Joonas ja Paulus väga pahu asju rääkida, meie aga õppisime teda sel puhul kõige paremast küljest tundma. Kui hommikul kajutist välja tulime, ei olnud maad enam kusagil näha, aga meie meelest oli, kui seisaksime kindlal pinnal – nii vagane oli laeva käik. Taevas ja meri läikisid puhtalt ja siniselt kui eesti neiu silmad. Delfiinide (väikeste valaskalade) karjad kippusid meiega võidu ajama, vilksasid suure julgusega laeva nina eest mööda, lõid lusti pärast õhu sees kukerpalli ja olid kadunud, enne kui meie oma himu nende mängu vaadata küllalt täita saime.
Laevalael oli elu ja liikumist vahest rohkem kui meie laadaplatsidel. Tüüripoolses otsas oli üks osa laest eesriide läbi ära jaotatud – türgi naisterahvaste ja laste tarbeks. Mööda minnes ei unustanud meie prao vahelt sisse piiluda. Naisterahvastest kandsid mõned täiesti Euroopa moodi riideid ja Türgi moodi näoloorisid, kuid viimased ei olnud – iseäranis noorematel ja ilusamatel – mitte üleliia tihedad, ei ka mitte üleliia näo ümber kokku tõmmatud; nad ei keelanud midagi nägemast, ei süsimusti silmi ega peenikesi ninasid, ei ümmargusi põskesid ega lumivalget helmerida punaste huulte vahel. Mõned asjatundjad räägivad, et hommikumaa naisterahvad oma lühikesel õilmeajal kõige ilusamad ilma peal olla. Jah – ilusad on nad küll, kuid see hommikumaa ilu ei vaimusta mind, sest ta on minu meelest ilma eluta, vaimuta ja pehmuseta.
Lapsed olid nagu lapsed kunagi – magusad väikesed võrukaelad, täis ilmsüüta kelmust ja vallatust; nende hüppamine ja kilkamine pani meie kõrvad huugama ja tegi südamed rõõmsaks.
Laevalael kõndisid, kükitasid ja aelesid vist kõigi maailma rahvaste liikmed, aga paremad platsid olid ikka türklaste käes. Need isandad oskavad reisida. Igaühel oli oma pehme madrats, patjadelasu ja soe vaip kaasas. Aseme ümber oli kirstudest ja kimpudest müür ehitatud. Nõnda olid türklaste magamisepaigad kui kindlused, kuhu keegi palumata külaline sisse ei pääsenud. Kükitagu teised kolmanda klassi reisijad ümberringi kängus ja kägaras, lamagu nad kui heeringad üksteise otsas – türklane ei nihku ega lase oma valitud asemest üht ruuttolli ära võtta. Imeks ei ole panna, et kaasreisijad türklaste peale võõriti vahtisid ja neile, kus iganes võimalik, vingerpussi tegid. Südaöö ajal juhtus tihti, et laevalaelt suur kolin ja sajatamine alla kajutisse kostis. See tuli sellest, et mõni kade kaasreisija tahes või tahtmata suure veekraani lahti oli unustanud ja selle ligidal uinuvad türklased kõigi madratsite ja patjadega ujuma pannud.
Türklaste südamed paisusid sel puhul täie õigusega uhkusest, sest nende sõjavägi oli hiljuti kreeklastest võidu saanud. Meie sattusime türgi velskriga, kes sõjaplatsilt koju sõitis, jutuajamisse. Tema sortsas poolteist sõna prantsuse keelt ja võttis, kui see ei ulatanud, suurema selguse pärast käed ja jalad appi. Meie küsisime, kas tema ka lahingutest osa võtnud. Tema silmad läikisid türgi napsist ja vaimustusest, ta lõi rusikaga raksti vastu rinda ja pani pasuna hüüdma:
«Mina lahingu keskel – kui sammas. Türk – tuhat meest, kreek – kümme tuhat meest. Türk – pauh, pauh! Kreek – putku. Türk järele, kreek – pool tapetud, pool vangi. Kreeka vägi maa pealt ära pühitud. Edhem-paša – suur mees, kõige suurem mees ilma peal. Mina ise – vapper mees, aga Edhem-paša – suur mees. Parbleu!»
Velsker vehkis kätega nii ähvardavalt minu nina all, et ma paremaks arvasin Edhem-paša suuri tegusid kolm sammu kaugemal kuulata …
Alt laevaruumist, kus suurem osa vene usurändajatest aset oli võtnud, kerkis läpastanud hais ja aeg-ajalt ilus mitmehäälne laulmine üles. Siin võisime näha, kui palju vene talurahval lauluandi, puhast kuulmist ja häälerikkust on. Paljajalgse munga juhatusel laulsid need vaesed, mitmest Vene riigi nurgast kokku tulnud inimesed oma kirikulaulusid, mis palju kunstlikumad on kui meie koraalid, nii ladusasti ja puhtasti, kui oleksid nad end mitu aega üheskoos harjutanud.
