araabiakeelsest kõnest, millest mina paraku sõna aru ei saanud. Meie ümber kogus sedamaid suur rahvahulk ja kära ähvardas Tripoli müürisid kukutada.
«Pai August,» pöörasin mina ennast hädas Buschi poole, «võta sõnaraamat välja ja vaata, kuidas araabia keeles tuleb ütelda: mis te, lontrused, minust tahate?»
Sõber pistis nina raamatusse, aga enne kui ta kõiki sõnu kokku jõudis otsida, oleks foiniikia rahvas minu vist õnneks võtnud, poleks mitte üks kirjuvatiline päevavaras, kes vähekese prantsuse keelt sortsas, mulle vaheajal ära seletanud, kuidas asjalugu seisis.
«Kaupmees nõuab teie käest veel ½ piastrit kasu, sest 2½ piastrit, nagu paki peale trükitud, on tema ise kroonule maksnud. Seletuse eest palun jootraha.»
Mina maksin seletajale jootraha ja kaupmehele ½ piastrit kasu, õnnistasin mõlemaid puhtas eesti keeles ja läksin süljates. Paberossid olid viletsad. Seltsile, kes Türgi valitsuse käest tubakamonopoli terve riigi kohta ära on ostnud ja oma eesõigusi väga kurjasti pruugib, ei soovinud mina mitte head.
Pühaks peetud Kadiša jõgi jookseb Liibanonist tulles linnast läbi. Keset linna, majade ja müüride vahele litsutud, müriseb kena kosk. Meie ei saanud teda muidu näha, kui pidime end araablastest kõrge müüri peale upitada laskma. Mina mäletasin kindlasti, et üksainukene araablane mind tagant oli upitanud, aga kui ma ülevalt alla tulin, nõudsid kuus meest jootraha: üks pidi käest, teine jalast upitanud olema jne. Heameelega oleksin ma kõik need murjanid Kadiša jõkke kastnud, aga neil olid valjud kõrid ja kõvad käsivarred; sellepärast tegin mina magushapu näo ja jagasin vaselatakaid paremale ja pahemale poole. Minu seltsiliste käsi ei käinud paremini ja see oli veel õnn, et murjanid piskuga leppisid.
Kreeklane, kes meiega kaasas oli, kiitis maakohta hästi tundvat ja lubas meid lühemat teed mööda sadamasse tagasi juhtida. Lahke pakkumise tagajärg oli, et meie otsata viljaaedade vahel ära eksisime. Aedade vahelt käivad kitsad mullateed risti ja põigiti läbi. Teesid piiravad mõlemast küljest kõrged mullavallid ja nende peal kasvavad okkalised kaktused ja jämedad pillirood. Jalutamiseks oli see paik kena küll, sest meie silmi meelitasid ühtepuhku rohelised puud, kirjud õied ja kullakarva viljad, ja magus lõhn kutistas meie nina, aga kui meie tundi kaks või kolm kõige selle ilu keskel ümber olime eksinud, ilma et tee lõppes, hakkas lugu meie meelest kirjuks minema. Peale mullavallide ja viljapuude ei näinud meie midagi, ei majakest ega inimese hinge. Kange palavuse pärast hakkas meie jõud raugema. Viimaks, kui päike juba veeremas oli, juhtusime kahe prantsuse mungaga kokku, kes meid padrikust välja juhatasid.
Suures kreeka trahteris, kuhu kreeklane meid seekord õieti tüüris, kosutasime keresid lambaprae, makaronide ja magusa marjaviinaga. Mis lambaprael puudus, seda oli trahteriperemehel ülirohkesti, nimelt rasva. Vaene mees ei saanud ilma ähkimata sammu astuda ja sõber B. oma tärkava paunaga oli tema kõrval kui kehata kriips. Vein oli odav ja hea. Meie võtsime lähemast viinakauplusest neljatoobilise kruusitäie teele kaasa. Kruus oli niisugune, nagu neid juba Kaana pulmas tarvitati: laia kõhu, kitsa kaela ja peenikese jalaga. Peenike jalg oli meile õnnetuseks. Lootsikusse astudes panime kruusi paadi põhja püsti, arvates, et kui asjale jalg alla tehtud, siis peab ta ka selle peal seisma, aga – võta näpust! Vaevalt sai lootsik liikuma, kui meie kena kruus küljeli kukkus ja kildudeks lagunes.
«Teie oleksite pidanud niisuguse kruusi võtma, kus õled ümber punutud,» seletas kreeklane külmavereliselt.
«Nii targad oleme nüüd isegi,» vastasin mina nukralt ja tõmbasin jalad kalli märja seest välja.
Kesköö ajal läks meie laev teele ja vara hommikul olime Beirutis.
Laevalaelt maa ja linna peale vaadates maitsesime toredat loodusepilti. Tumesiniselt veepinnalt hakates kerkib suure linna lumivalge majadekogu üles, tagapool haljendavad Liibanoni metsarikkad küljed ja nende üle tõstab 8000 jala kõrgune Sannini mägi oma lumise pea sinisesse taevasse.
