ette. Meie ei puutunud koogisse. Kokk lõi mõned munad katki, praadis panni peal munarooga ja torkas kahvliga hammaste vahelt lihatükke välja; sellesama kahvliga pööras ja torkis ta munarooga ja pani selle siis meile ette. Munaroog jäi ka puutumata. Meie käskisime endile lihakooki valmistada. Kokk võttis tüki liha, sülitas pihku ja hakkas tööle. Meie tõusime üles, maksime ja läksime.
Hommikumaa on rikas muinasjuttudest – niihästi omadest kui ka nendest, mida luulearmastajad eurooplased tema üle ise kokku riimivad. Kusagil ei leia sa aga suuremat vahet luule ja tõe vahel. Meie ootused said igal pool petetud, meie sattusime ühest kae-lõikusest teise. Et meie sarnase äparduse poolest mitte üksi ei seisa, seda näitavad teise reisija juhtumised türgi saunas, mida ta umbes järgmisel viisil kirjeldab:
Türgi saun pidi päris saunaskäijate paradiis olema – nii olin ma raamatutest lugenud. Saunaskäijad pidid siin marmorist põrandatel kõndima, magusat lõhna nuusutama, pehmesti – kui inglikätest – pestud saama, sulepatjade peal puhkama, jumalikku kohvi jooma ja pika varrega vesipiibu seest taevalikku tubakat suitsetama. Sarnase pildi olid mulle osavad kirjanikud, kes Hommikumaad iialgi ei ole näinud, ette kujutanud. Tõepoolest oli türgi saun niisama truult selle pildi nägu kui Sirtsu soo paradiisiaia nägu.
Ma astusin laialise õue peale, mis marmoriga sillutatud oli. Õue ümber käisid üksteise üle laiad koorid mis värvimata ritvadega ära rajatud ja latritesse jaotatud olid. Seal seisid poollagunenud toolid ja põrandad olid sopaste mattidega kaetud. Saunasulased olid surnukehade nägu ja haisesid umbes niisamuti. Mina astusin ühe latri sisse ja tõmbasin riided seljast. Tahmane teener riputas mulle valge nadi üle õlgade ja talutas mu välja libeda hoovi peale. Esimesed asjad, mida ma uduse õhu sees tähele panin, olid minu kannad. Minu selilikukkumine ei pannud ühtki elusat hinge imestama. See oli esimene magus asi, mida ma türgi saunaskäijate paradiisis maitsta sain.
Mulle litsuti nüüd puukingad taldade alla ja seoti rihmadega kinni. Kingad oleksid mulle väga parajad olnud, oleksin ma aga elevandijalgadega ilmale tulnud. Ma lohisesin nendega siiski niihästi kui võimalik edasi, nikastasin mõlemad jalad ära ja maitsesin seda hommikumaa rõõmu, kuni mind selili ühe laua peale pandi. Keedetud vähi karvaline kooljas pistis mulle ilmatu pika varrega piibu hammaste vahele. See oli hommikumaa kuulus vesipiip (nargileh), mida Türgi sultan piltide peal suitsetab. Ma tõmbasin korra seda piipu ja sest oli mulle igaveseks ajaks igavesti küll. Määratu suitsupilv tikkus mulle ootamata viisil kopsu, kõhu ja keha viimsete soppide sisse. Ma pahvatasin kangesti köhima – päris tuldpurskava mäe moodi. Järgmised viis minutit suitsesin ma mitmest august nagu puust hoone, mis seespidi põleb. Suits oli läpastanud maiguga, ja nende tuhandete huultel ning keeltel, kes seda piipu enne mind imenud, ei võinud ka paremat maiku olla, sest muidu oleks piibuvarre ots vähegi magusam olnud. Ma läkitasin vesipiibu tänades minema.
Nüüd viidi mind teise urkasse, mis palavat auru täis oli ja pandi mind lavale pikali. Vähikarvaline mees valas mulle palavat vett kaela, tõmbas kareda kinda oma paremasse kätte ja hakkas mind igast küljest nühkima. Ta nühkis mind nii käredasti, kui sooviks ta mind hea osa peenemaks hööveldada. Minu keha hakkas sealjuures üsna imelikult lehkama.
Natukese aja pärast tõi mees kausi, seebi ja veel ühe asja, mis täiesti hobusesaba nägu oli. Ta valmistas määratu kuhja seebivahtu, mattis minu pealaest jalatallani selle sisse ja pühkis ning peksis mind siis oma hobusesabaga. Siis jättis ta minu kui lumivalge jumalakuju seisma ja läks oma teed. Ma ootasin tüki aega ja läksin teda siis taga otsima. Ta seisis teises toas seina najal ja magas püstijala peal. Ma äratasin ta üles. Tema viis mu külmavereliselt endise paiga peale tagasi, valas mulle jälle palavat vett kaela, pistis mulle torbiku pähe, mässis mulle lina ümber, talutas mu kanakorvi-sarnase puuri sisse ja seadis mu pingi peale istuma. Ta pakkus mulle jälle vesipiipu, aga selle lükkasin ma ilma viibimata tagasi. Siis tõi ta mulle tassitäie kuulsat türgi kohvi. See oli paks kui puder, must kui tõrv, paha haisu ja maiguga. Ainuke lonks, mis ma rüüpasin, pani mu pooleks tunniks läkastama ja haukuma. Sellega lõppesid minu imelikud juhtumised türgi saunas …
Meie käisime Konstantinoopolis veel mitmed paigad läbi, saime veel mõnegi asja üle imestada ja siunata, aga kes seda kõike jõuab ära jutustada.
