnade ja sõrmede abil, meil olla 1 medžidie (1 rbl. 60 kop.) mehe pealt maksta, kui kaugemale tahame minna. Meile tuli meelde, et kõik ristiinimesed muhameedlaste meelest «koerad» on, ja koeri ei salli keegi oma kirikus – olgu siis kalli raha eest; nii suurt hinda ei raatsinud aga meie oma koerapiletite eest ka mitte maksta. Meil oli himu ahnele templivahile nõu anda, et ta oma terve Sofia sisse soolaks, aga enne katsusime tingimisega õnne ja saime mehest niipalju jagu, et ta kolme medžidie asemel ühega kolme mehe eest leppis. Selle peale toodi meile laevalaiused tuhvlid, mis üle saabaste pidime tõmbama. Käia oli nendega vilets küll, sest nad lohisesid mööda põrandat ja libisesid meil ühtepuhku jalast maha, aga mis sa teed – Allahi meelest on kõige jämedam tuhvel armsam kui peenike vikssaabas.
Mošee seespidine nägu on tõesti suurepärane. Meie seisame ilmatu kõrge ja laia ruumi sees, mida sadanded aknad täiesti valgustada ei suuda. Taevasarnaselt laotab ennast meie üle määratu kumm välja. See kumm on ise omaette maailmaime. Tema laiust ja pealtnäha nõrku ääretugesid tähele pannes ei saa meie aru, miks ta sõge sisse ei kuku. Vanade kirjanikkude tunnistuse järgi on aga kumm iseäralistest, Rhodose saarelt toodud telliskividest tehtud, mis nii kerged on, et neist terve tosin niisama palju kaalub kui muidu üks telliskivi. Suured võlvid ja otsata koorid toetavad endid sammaste peale, milledest igaüks omaette peenike kunstitöö on. Ehituse tarbeks kanti parem ja kallim materjal kõigest tuntud maailmast kokku, töö kestis seitse aastat (531-538 p. Kr.) ja kiriku ehitaja Ida-Rooma keiser Justinianus I ei olnud vist mitte üleliiga edev, kui ta oma tööd Jeruusalemma templiga võrreldes vaimustatult hüüdis: «Saalomon, ma olen sinust võitu saanud!»
Sel ajal säras kirik kullast ja kalliskividest, ta seinad olid kujudega ja mosaiikpiltidega ehitud, uksed hõbedast, seedripuust ja elevandiluust nikerdatud. Konstantinoopoli langemise ajal (1453) riisusid türklased jumalakoja kõigist kallimatest ehetest paljaks, pätsisid toredad seinapildid paksu värviga üle (mõned pildiosad paistavad veel värvikorra alt välja) ja tegid Püha Tarkuse templist oma Allahi teenistuse paiga, aga endise kiriku ehituslik ilu, tema suured mõõdud ja üksikute jagude imepeenike töö on peaasjus puutumata jäänud ja äratavad praegu veel iga asjatundja imestust.
Mošee põrand on õlgmattidega täiesti kaetud. Nende peal põlvitavad vagad muhameedlased, kummardavad Meka poole ja pomisevad koraani salmisid, kusjuures mingi asi, ei ka ristikoerte ümberluusimine ja vali rääkimine, neid eksitada ei suuda.
Aja Sofia ligidal viib ühe jootrahaahne türklase õuest uks vanaaegse Justinianus I ehitatud kaevu sisse. Pilkase pimeduse pärast peame põlevad küünlad kaasa võtma. Kaev on õigemalt ütelda maa-alune järv. Mustava vee sees seisavad 300 marmorsammast, igaüks 40 jalga kõrge; need toetavad lage, mis omalt poolt suure hulga majasid kannab; sammaste read kaovad meie silmist pimedasse kaugusesse. Vett peab nii rohkesti olema, et Türgi pealinn sellega mitu nädalat läbi saaks. Rahvas räägib, et mõned inglased, kes selle musta järve peale paadiga sõitma läinud, sealt enam tagasi ei ole tulnud. Türklased nimetavad hiiglasekaevu Jerebatan Serai (s. o. maa-alune loss). Teine suur kaev, nimega Bin bir direk (s. o. 1001 sammast) on praegu kuiv.
Konstantinoopolis on vähe platsisid. Tähtsamad nende seast on Atmeidan ja Seraskieri plats. Neljanurgeline Atmeidan (s. o. hobuseplats) on endine Kreekaaegne hipodroom (sõidupaik); siin peeti hobustega võiduajamisi ja peale selle poliitilisi koosolekuid, kusjuures hobused tihti kaela murdsid ja poliitikamehed üksteisel pealaed sisse lõid. Keiser Justinianus I laskis siin ühel kenal päeval 30 000 kärategijat vorstilihaks raiuda. Vana aja mälestustest on veel paar sammast ja üks Egiptusest toodud obelisk järel; see on ligi 100 jala kõrgune neljakandiline raudkivi; tema küljed on praegu veel siledad kui klaas ja sisseraiutud pealkiri selge küllalt, et iga koolijüts seda lugeda võiks, kui ta egiptlaste püha kirja tunneks; kiri tunnistab, et obelisk 1600 aastat enne Kristust Oni linnas Egiptusemaal püsti seatud ja nõnda oma 3500 aastat auga vanaks saanud.
Seraskieri (s. o. sõjaministri) plats seisab Stambuli kõrgema künka harjal; oma suuruse ja toredate ehituste pärast ei sünni ta õieti Konstantinoopoli-taolise küla keskele. Kahest otsast piiravad teda uhked Bajasidi ja Solimani mošeed, nende vahet kaunistavad sõjaministeeriumi palee ja muud suurepärased ehitused. Ministeeriumi ees seisab kõrge sale Seraskieri torn, mis ringvaate laiuse ja rikkuse poolest Galata tornist ette kipub.
Konstantinoopoli suur basaar (kaubaturg) ei ole suure jutu vääriline. Uulitsaid on siin lugemata hulk, aga suuremalt jaolt ei ole need muud kui kitsad kõverad poolpimedad ja haisevad võlvialused; poed on kõiksugu kolikraamiga täidetud lahtised koopad, kaupmehed – ausa näo ja laia südametunnistusega kelmid, kes võõra käest rubla küsivad ja omasugusele viie kopikaga müüvad. Tahetakse siin inimest õige rohkesti kiita, siis öeldakse temast: «Küll see aga oskab teisi tüssata!»
Ma maitsesin korra ka türgi moodi sööki, aga teist korda ma seda ei himusta. Söömamaja oli basaari ligdal ja võõrastetuba vastu uulitsat lahti. Kokk oli räpane, laud oli räpane ja laudlina ep olnudki olemas. Kokk riputas tüki toorest liha traadiga sütetule peale. Kui liha küps oli, pani kokk ta kõrvale.
