ma toitu laiali laotasin – taldriku munadega, röstleiva ja hoidised –, piidlesin ühtepuhku pikka läikivat terasest lihunikunuga, mille käepide sirutus hakkimislaualt minu poole. Olin noaga liha lõiganud ja teadsin, kui terav see on. Mu vanemad tapsid igal aastal sea. Olin aidanud looma veristada, hoidnud ämbrit sea vere kogumiseks, kuid noa löömine inimese ihusse oli midagi muud – see oli kujuteldamatu. Niisiis ma seda ei kujutlenud. Asetasin üksnes noa kandikule ja suundusin trepist üles.
Kui ma raamatukokku astusin, seisis ta aknalaua juures, selg minu poole ning õlad ärritusest jäigad. Laotasin nõud mehaaniliselt ükshaaval laiali, kuni oli jäänud vaid kandik – kandik ja nuga. Mu kleidil olid kaerahelbe- ja munaplekid; hetke pärast pidi ta ütlema…
„Lõpeta siin ära,” lausus ta, „ja mine üles.”
„Kuidas?” küsisin ma juhmilt. Nuga lebas ikka veel mu salvräti all, summutades kõik mu muud mõtted, ja mul kulus hetk aega mõistmaks, et mulle oli puhkust antud.
„Oled sa äkitselt kurdiks jäänud või?” nähvas ta. „Lõpeta nende taldrikutega jändamine ja hakka astuma. Ja püsi oma ruumides, kuni ma sind uuesti kutsun.”
Mu kleit oli plekiline ja kortsus, sassis lintide segapundar, aga ta polnud isegi ümber pööranud, et mind vaadata. Napsasin kandiku kätte ja põgenesin toast, vajamata rohkem põhjendusi. Jooksin trepist üles ja tundsin, kuidas ma vaat et lendan ilma selle kohutava väsimuseta, mis oli mul kannul püsinud. Läksin oma tuppa, sulgesin ukse, rebisin uhke siidkleidi seljast, tõmbasin uuesti selga kodukootud rüü ja vajusin voodile, emmates end kergendustundega nagu laps, kellel oli õnnestunud vitsa eest põgeneda.
Siis aga silmasin ma põrandale heidetud kandikut ning katmata ja läikivat nuga. Oh! Oh, missugune lollpea olin olnud, et sellest isegi mõelda! Ta oli mu isand – kui ma oleksin ta mingi kohutava juhuse tõttu tapnud, saadetaks mind selle eest kindlasti tapalavale ning tahes-tahtmata koos minuga mu vanemad. Mõrv ei olnud mingisugune põgenemistee. Parem juba aknast alla hüpata.
Pöörasin isegi pead ja vaatasin õnnetult aknast välja, ning siis silmasin ma seda, mida Lohe oli säärase vastikusega vaadanud. Mööda teed ligines tornile tolmupilv. See polnud vanker, vaid suur kaetud tõld, mis nägi peaaegu välja nagu ratastel maja ja oli rakendatud rühma auravate hobuste ette. Kutsari ees ratsutas kaks ratsanikku ning kõigil olid seljas halli ja säravrohelisega kuued. Kaarikule järgnes veel neli ratsanikku samasugustes kuubedes.
Kaarik peatus võimsate uste ees. Seda kaunistas roheline embleem, mis kujutas mitmepealist koletist, ning ratsanikud ja ihukaitsjad kargasid hobustelt maha ja asusid askeldama. Kõik põrkasid kerge kohkumusega tagasi, kui torniuksed hõlpsalt lahti paiskusid – needsamad hiiglaslikud uksed, mida ma polnud suutnud isegi nihutada. Küünitasin kaela, et alla vaadata, ning silmasin Lohet üksinda uksest välja lävele astumas.
Kaariku sisemusest astus kummargil välja pikk kuldjuukseline ja laiaõlgne mees, õlgadel sellestsamast säravrohelisest kangast pikk keep. Ta hüppas üle temale valmis seatud trepiastmete, võttis ühe käega mõõga, mille üks teenritest talle kätel ulatas, ning sammus mõõka vööle kinnitades kiiresti oma meeste sekka ja sealt kõhklemata ukse juurde.
„Tõlda jälestan ma veel rohkem kui kimääri,” ütles ta Lohele piisavalt selgelt, nii et tema hääl kostis pruuskavatele ja trampivatele hobustele vaatamata minu aknani. „Nädal otsa selles asjanduses vangis olla – miks sa ometi kunagi õukonda ei või tulla?”
„Teie Kõrgeausus peab mulle andestama,” vastas Lohe külmalt. „Mu siinsed töökohustused hoiavad mind kinni.”
Kummardusin selleks ajaks piisavalt kaugele aknast välja, et oleksin vabalt võinud lihtsalt kogemata alla pudeneda. Kogu mu hirm ja õnnetus olid unustatud. Polnya kuningal oli kaks poega, ja kroonprints Sigmund oli ülimalt arukas noormees. Ta oli saanud hea hariduse ja abiellunud ühe põhja pool valitseva krahvi tütrega, mis oli andnud meile liitlase ja sadama. Nad olid juba kindlustanud troonijärgluse poja ja igaks juhuks ka tütrega. Väidetavalt oli ta suurepärane ülemus ning temast pidi saama suurepärane kuningas, ja mitte keegi ei hoolinud temast.