Vene aurulaev «Odessa» võttis meid siit peale ja vedas meid Väike-Aasia ja Foiniikia randa mööda kuni Jafani. Laev oli väheldane ja aeglane. Terve teekond (umbes 2200 versta) kestis, kõik seisuajad mitmetes sadamalinnades juurde arvatud, kuus ja pool päeva. Reisijaid oli kui murdu. Kõik kajutid olid täis, laevalagi ja kolmanda klassi ruumid lae all kubisesid vene usurändajatest, juutidest, salasugustest Türgi alamatest ja nende kolikraamist, nii et läbikäimine kerge asi ei olnud.
17. märtsil kell 3 pärast lõunat vinnati ankrud üles. Meie libisesime pikkamisi lugemata laevade ja lootsikute vahelt läbi lahtisesse Marmara merre. Tagasivaade Stambuli ja tema vastas Aasia kõrgel rannal üleskerkiva Skutari linna peale on ka siitpoolt ütlemata tore. Meie vahtisime ja imestasime, kuni kauglise sinine udu kõik selle paradiisi-ilu ja ülekullatud viletsuse meie silmade eest ära kustutas.
Laevade tee mööda Marmara merd käib Euroopa ranna ligidalt läbi; viimane on lage ja madal, ilma loodusliku iluta. Aasia mäed oma kuningliku ladva Olümposega sinasid kaugelt läbi udu. Jahe tuul puhus meile vastu ja sundis meid palituid, millede tarviduse meie Konstantinoopolis ära unustasime, uuesti selga tõmbama ja viimaks kajutis varju otsima.
Varahommikul äratas meid suur kära ja trampimine, mis laevalaelt alla kostis. Meie seisime Tšanak Kalessi linna ees ja käratsejad olid muidugi jälle türgi paadimehed ja pudukauplejad. Suurema jao Dardanellide või Hellespontose väinast olime juba ära sõitnud. See väin on muidu Bosporuse nägu, kuid tema mägistel kallastel ja rohelisel veepinnal on palju vähem elu ja liikumist näha. Vanad ja uued kantsid (nelja vanaaegset lossi nimetatakse iseäralikult Dardanellideks, millest ka väina praegune nimi tulnud) peavad võõrastele sõjalaevadele läbisaamise võimatuks tegema, kuid sellest hoolimata on Vene ja Inglise sõjalaevastikud siit mõnel korral vägivaldselt läbi tunginud. Aastal 1891 tegi Venemaa Türgi valitsusega lepingu, mille järgi Vene «priitahtliku laevastiku» laevad siit ka sõjaväega läbi võivad minna, kui seda Türgi valitsusele ennemalt on teatatud; teistel riikidel ei ole seda eesõigust mitte.
Vene usurändajatest hakkasid mõned siin juba püha teekonna mälestusi – puust nikerdatud ja savist põletatud asjakesi – ostma. Jeruusalemmast ära tulles nägime mitmeid, kes palja leivakotiga kodunt ära läinud, mälestuste koorma all higistavat.
Ajalooliselt tuntud Besika lahest ja selle taga seisvast Trooja lagendikust mööda libisedes jõudsime kenast väinast välja veel kenamasse Kreeka merre (Arhipelagos), mille tumesinine peegel meile juba kaugelt vastu läikis. Meie ees seisis nüüd terve rida rõõmupäevi. Kõige selle aja oli taevas selge ja merevesi sinise värvi sarnane; õhk oli ka öösel nii soe ja pehme, et meie laevalaelt lahkuda ei tahtnud. Laeva tee käis ühtepuhku Väike-Aasia ranna ja Sporaadi saarte vahelt läbi, nii et maa kusagil silmist ei kadunud. Kindel maa ja saared on mägised ja mäed osalt väga kõrged. Nende küljed on küll punaseks ja kollaseks kõrbenud, aga nende imelikud, ühtepuhku vahelduvad vormid näitavad sulle kõiki vikerkaare-karvasid, sedamööda kuidas päikesekiired nende peale langevad ja kaugus kasvab ehk väheneb. Silm ei väsi vaatlemast, rind paisub seda magusat õhku sisse tõmmates ja vaimus ärkavad vana aja suured mälestused. Kui vanad pärslased ja kreeklased siin oma jumalaid kummardasid ja apostlid noort ristiusku kuulutasid, oli Väike-Aasia maailma maade seas kuulus oma rahvarikkuse ja õitsva oleku pärast. Tema õhtupoolsel rannal seisis üks suur linn teise kõrval, mägede küljed haljendasid metsadest ja aedadest, lumivalged marmortemplid särasid kinkude servalt alla ja mere peal kiikusid lugemata kaubalaevad. Nüüd on linnadest ja templitest suuremalt jaolt ahervared järele jäänud, harva näed sa siin ja seal lapikese rohelist pinda, selle keskel poollagunenud türgi linna või külakese, harva vilksab üksik kalamehe lootsik merekääru sopist välja – kuid ka oma hauavaikuses ja hävituses on selle maa ja mere loodus täis joobnustavat