Mõned mehesugu usurändajad, kes aabitsasaladustega tuttavaks saanud, lugesid teistele vaimulikkudest raamatutest ja Püha maa kirjeldustest ette. Liigutav oli näha, kuidas vähem haritud kaasvennad ja iseäranis kaasõed sarnaste lugemisekunstnikkude ümber reasse kogusid ja kikkis kõrvul lugemist ja ettelugeja seletusi kuulasid. Lugemine oli küll tihti okslik ja künklik, ettelugeja seletused keerulised ja seerulised, aga see ei takistanud kunagi kuulajate sügavat tähelepanemist ja kõikumata usku.
Vastu õhtut tulid Küprose saare sinised mäed nähtavale. Meie ei saanud neid ligemalt vaadata, sest laev sõitis kaugelt saare lõunapoolsest rannast mööda – sestsamast rannast, kus Paulus ja Barnabas esimest korda paganatele ristiusku kuulutasid. Paar tulukest virvendasid kaugelt läbi hämariku ja siis kadus kena saar, juutide «Kittim» ja kreeklaste ilujumalanna Afrodite sünnipaik, meie silmist ööpimedusse.
Järgmisel hommikul – see oli jälle pühapäev – hakkas kaugelt laeva nina eest paistma sinine uduviir, mille ülemine äär päikese paistel heledasti valendas. See oli Liibanoni mäestik ja meie sõitsime otsekohe tema kõrgema tipu, 10 000 jala kõrguse Dahr el Hodibi poole. Viis tundi pidi veel meie laev täie kiirusega sõitma, enne kui mägede jalal haljendavale Foiniikia rannale jõudsime. Mida ligemale mäed tulid, seda selgemalt paistsid nende üksikud järgud läbi udu, seda heledamalt säras lumi nende harjal. Mina ei suutnud silmi neist ära pöörata oli see ju esimene teretus Pühalt maalt, mis Liibanoni lõunapoolse nurga taga algab.
Meie usurändajate keskel tekkis kibe vaidlus. Üks seletas meie ees olevat mäestikku Uraaliks, teine – Kaukasuseks, kolmas tõendas, valge kord mäe otsas olla kriit ja sool läbisegamini. Lume sisse ei tahtnud keegi uskuda, sest mäed ei näidanud siit kaugelt vaadates kuigi kõrged olevat. Viimaks tuli üks halli habemega vanamees ja lõpetas tüli järgmiste mehiste sõnadega: «Oh teie turakad! Eks te näe, et see kõik muud ei ole kui pahareti silmamoondamine!»
Kell 2 peale lõunat heitis meie laev vana foiniiklaste linna Tripoli ees ankru välja.
Kahe kaasreisijaga – üks oli kreeklane, teine kroaat – istusime paati ja sõitsime linna vaatama. Tripoli (türgi ja araabia keeli Tarabulus) on õitsev kaubalinn ja seisab väga kenal paigal, otsata aedade keskel ja Liibanoni kõrgema kingu jalal. Elanikkude arv on umbes 25 000, nende hulgas ligi pool kristlased. Linnal on kaks jagu; vähem seisab mere kaldal, suurem 2 versta kaugemal mägede veerul. Mõlemaid ühendab lai ja sile sõidutee, mis lehkavate viljaaedade vahelt läbi käib. Meie astusime paaril korral lahtisest aiaväravast sisse ja noppisime apelsinipuudelt, mida siin kõige rohkem kasvatatakse, ühtlasi õisi ja küpset vilja. Ühe piastri (8 kop.) eest saime aiavahtide käest 10 suurt apelsini ja olime siiski petetud, sest õiguse pärast oleksime kolm korda rohkem pidanud saama. Mõned apelsinid olid lapse pea suurused, aga see suurus ei olnud jällegi muud kui hommikumaa kelmus, sest koor oli tolli paksune ja sisu tuim kui saepuru.
Lai tee lõppes kitsa värava ees ära ja läbi selle värava astusime meie päris hommikumaa linna sisse. Uulitsad on kitsad ja kõverad, aga raiutud kividega väga hästi sillutatud, majad kõrged, heledasti värvitud ja mitmesopilised. Alumine kord avab ennast uulitsa poole lahtiste poodidega, ülemine lõpeb ilma katuseta kui lubjaahi järsku ära. Mööda uulitsaid liikusid pikad kaamelite voorid ja inimesi oli rohkem kui sipelgaid pesas liikumas. Rahva riided olid vahest veel kirjumad kui Konstantinoopolis.
Terve lastekari jooksis meie järel ja kisendas «bakšiš, bakšiš!» See sõna tähendab laste suus saia- ja vanade suus napsiraha, mida iga hommikumaalane eurooplase käest nõuab, nagu oleks see algusest saadik jumalast nõnda seatud. Meie andsime siis ka rohke käega, sest lapsed olid muidu väga ilusad ja armsad põnnid, täiesti nende nägu, keda Jeesus piltide peal kallistab. Ülepea on siinne rahvatõug – vanade foiniiklaste, süürlaste ja araablaste järeltulijad – väga kena ja oleks meile veel rohkem meeldinud, oleksid need head inimesed natukese vähem oma koledas keeles käratsenud ja vähegi paremini meie keelt mõistnud.
Keelega sattusin mina naljaka kimbatuse sisse. Ma ostsin poest paki paberossisid. Paki peale oli türgi ja prantsuse keeles hind trükitud: 2½ piastrit. Mina viskasin raha laua peale, pistsin
