rohelised väljad ja aasad, kaugelt kumasid punakalt Juuda mäed läbi hommikuse udu.
Ilm oli vagane, meri siiski nii rahutu, kui oleks siin hiljuti kange torm möllanud. Meie suur aurulaev hakkas ankrul seistes kangesti õõtsuma. Vagast vett ei pea selles Vahemere lõunahommikupoolses nurgas peaaegu iialgi olema. Sagedasti on lainete tants nii äge, et reisijad paadiga kaldale ei pääse, vaid aurulaevaga edasi peavad sõitma, kuhu nad kunagi sõita ei himustanud. Veealuste ja veest välja ulatavate kaljurahnude rida, mis Palestiina rannale ette on külvatud, teeb maaleminemise igal pool raskeks ja kardetavaks, ja mõnigi vaga usurändaja, kes maapealset Jeruusalemma näha himustas, on nende kaljude abil vastu ootust taevasesse Jeruusalemma sattunud.
Kaheksa tugevat, pruuniks pargitud nägude ja käsivartega araablast sõudsid särgiväel meie paati, mis suur ja raske kui väike purjelaev oli, aga lainete turjal kui nõdrameelne sikk keksis. Auk kaljude vahel, kust meie läbi pidime pugema, ei olnud palju laiem kui paat ise ja mina olin valmis kihla vedama, et meie kalju vastu põrkame, aga vana vilistlane, kes paati aeruga tüüris, oli osav, suur laine aitas tagant ja meie lendasime püssikuuli kiirusega kitsast väravast läbi. Kaljude ja kalda vahel oli vesi vagasem. Meie käänasime Türgi tollimaja ette ja siis tuli südamevärinaga oodatud ja igatsetud silmapilk: meie hüppasime paadist välja ja seisime Püha maa pinnal!
3
JERUUSALEMM
Joppe (praegune Jafa) on vanast saadik Jeruusalemmal sadamaks olnud. Vana maantee ja uus raudtee, esimene 61, teine 82 versta pikk, viivad siit Palestiina pealinna. Maanteesõit on vahest luulelisem, tarvitab aga palju raha ja aega. Raudteesõit on kärmem ja odavam; ta kestab 5½ tundi ja maksab 2. klassis edasitagasi 4 rubla.
Meie esimesed sammud Püha maa pinnal ei olnud mitte magusad. Türgi tollimajast pääsesime küll läbi, ilma et meie kimpusid lahti oleks võetud, aga sealt välja astudes sattusime pakikandjate karja keskele, kes meid lõhki rebida ähvardasid. Õnneks oli Vene laevakontor ligidal. Siin jätsime asjad hoiu alla ja läksime linna vaatama.
Kõige esmalt ronisime nahkur Siimoni maja katusele, mis hommikumaa katuste viisil lage kui põrand oli. Umbes siinpaigus, mere kaldal, võib Siimoni maja küll seisnud olla, aga kas katus, mille peal meie seisime, tõesti seesama on, mille peale Peetrus kuuendal tunnil lugema läks, selle üle võib vaielda. Meie ülesronimine tasus siiski vaeva ära, sest siit oli lõbus vahutava mere ja valendava linna peale vaadata. Peetrusel oli vist veel lõbusam vaadata, kuidas taevas lahti läks ja neljast nurgast kinniseotud lina maha lasti, mille sees oli «kõiksuguseid neljajalgseid maaelajaid ja metsalisi ja roomajaid ja linde, mis taeva all», ja temale hääl tuli: «Tõuse üles, Peetrus, tapa ja söö!» – Meile ei tulnud lina ega häält.
Peetruse imelik juhtumine ja jahe hommikutuul ärritasid meie söögihimu, sellepärast läksime – linnast välja pruukosti otsima Hommikumaa linnadel on nimelt sagedasti see iseäralik omadus, et eurooplane neile selja peab pöörama, kui ta neist õiget mõnu tahab leida. Seespidine Joppe oma poollagunenud majade, poriste uulitsate ja nälginud koertega ei suutnud meie viiest meelest ühtainustki rõõmustada. Kui meie aga basaari pimedatest urgastest, mitmest sajanurgalisest uulitsast ja Jeruusalemma väravast läbi olime pugenud, avas ennast meie ees lahke, silmi meelitav pilt. Siin kiiguvad kõrged palmid tuule käes, suured viljapuuaiad täidavad õhku magusa lõhnaga ja rohelises rägastikus pesitsevad inglaste ja sakslaste asundused ja üksikud eurooplaste majad.
Sakslase Frank’i võõrastemajas leidsime lahket vastuvõtmist, mis südant ja kõhtu kosutas. Muude maiuste seas maitsesime siin ka Jafas tehtud õlut; see oli odav ja sarnase maiguga, et mina seda eluajal teist korda maitsta ei soovi. Imeks on panna, et linnas, kus niisugust laket müüakse ja juuakse, ometigi 30 000 inimest elada võivad.
Võõrastemaja ligidal elab rikas vene mõisnik Ustinov, kes evangeeliumi-usuliseks saanud ja põliselt siia elama asunud. Temal on ilus maja ja tore aed, mis haruldastest taimedest kubiseb. Meid lasti ilma keelamata sisse astuda ja siinse evangeeliumi-koguduse õpetaja Schleich andis meile taimede kohta lahkesti seletust.
Kolm-neli versta linnast kaugel Jeruusalemma maantee ääres seisab õitsev saksa asundus Sarona haljendavate viljapõldude ja aedade keskel. Tema laiad tänavad ja ruumikad majad tuletasid mulle Lõuna-Saksamaa külasid elavasti meelde. Kolonistid on Würtembergist tulnud ja nõndanimetatud «templikoguduse» liikmed, kes peaasjus luteri usu õpetuse järgi elavad, aga õpetajaid eneste keskel ei salli. Nad valmistavad väga head veini, mille võsud Reini jõe äärest siia on toodud. Rahva rõõmsad ja prisked. näod tunnistavad, et käekäik mitte halb ei ole.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