Prints Marek seevastu oli tohutult palju meeldivam tegelane. Olin kuulnud vähemalt tosinat lugu ja laulu sellest, kuidas ta oli surmanud Vandaluse hüdra. Kõik need jutustasid erineva versiooni, aga olin veendunud, et üksikasjad neis vastasid tõele. Ja pealegi oli ta tapnud viimases sõjas Rosya vastu vähemalt kolm või neli või siis üheksa hiiglast. Ta oli koguni üritanud kunagi ratsutada tõelist lohet tapma, kuid selgus, et tegu oli vaid käputäie talunikega, kes teesklesid, et lohe oli neid rünnanud, peitsid oma lambad ära ja väitsid, et lohe oli need nahka pistnud, püüdes sellega maksust kõrvale hiilida. Ja Marek polnud neid isegi hukanud, vaid hurjutanud hoopis nende isandat, et too kogub liiga kõrget maksu.
Prints astus koos Lohega torni ning uksed sulgusid nende selja taga. Printsi mehed asusid uste ees tasasel väljal laagrit üles seadma. Pöördusin tagasi oma väikesesse tuppa ja sammusin põrandal ringiratast. Viimaks hiilisin trepist alla, et üritada pealt kuulata, nihkusin allapoole, kuni kuulsin raamatukogust nende hääli. Ma ei suutnud ühekorraga eristada rohkem kui viit sõna, aga nad rääkisid sõdadest Rosyaga ning Metsast.
Ma ei teinud pealtkuulamiseks kuigi suuri pingutusi; ma ei hoolinud eriti, millest nad vestlesid. Mulle oli palju tähtsam ähmane lootus pääseda. Ükskõik, mida Lohe minuga tegi, selline hirmus elujõu väljaimemine oli kindlasti vastuolus kuninga seadusega. Ta oli käskinud mul eemale hoida, mitte silma alla sattuda. Mis siis, kui põhjuseks polnud asjaolu, et nägin häbiväärselt rääbakas välja, vaid hoopis see, et võlur ei tahtnud, et prints saaks teada, millega ta tegeleb? Mis siis, kui heidaksin end printsi armulikkusele lootes tema ette ja ta viiks mu minema…
„Aitab,” sõnas prints Marek ja tema hääl katkestas mu mõttevoolu. Sõnad olid muutunud selgemaks, just nagu liiguks ta ukse poole. Ta tundus vihane. „Sina ja mu isa ja Sigmund – te olete kõik nagu määgivad lambad. Ei, aitab! Ma ei kavatse seda jätta.”
Tuiskasin paljajalu nii hääletult, kui suutsin, uuesti trepist üles: külalistekambrid olid kolmandal korrusel, mis asus minu korruse ja raamatukogu vahel. Istusin trepikoja ülaosas ja kuulasin nende sammukaja allpool, kuni hääled vaibusid. Ma polnud kindel, kas suudan Lohe käsust otseselt üle astuda. Kui ta leiaks mind üritamas printsi uksele koputada, teeks ta minuga kindlasti midagi jubedat. Ent nii või teisiti tegi ta minuga midagi jubedat. Olin kindel, et Kasia oleks võimalust kasutanud – olnuks ta siin, läinuks ta ja avanuks ukse. Ta oleks põlvitanud printsi jalge ette ning anunuks, et too teda päästaks. Mitte nagu halisev laps, vaid nagu mõni neitsi muinaslugudest.
Läksin tagasi oma tuppa ja harjutasin seda vestlust, pomisesin vaikselt sõnu, kuni päike loojus. Ja kui aeg oli viimaks hiline ning väljas pimedaks läinud, hiilisin südame pekseldes trepist alla. Ent ma kartsin ikka veel. Kõigepealt läksin ma alla ja tegin kindlaks, et raamatukogus ja laboris on tuled kustutatud – Lohe ei olnud ärkvel. Kolmandal korrusel paistis esimese külalistekambri ukse alt ähmane tulekuma ja Lohe magamistoa ust ei näinud ma üldse, see oli koridori lõpus varjudesse mähkunud. Ometi kõhklesin ma ikka veel trepimademel ning suundusin siis hoopis alla kööki.
Kinnitasin endale, et olen näljane. Sõin värisedes tule ees seistes mõne suutäie leiba ja juustu, et jõudu juurde saada, ning ronisin siis uuesti trepist üles. Otse ülakorrusele, tagasi oma tuppa.
Ma ei suutnud seda tegelikult ette kujutada – kujutleda end printsi ukse taga, põlvitamas ja kaunilt kõnelemas. Ma polnud Kasia, polnud keegi eriline. Purskaksin ainult nutma ja näeksin välja nagu vaimuhaige, ning arvatavasti viskaks prints mu välja või veelgi hullem, kutsuks Lohe, kes mind korralikult nuhtleks. Mispärast ta peakski mind uskuma? Kodukootud ürbis talutüdruk, Lohe elamise vilets teenijanna, kes äratab