Beirut on väga vana linn, vahest vanem kui Jeruusalemm. Tema nime (Biarut, kreeka keeli Berütos) nimetab Egiptuses leitud kiri, mis enne Moosese sündimist kirjutatud on. Foiniikia linnade seast olid ainult Tüürus ja Siidon temast suuremad ja tähtsamad. Nüüd on Beirut oma kuulsatest õeslinnadest kaugele ette jõudnud ja Foiniikia esimeseks kaubaplatsiks saanud. Tema praegune õitseaeg algas 1860. aastast saadik, mil tuhanded ristiinimesed terves Süürias möllava tagakiusamise eest siia põgenesid ja linna elanikkude arvu 25 000 pealt peagi 100 000 peale tõstsid; viimaste seast on vähem kui veerand muhamedi usku; eurooplasi elab siin umbes 2000. Araabia keele kõrval räägitakse palju prantsuse ja itaalia keelt.
Beiruti teiste Hommikumaa linnadega kõrvu pannes näeme iga sammu pealt ristirahva ja eurooplaste mõju. Uulitsad on laiemad, siledasti prügitatud ja osalt gaasitulega valgustatud; majad on sagedasti täitsa Euroopa laadi, enamasti valgete seinte ja roheliste aknaluukidega. Voorimeeste troskad ja toredad tõllad vurasid meist ühtepuhku mööda, matsid meid valge tolmu sisse ja andsid tunnistust, et siin jõukaid inimesi küllalt olemas on, kes laiska liha oma jalgadega tassida ei viitsi. Hariduse eest kannavad peale 100 kooli, 15 trükikoda ja 8 ajalehte (kõik araabia keeles) hoolt. Sadam kubiseb iga päev suurtest ja väikestest laevadest.
Meil oli 12 tundi aega ja nõnda võisime linna risti ja põigiti läbi käia. Suurest vanadusest hoolimata ei ole Beirutis vana aja mälestustest peaaegu midagi järele jäänud. Niisamuti ei paku uuema aja ehitused midagi, mis iseäralist tähelepanemist ärataks. Toredam paik on Suurtüki-plats, mida kena puiestik ja kaevud ehivad ja mille ääres Türgi kindralkuberneri palee 13 seisab. Suurtest hoonetest on veel nimetada määratu Türgi kasarm peauulitsa Derb el Kebire ääres ja suur lossisarnane «Han Antun Beg» sadama ligidal, kus kõiksugu kauba-, laeva- ja postkontorid pesitsevad. Nagu teistel Euroopa suurriikidel, nõnda on ka Vene riigil siin oma postitalitus, sest et Türgi posti keegi ei usalda. Imelik oli ainult see, et Vene postkontoris, kuhu mina kirja ära andma läksin, vene keelt ei räägitud; ma pidin jälle kalli prantsuse keele abiks võtma, ilma milleta eurooplane Hommikumaal enamasti kurttumma sarnane on. Suurtüki-platsilt algab kena sile maantee, mis üle Liibanoni mägede Damaskusesse viib. Minevasest aastast saadik ühendab mõlemaid suuri linnasid kitsaroopaline raudtee; see on 140 versta pikk, käib enamasti maanteega kõrvu ja tõuseb Liibanoni seljal kuni 4500 jala kõrguseni; reisirong tarvitab sõiduks umbes 8 tundi. Maantee ja raudtee on mõlemad prantslaste ehitatud ja teevad Damaskusesse pääsemise, mis endisel ajal väga raske asi oli, nüüd ka vaesematele reisijatele kergesti võimalikuks.
Alama linna uulitsate kärast, tolmust ja palavusest (23. märtsil oli siin varjus ligi 30° sooja!) põgenedes ronisime Damaskuse teed mööda ülespoole mägede selga. Kena oli siin suvemajade ja aedade keskel puude vilus ja Liibanoni karastava õhu sees jalutada. Õhu selgus oli imelik. Sannini mäe harjal helendav lumi oli 30 versta kauguselt otsekui käega katsuda ja siniselt merelt paistsid meile liblikasuurused purjelaevad veel selgesti silma.
Kui ma veel nimetan, et meid sakslase Gassmanni võõrastemajas odava hinna eest väga ilusasti toideti ja joodeti, siis arvan oma reisikirjeldaja-kohused Beiruti ja siiatulevate eesti reisijate vastu küllalt täitnud olevat. Laevaga õhtul teele minnes võtsime siit lahked ja rõõmsad mälestused kaasa.
Meie teekond läks nüüd Foiniikia ranna kaudu lõuna poole, Siidonist, Tüürusest, Karmelikest ja Kaisareast mööda. Vanasti üle ilma kuulsad Foiniikia kuningalinnad on praegu veel olemas, aga mis on nende ilust ja rikkusest järele jäänud? Suured aurulaevad ei võta vaevaks nende ees seisatada ja meie ei saanud neid kaugeltki näha, sest et kottpimedal ööl sealt mööda sõitsime. Siidon (Saida), iisraeli rahva rikkuja Isebeli isalinn, on praegu vaikne linnake umbes 15 000 elanikuga, suure, aga tühja sadama ja hulga vanaaegsete kaljuhaudadega, kust tänapäevani kõrgehinnalisi, foiniikia kaubasakste rikkust näitavaid asju leitakse. Tüürus (Sur) on veel vähem (4500 inimest) ja praegusel ajal ilma mingi tähtsuseta.
Vara hommikul
